Uulitsal kostsiwad ainult astujate sammud ja tädi ning doktori waidlus kaswatuse üle: tädi nõudis kaswajatele suuremat wabadust, kui doktor teadusemehena lubada wõis.
Neiud waikisiwad. Hedwigi meel oli jällegi raskeks muutunud, weel raskemaks kui kõnele minnes. Lahkudes ütles doktor midagi wäga naljakat, mille üle ta ise ja ka teised südamest naersiwad, aga Hedwig jäi tõsiseks. Kodus wahtisiwad talle igalt poolt kaks silma wastu: need palusiwad ja ootasiwad. Kas minna? Mis ütleks tädi Anna? Mis teeks isa? Teised? Aga kui nad ei tea? Kui kaua wõib salajas elada? Aga kõik elawad ju nõnda. Ilusad korralikud riided, meeldiwad aupaklikud kombed, siledad sõnad, terwe wälimine kord on ju selleks, et sääl warjul igaüks oma ise-elu wõiks elada. Ainult harwa rebeneb wälimine sile koor ja nähtawale tuleb awalikult põlatud ja peiduurgastesse hirmutatud ihatud elu. Siis räägitakse õigelt teelt kõrwalekaldumisest, langemisest. See kõik on Hedwigile tuttaw. Ta tunneb ju oma tädi minewikku ja on nii mõndagi omast isast kuulnud, mille tõsiduse juures ta waewalt kahelda wõib.
Paar päewa läks nõnda mööda. Hedwig püüdis eksami wastu walmistada, aga pääs
31
