wiina, mida rüübates ta ka doktor Kalamaad ja neiu Sterni rahwa hulgas tähele paneb. Tema hakkab uuesti mängima, ja see pudel, kust ta lonksu wiina ära rüüpas, annab imeliku wõõriti hääle, kuid ta passib siiski nii hästi terwesse loosse. Hedwig ei kuula nüüd muud, kui ainult seda wõõriti häält, mis imelikult rõõmsa kõla seast wälja heliseb. Ja Robert hakkab ikka sagedamini seda pudelit lööma, selle pääle waatamata, kas mäng seda nõuab wõi mitte, kuni ta wiimaks ainuüksi seda pudelit taob, esiteks ühe, siis kahe käega. Rahwas on waimustatud, terwe tsirkus müriseb naerust; ka doktor Kalamaa naerab, kuna tal palgesid mööda pisarad jooksewad. Tema, Robert, peksab aga ikka kõwemini, kuni pudel wiimaks katki läheb. Nüüd teeb ta rahwa poole aupakliku kumarduse, uuesti mürisew kiitus, kuid Hedwig põgeneb tsirkusest wälja ja doktor Kalamaa ruttab talle järele.
Wihm jäi wähemaks, pilw läks üle ja päike hakkas paistma. Meri oli waikne ja suur ning hiilgas toredusest. Robert tundis omal külma weejuga ettewaatlikult mööda selga allapoole roniwat: wihm oli ta läbi märjaks teinud. Koju minnes tuliwad Robertile Hedwig ja Kalamaa käe alt kinni hoides
73
