Ilm oli waikne ja soe. Meri hällitas waewalt arusaadawaid laineid, kust tuhanded silmad kiirgawaid pilkusi päikese poole saatsiwad. Kui noormees uuesti asemele heitis, tundis ta rinnas tumedat walu.
„Waluta, waluta, aga ma ootan jällegi,“ sõnas noormees iseeneses.
Ja ta ootas, see on, ta ei oodanud, waid istus muidu kodus ja kuulas, kas kellegi sammud trepilt kostma ei hakka. Aga ei, kõik jäi waikseks. Õhtul läks ta alles päikese weeru ajal wälja. Ka täna leidis ta Hedwigi ja doktor Kalamaa mererannalt eest. Nende lähedal istus Neero. Robert läks oma kiwi otsa. Kui ta sääl natuke aega oli püsti seisnud ja ühte moodsat tantsulugu, mida Hedwig kannatada ei wõinud, wõimalikult kõwasti wilistanud, hakkas ta „lupsu“ wiskama. Laiad kiwid jooksiwad ludinal üle merepinna ja punased lained andsiwad walgeid sädemeid. Ka doktor Kalamaa pani seda tähele, kuna Neero uudishimu kustutuseks asja lähemalt waatama tuli. See ei meeldinud Kalamaale, ta kutsus koera oma juurde, ja Hedwig paitas tema pääd. Aga koer tuli uuesti Roberti juurde tagasi ja ka Robert silitas tema pääd, kaela, oo, terwest kehast laskis ta käe üle käia.
61
