kui ta ära läks, näis mahajääjale, nagu oleks talle ilusaid lõpmata lugusid jutustatud. Pärastpoole tuli neiu juba ise. Nad unistasiwad üheskoos eluplaanidest, mida kumbki täide tahaks saata, ja wahtisiwad wäikse akna all seistes sinawat merd ning tema pinnal walendawaid purjesid.
Ja nüüd on neiu jälle siin.
Robert on ühe aasta juba ülikoolis mööda saatnud. Kui palju on see üks aasta nooremehe rinnas häwitamisetööd teinud! Missugused imelised mõtted keerlesiwad tal kõrgema teadusetempli kohta pääs; nad oliwad seda imelisemad, mida rohkem ta ise ihaldas. Terwe ilm omade mõistatustega pidi tema ees awanema ja sügawale, sügawale, asjade põhjani tahtis ta waadata. Kõigest sellest oli lootnud ta Hedwigile jutustada. Kui ta aga kodulinna tagasi sõitis ja kui neiu teda ülikoolist ja säälsest elust rääkida palus, kui ta küsiwate silmadega nooremehe huulte küljes oodates rippus, siis polnud Robertil pea midagi öelda. Teised, kes juba gümnasiumis käies ennast trahterites salamahti üliõpilasepõlwe wastu ette walmistasiwad, oliwad õnnelikumad: neil oli midagi jutustada, kuigi nad seda küsiwatele sõbrannadele ei teinud. Midagi
10
