isamaale iluks ja oma wanadusele toeks. Kuid mina waene! Minu waigistus on wõetud! Minu wiiskümmend poega, kõik wägewad ja wahwad mehed, sõi sõjatuli; mu tugi ja mu silmatera langes sinu käe läbi! Tema eest, oma Hektori eest palun mina sind: anna ta luud mulle tagasi, et ma nad maha matan, ja wõta raha ning wara, nii palju kui su meelest hää on! Karda jumalaid, wägew Achilles, ning mõtle oma isa pääle, et talle mitte minu päewad kätte ei tule, kes ma tema käele suud annan, kes mu lapsed alla Hadesse saatis!“ See kõne läks Achillese südamesse: pisarad tuliwad tal silma, ta tõstis oma käega wanakese üles ja täitis ta palwe ning tegi 11 päewa pääle sõjariistade rahu. Nõnda lunastas Priamus oma poja luud ära ning wiis Trojasse. Hektori matus.Sääl kõlasiwad leinalaulud 9 päewa, 10. põletati surnu ära ja 11. ehitati talle mälestuse märk kalmu kaanele.
Wiimne wõitlemine.7. Jälle weeris werine waenuwanker: kuulsad kukkusiwad, wägewad langesiwad, nõdrad saiwad surma. Achilleski lõpetas oma elu Parise noole läbi. Kõik, kes weel elasiwad, oliwad wõitlemisest wäsinud ning waenust tüdinud: koju, koju, koju soowis iga süda ning hüüdis iga suu. Aga enne minekut katsuti „nõuu kaudu“ kätte saada, mis „jõuu kaudu“ korda ep olnud läinud. Odysseuse nõuu pääle tehti määratu Puuhobune.puuhobune[1]: selle sisse — sest ta oli õõnes — puges Odysseus ja temaga mitu teist südit meest. Teised aga lõhkusiwad leeri ära, süütasiwad puud ja poomid põlema ning purjutasiwad ära. Rõõm täitis Troja rahwa südamed, kui nad suitsu nägiwad, sest nüüd oli pääsmise tund tulnud. Waesed! Ei teadnud, mäherdune wiletsus neid waritses! Hobuse üle imestasiwad kõik ega teadnud, mis temaga teha. Sääl toodi roostikust üks Greeklane wälja ja päriti temalt otsust. Kawalkeel ei tahtnud ega tahtnud tunnistada. Aga wiimaks waletas ta Odysseuse õpetatud sõnad ette: ‚hobune olla jumalate wiha waigistamiseks walmis tehtud ja tema sees elada Troja õnn; kui teda linna sisse wiidaks, ei wõida Troja eluilmas langeda.‘ Rahwas uskus salaliku sõna ning suure waewaga weeti määratu loom suurest müürihaugust linna sisse. Ise nad sõiwad ja jõiwad ning oliwad rõõmsad. Troja ärawõtmine.Aga kuna kõik pidust wäsinud unehõlma suikusiwad, wõttis salalik salaukse suu hobuse küljes lahti, mehed ronisiwad wälja, wõtsiwad linna wärawad wallali ja hulgani tungisiwad teised sisse, kes aga silmakirjaks ära
- ↑ Lähemat seletust puuhobusest annab Jakobsoni Lug. r. III, § 45.
