istus hoopis isesugune eksam, mille wastu ta walmistadagi ei mõistnud. Siiski lähenes ta salaja, wargsi, peitis ennast raamatulehtede wahele, puges geometria teoremadesse, ajaloo tõeasjadesse, waatas Puschkinist ja Lermontowist küsiwal pilgul wastu. Wiimaks läks Hedwig mõtlematalt wälja, astus Emma juurde sisse ja rääkis temale kõik. Nõnda oli parem, kergem.
„Seda poleks mina temast mitte uskunud,“ ütles Emma Roberti kohta tähendades.
„Mina ka mitte,“ tõendas Hedwig pisaraid kuiwatades.
„Kui rumal! Nõnda siis!“ naeratas Emma iseeneses ja lisas waljult juurde:
„Ja mis tegid sina?“
„Mis pidin ma siis tegema…“
„Tulid ära?“
„Nojah.“
„Kange olid sa. Mis küll mina niisugusel korral oleksin teinud… Ma arwan, ma oleksin jäänud,“ ütles Emma natukese waikimise järele.
„Emma!“ hüüdis Hedwig ehmatanult. Ta oli ju siit tulnud kindlustust otsima, kuna ta oma jõud raugema hakkas, ja nüüd aidati ainult kaasa.
32
