mas kiwi otsas istud, eks saame siis näha, kas sa oma ja minu wale üle häbi tunned. Aga ei, ma tean juba ette ära, et su suunurgadki ei tuksata. Sa ütled wiibimata minu kohta: „Kui wiks poiss ta enne oli, aga mis tast nüüd on saanud. Ta on nimelt nuuskuriks hakanud ja warjab oma ametit üliõpilase mütsiga. Kes wõis enne temast seda uskuda. Ta oli waremalt nii aus. Papa proowis teda mitmet pidi, kas tal wast pikanäpumehe ametit pole, aga ta oli selles asjas nii karske, et ta wististi kümme aastat oleks wõinud politseinik olla ja ikka weel poleks osanud taskusid pahempidi pöörata. Ehk kui jumalakartlik ta oli!…“ Nõnda ütled sa, ja mina kiidan sulle ka siin järele, ainult ühes asjas waidlen ma sulle wastu: Jumalakartlik pole ma mitte, kuigi ma nuuskur ja waras olen. Seda mitte! Luba, et ma nii palju oma au kaitsen.“
Nõnda mõtles Robert ja sammus mereäärt mööda edasi. Alles pärast keskööd tuli ta puruwäsinult koju.
Järgmisel hommikul, kui ta üles ärkas, kuulis ta wedurihuilgamist. Särgiwäel jooksis ta akna alla, nagu oleks sääl midagi iseäralikku näha, aga — ainult rong sõitis wälja ja täiesti harilikul wiisil.
60
