Aga kõiges jättis õnn teda maha: riigimaid enese omanduseks muuta keelsiwad würstid, Helvetia maad Austriaga ühendada ei lasknud säälse rahwa südidus (§ 154, 2), päälegi pidi ta paapstille, „kui oma laenuherrale“, tema waenlaste wasta abi tõutama. Tema langes oma wennapoja mõega läbi, keda wanemate pärandusest ilma tahtis jätta. Järgmine keiser, endine Luxemburgi grahw, Heinrich VII.: 1308—1313.Heinrich VII. püüdis „Karli Suure ning Friedrichi I. kombel“ walitseda, laskis oma poja Böömia riigipärija printsessiga abielusse heita, mis läbi ta kodune wõimus kindlaks sai, ning ruttas Italiasse „wana auu jalale seadma“. Juba ehtis Mailandi ja Rooma kroon keisri pääd, kui äkiline surm tema elule otsa tegi. Siis algas jälle segane aeg: üks osa kuurwürstisid walis Baieri herzogi Ludwig Baierlane: 1313—1347.Ludwigi I., teine osa Austria herzogi Friedrichi kroonipärandajaks. Mitu aastat wältas werine sõda mõlemate wahel, kunni Friedrich Ampfingi lahing: 1322.Ampfingi lahingis wangi sattus ja oma õigused Ludwigille jättis. Temagi käis Italias ja sai wastikpaapsti abil säälaste kroonide osaliseks, mis eest teda „Avignoni paapst“ (§ 136, 3) interdikti ja kirikuwande alla mõistis. Aga ei mõjunud paapsti sõna mitte enam nagu Heinrichi IV. päiwil (§ 109, 3): Rense kuurwürsti kogu: 1338.kuurwürstid tuliwad Rense linna 1338 kokku ning tegiwad otsuseks, et ‚edespidi iga seaduslikult walitud Saksa kuningas ka ilma paapsti kinnitamata täieste Rooma keisri wõimuse osaline on‘.
Luxemburgi sugu keisrid.2. Pärast Ludwigi I. surma ähwardas kahekordse walimise sunnil werine riid uueste riiki rõhuda; kuid teine trooninõudja andis tõwewoodil enese õigused oma wastase kätte, mis läbi tüli lõppis ning ühine walitsus alal hoieti. Sest nüüd sai Luxemburgi wõsu, Heinrichi VII. pojapoeg ja Böömia kuningas, Karl IV.: 1347—1378.Karl IV., keisrikrooni alla ning tema tarkusest ja agarusest loodeti riigile palju tulu. Seda ta küll Saksa maal ei täitnud: raha ja wara oli talle armsam kui kuulus ning auus nimi, koduse wõimuse kaswamine meelepäralisem kui üleüldine riigi kasu. Taga tegewam oli ta oma Böömia maa.Böömia maal, kus Slaawlased elamas: tema alustas siin linnasid ja külasid, edendas põlluharimist ning käsitöid, kaswatas kaupa ja ehitas maanteid ning sildu, kutsus kunstnikka ja õpetatud mehi maale ning Praga suurkool: 1348.asutas Praga linna suurkooli, kus õpilasi pea tuhandete wiisi loeti, ühe sõnaga, ‚tõstis Böömia haritud maade liiki‘. Ka walmistas ta Böömia riigile esimese seaduseraamatu, mis läbi säälne sisemine kord kauniste kinnitati. Saksa maa kohta määras „riigi isak“ riigi põhjusseaduse läbi, mis Kuldkarbikene: 1356.„kuldkarbikeseks“ hüüetakse, krooni pärimise ning kuninga walimise õigused ära ning kinnitas, mäherduste würsti suguharude ja pääpiiskoppide kätte kuurwürsti õigus edespidi muutmata pidi jääma. Halwemaks hoopis läks riigi lugu Karli poja Wenzeli I.: 1378—1400.Wenzeli I. päiwil: kuningas ise „elas lustis ja rõõmus“ ega hoolinud maikugi alamate käekäigust, rööwrüütlid wõtsiwad wõimust ning linnad püüdsiwad esmalt oma omandust kaitseda, pärast werises Linnasõda: 1388.linnasõjas, kus üks osa Lõuna-Saksa maad ära laastati, pääwoli eneste kätte saada, mis aga würstide wahwus mitte korda ei lasknud minna. Wiimaks mõistsiwad kuurwürstid Wenzeli keisri nimest lahti ning walisiwad tema asemelle Pfalzi grahwi Ruprecht I.: 1400—1410.Ruprechti I., kes küll riigile hääd soowis ning korda jalale seada püüdis, aga ‚tahtmist mitte teuks‘ muuta ei suutnud. Korratuma oleku kaswamises oliwad kiriklikud tülid, kus ‚paapst
