Mine sisu juurde

Lehekülg:Üle piiri Tammsaare 1910.djvu/87

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

sai ta weel minu laitmisega pärale. Ja siis ta kurwastus: peab omast tütrest, omast ainukesest lahkuma… Waremalt poleks ma kunagi uskunud, et papa nõnda waletada mõistab. Ma hakkasin juba kartma, et doktor Kalamaa aru saab, aga kõik läks hästi. Ainult tädi! Kui ometi tema ka midagi ilusat oleks ütelnud! Aga ei, ta nuttis ainult. Oli ehk ka see wale? Ja siis suudles mind Kalamaa papa ja tädi ees. Ma punastasin ära. Aga tädi wististi ei näinud seda, sest ta pühkis silmi ja selg oli meie poole. Huwitaw oli, mul kippus naer pääle…

Ja Hedwig mõtles sagedasti möödaläinud silmapilkude üle järele.

„Oled sa nüüd õnnelik?“ küsis Anna temalt mõni päew pärast kihlusid.

„Jah, ma olen rõõmus,“ wastas neiu.

„Tema on sinu wastu hää?“

„Ta on wäga lõbus.“

Doktor Kalamaa oli ka tõesti wäga lõbus. Ta mõtles kõiksugusid ootamatusi wälja, et Hedwig igawust ei tunneks. Nad saiwad igapäew kokku, aga ikka ise tunnil, nagu ootamata. Ja iialgi ei ilmunud Kalamaa tühjade käte ega taskutega, alati oli tal midagi kaasas. Siis weel need ilusad wäljasõidud! Küll purjepaadiga, küll aurulaewaga, küll


87