Üksi jäädes tundis Hedwig enese pisikese plika olewat, kellele walusasti haiget on tehtud ja keda siis enese hooleks jäetud. Esimene äge waluhoog on juba üle, aga tema asemel uidab uneta kurbtus. See imbub luusse ja lihasse.
Pärani silmil wahib neiu pimedusesse, kus midagi näha pole. Toal puuduwad lagi ja seinad. Keegi otsib lausa taewa all asjata und. Aga ainuski täht ei wilgu, pilwes on. Ja ainuski hingeline ei häälitse. Kuhu kõik on jäänud? Kui ometi tuulgi puhuks, olgugi ta wilu, nagu esiteks mere ääres.
Hedwig sirutas käe teki alt wälja ja katsus seina, see oli külm. Ta peitis ennast üle pää teki alla ja tundis, et hingeaur palaw on, ning meelde tuli talle Robert. Kas tal lahtiste palituhõlmadega tuule käes külm polnud? Miks ta nõnda seisis? Ja miks ta neid, Emmat ja Hedwigit, tähele ei pannud? Mis ta nüüd peaks tegema? Seisab ta ehk ikka weel mere ääres? Ei, nüüd ta enam ei seisa. Ta on juba palitu hõlmad kinni pannud ja istub kiwi otsas. Hedwig teab wäga hästi, missugune ja kus kohal see kiwi on.
Poolunes, mis keha ja waimu ainult
28
