„Lähme üheskoos.“
„Ükskõik.“
Mere äärest linna poole sammudes oli Hedwigi rinnas weel rahutum kui enne. Uuriwalt waatas sõbranna talle silma, aga ei öelnud midagi.
„Mis pean ma ometi tegema?“ küsis Hedwig üksi jäädes nõutult iseeneselt. Waewalt suutis ta ennast tagasi hoida, et ta uuesti mere äärde ei läinud.
Õhtul oli ta waikne ehk kui ta rääkima hakkas, kostis ta häälest wäsimus. Sagedasti ei pannud ta tädi sõnu tähele ja wastas midagi muud, kui ta käest küsiti. Siis kaebas ta pääwalu üle, ja tädi silmitses kurwalt ta nukrat nägu. Kui Hedwig juba asemel oli, tuli tädi teda weel kord waatama.
„On sul nüüd parem?“ küsis ta.
„Jah, nagu oleks,“ wastas neiu.
„Küll uni haiguse eemale peletab, hommikuks oled terwe,“ hakkas tädi ja tahtis omast noorestpõlwest jutustada, nagu ta seda nii mõnigikord waremalt teinud.
„Jäta mind üksi,“ ütles Hedwig waikselt.
See ütelus haawas tädi, siiski täitis ta kohe neiu soowi. Ohates wõttis ta küünlajala: wanadel on raske noorte tahtmise järele teha.
27
