wastu: nad läksiwad pääle wihma mere äärde jalutama. Roberti mütsikergituse pääle wastas Kalamaa wäga lahke terwitusega, aga ta tegi seda nii, nagu tahaks ta öelda:
„Ma wõin seda, ma olen doktor Kalamaa.“
* *
*
Koju jõudes pani Robert omale kõige päält kuiwad riided selga, siis hakkas ta lehte lugema, mida ta wäljast kaasa toonud. Aga lugemise unustas ta silmapilk, niipea kui ta esimese lehekülje päält silmapaistwat kuulutust luges, milles midagi muud ei seisnud kui ainult kaks nime. Ja jah, ainult kaks nime: Dr. Joosep Kalamaa ja Hedwig Stern. Noormees pani lehe laua pääle ja waatas aknast wälja, siis wõttis ta lehe uuesti kätte ja luges jällegi neid kahte nime. Nad seisiwad täiesti muutmatalt endisel paigal.
„See oli ammugi teada; imelik, et see warem ei sündinud,“ sõnas noormees iseeneses. Siis istus ta akna alla ja waatas alla mere pääle. Metsatuka tagant ajas end määratu pilwemürakas kaljurünkana ülesse ja jäi mõttes õhtut oodates seisma. Korraga tõusis Robert püsti, mõtles weel natukene ja läks siis wälja. Siin istus ta esimese woorimehe pääle ja käskis sõita. Kui woo-
74
