wõttis tema wahwa wäepäälik Bertrand du Guesclin (l. Bärtrâng Dügäklä̂ng) käewarre rammul; üksi Calais linn jäi waenlase kätte. Seda õnnetum oli Karl VI.: 1380—1422.Karli VI. walitsus. Kuningas ise, esiotsa wähe-ealine, pärast poole nõdrameeleline, ei suutnud midagi teha, wõimsad wõtsiwad ohjad oma kätte, kellel käsi, sirutas ta saagi järele wälja. Sääl juures süütas kuninga wenna ja onu, Orleansi (l. Orleángi) ning Burgundia herzogi, tüli, kes mõlemad walitsust oma kätte püüdsiwad, suure kodusõja põlema, kuna talupojad uueste wägiwaldselt omale õigust pärisiwad, aga halwema järje pääle sattusiwad. Koduse tüli sekka ilmus korraga Inglise kuninga Heinrichi V. (§ 157, 1) nõudmine: ‚kõik endised Inglise maakonnad antagu sedamaid tagasi!‘ Seda ei täidetud ning uus sõda oli jällegi Inglise õnneks: Azincourti lahing: 1415.Azincourti (l. Asänkûri) lahingis langesiwad Prantsuse rüütlid, ning alam rahwas, kes wõitjalt kergitust lootis, niisamuti üks osa suuremat sugu, kelle seas kuninga emandgi, awitasiwad awalikult ning salaja Inglasi, kelle wäelmlgad linnast linna ja maakonnast maakonda sammusiwad. Juba näitas Prantsuse riigi wiimne tund tulewat, sääl suri Heinrich V. ja selsamal aastal tema nõder wastane Karl VI.
§ 156. Karl VII.: Johanna d'Ark.
Karl VII.: 1422—1461.1. Wilets oli Prantsuse riigi lugu, kui Karl VII. pärast isa surma walitsuse ohjad kätte wõttis: maa oli tükati laastatud, linnad mässamise päiwist osalt rüüstatud, ustawad rüütlid lahingis langenud, üle-elanud otsisiwad igaüks, mis wõis, enese hääks päästa, muist jälle hoidsiwad kasu lootuses waenlaste poole. Päälegi oli kõik maa, mis põhja pool Loire (l. Loare) jõge, Inglaste käes ning lõunapoolnegi riigiosa ep olnud enam julge, sest juba piirasiwad Inglise wäed tema warjajat, Orleansi linna, ega olnud lootust teda tormajate wasta kaitseda. Sääl ilmus abi, kust ei aimatudgi.
Orleansi neitsi.2. Johanna d'Ark, Domremy küla talupoja tütar, kes lapsest saadik nägemisi näinud, arwas ennast pühalt neitsilt kutsutud ning walitud olewat isamaad häbist lunastada ning nõudis, pilkamisest ja ähwardamisest hoolimata, luba kuninga jutule saada. Kuninga ees.Kolmepäewase ootamise järele kästi teda tulla ning kohe astus neitsi, ehk küll Karl ennast päälikute warju peitis, kuninga ette, keda iial ep olnud silmanud, ja kuulutas julgeste, ‚et taewast temale käsk antud Orleansi linna waenlastest päästa ning kuningat Rheimsi linna kroonimisele saata‘. Kuulutuse tõenduseks ilmutanud ta kuningalle saladuse, mis ükski hing pääle tema enese ep ole teada wõinud. Nõuukogu ees.Sellegipärast käskis Karl nõuukogu asja läbi katsuda: sääl pandi neitsille mitu kawalat küsimist ette, aga terased wastused sulgusiwad warsti küsijate suud lukku. „Mis keeles kõnelesiwad su taewalised?“ küsis üks. „Paremas kui
