arwas Robert siiski ülikoolist kaasa toonud olewat: see oli tema otsus. Ja talle näis, nagu oleks see nii palju.
„Sa oled wähem rääkima hakkanud“, ütles neiu waikiwat noortmeest silmitsedes. „Ütled wähe, aga see wähe on palju.“
„Arwad sa?“ wastas noormees.
„Jah, nii, nii, ma ei tea kuidas.“
Nad waatasiwad otsekoheselt üksteisele silma, ja mõlemate pilkudes peitus küsimine ning ootamine.
„Ma kutsusin sind wäga tähtsa asja pärast,“ ütles noormees.
„See oleks?“
,Ma ei tea, kuidas sellest rääkida. Aga istume sohwa pääle.“
Neiu täitis nooremehe soowi.
„Wõin ma kõik öelda, mis ma mõtlen ja mis ma tahan?“ küsis Robert.
„Imelik küsimine,“ wastas neiu. „Olen ma kunagi püüdnud sulle milleski piirisid panna? Wõi oled sa kunagi mingisugusid piirisid pidanud? Me oleme ju kõigest rääkinud.“
„Ja sa ei pahanda?“
„Ei, mispärast!“
11
