sai ta süda täis walu ja wiha, otse kui lõukoeral, kelle pojad kütt ära riisunud. Ta nuttis ja wandus kättemaksmist sõbra surmajalle. Aga et tal sõjariistu ei olnud, pidi ta teise hommikuni ootama, kuna ema Thetis Hephaistose käest käis uut mundrit ja kilpi mõeka toomas. Kuid siis ta enam ei wiitnud aega, waid tõttas surma surmaga tasuma.
Achilles ja Hektor.5. Hirm käis Achillese hiilgawate sõjariistade ees ja ehmatus ajas kõik Trojalased põgenema. Hektor aga tahtis oma wastast südil südamel ära oodata ning jäi seisma. Kuid temalegi tuli hirm pääle, kui ta waenlase wihast lõkendawad palgeid nägi, ning ta jooksis kolm korda ümber linna, enne kui uueste julgust wõttes ootama jäi. „Küllalt juba jooksust, wägew Achilles!“ hüüdis ta. „Nüüd wõitleme! Aga wandugem jumalate ees, et wõitja oma wõidetud waenlase surnukehale mitte liiga ei tee, waid et ta teda lunastusehinna eest tema rahwalle tagasi annab!“ Aga armuta kostis Achilles: „Ep ole seadust ega armu minu ega sinu wahel! Kas wõib oinas hundiga ühel söödil rohtu süüa, wõi suudawad lõukoerad inimesega ühel murul rooga wõtta? Mitte maiku!“ Seega wiskas ta oma wiskoda Hektori pääle. Aga kärme oli teine, kummardas kähku ja surm läks mööda. Aga tema rõõmuõiskamine oli ürikene: tulejumala tehtud kilp warjas wägewat jumalikku wõsu iga hoobi wasta ja pea rauges Troja kaitsja jõud. Hektori surm.Ning Achillese mõek tungis ta kaelast läbi, nii et ta suri. Wõitja torkas mõegaga surnukeha jalad pahkluu äärest läbi, pistis rihma haawasse ning sidus wankri külge kinni. Ise kihutas tuhat nelja leeri tagasi ja laskis surnut rippudes mööda maad wankri järele lohistada. Leeris aga wiskas wõitja ta koerte ette. Kuid koerad heitsiwad armu endise wägewa Hektori pääle ning ei puutunud mitte temasse.
Achilles ja Priamus.6. Senni seisis Priamus walli pääl ja nägi oma silmaga, mis lagedikul sündis. Nutt ja hulumine täitis terwe linna: kõik kaebasiwad, kõik kisendasiwad, kõigil woolas silmawesi jõgena mööda põski maha. Priamus aga pani omale hulga kallid kingitusi walmis ja sõitis öösel Achillese juure ning palus oma poja surnukeha lunastusehinna eest kätte. Wana hallikene, nagu ta oli, heitis noore Achillese jalge ette põlwili, andis ta käele suud ning hüüdis: Priamuse kõne.„Mõtle oma isa pääle, wägew Achilles! Ta on wana kui mina, kaugel sinust. Kes teab, kuis ta käsi käib. Ehk on ta waenlaste keskel otse kui mina, ning ep ole päästjat. Aga üks waigistus on tal: temal elab wahwa poeg, kelle nimi kuulus on, keda ta koju ootab
