Üleüldine ajalugu (Bergmann)/2221
Teine piir: Üleüldine wõimuse raugemine.
I. Järk: Saksa maa.
§ 151. Habsburgi Rudolf I.
Saksa maal jälle keiser.1. Saksa maal seati pärast kahekümne-aastast wahewalitsust keisri wõimus jälle jalale. Alaline häda ja segadus, üleüldine korratu lugu, rahwa soow ning paapsti käsk nõudsiwad seda ju ammu. Aga kuurwürstid, kelle käes walimise õigus, ei wõtnud seda esiotsa kuulda, sest nad kartsiwad oma suuremat wõimust jälle kaduwat. Ometi läks nende mõte teiseks, kui Böömia kuningas Ottokar oma kät Saksa piiride poole sirutas. Kuid walitaw ei tohtinud oma pärismaa poolest mitte wägew olla, ehk küll muidu südit ning tugewat walitsejat soowiti. Wiimaks waliti waimulikkude wõimsate eestkostmise pääle Habsburgi grahw Rudolf, kes oma waga ja wahwa meele pärast tuttaw oli, Saksa auujärje pärandajaks 1273.
Rudolf I.: 1272—1291.2. Aga alles siis, kui nõuetud tingimised oli täitnud, sai Rudolf I. kuningakrooni pähä: paapsti wasta pidi ta lubama, iialgi Italia asjusse puutuda, kuurwürstidelle nende eesõigused kinnitama ning tõutama ‚midagi nende teadmata ette wõtta‘. Sellegipärast wõttis ta walitsuse ohjad tugewaste kätte ja tõstis Saksa kuninga nime omal ja wõeral maal jälle auu sisse. Üleüldine riigipäew alustas tema tegewust: siia kutsus ta kõik riigiwürstid kokku oma laenulepingut uuendama. Kõik tuliwad, üksi mitte Ottokar.Ottokar, kes ennast „säherduse alatu ja waese mehe“ laenuliseks ei tahtnud tunnistada. Aga Rudolf läks ja sundis teda Austria maakonda käest ära andma ning Böömia kohta laenuwannet wanduma. Toredas riides ilmus Ottokar wõitja ette, aga keiser wõttis teda oma lihtsa halli wammusega wasta. „Böömia kuningas on tihti,“ ütles ta, „minu halli wammuse üle hirwitanud, täna naerab minu hall wammus korra tema enese üle!“ Kuid pea läks waen uueste lahti: Rudolf wõitis jälle, Ottokar ise langes Marchi lahing: 1278.lahingis Marchi jõe kaldal. Ometi jättis keiser Böömia maa Ottokari poja päralt. Sest saadik oli wäliste waenlaste poolt rahu.
Sisemine tegewus.3. Seda suurem oli Rudolfi tegewus riigi sisemisis asjus. Kõigepäält kinnitas ta oma kodust wõimust: Rudolfi kodune wõimus.Ottokari käest ära wõetud maad, Austria, Steiermargi, Kraini andis ta oma poegade kätte, tütred aga pani tema tähtsamaile würstidelle mehele, nii et ta nende abi oma tegemistes loota wõis. Niisamuti püüdis ta riigile wanu õigusi würstide käest tagasi muretdeda, mis talle paiguti suure waewa järele korda läks. Kohtupidamine.Hoopis tähtsam oli tema tegewus kohtuasjus. Ta ise käis riigi risti põiki läbi: awitas hädalisi, karistas sõnakuulmatuid, kautas rööwrüütlite wägiwalda (§ 135, 2). Üksi Thüringia maal lõhuti 66 rööwlossi maatasa ning 29 rüütli pääd langesiwad timuka kirwe all. Seadust, õigust, korda seadis ta igal pool jalale ning suri ülemailt ja alamailt ühte wiisi auustatud 1291. Saksa kroon aga jäi ligi poolteistsada aastat walitud keisrite päralt, siis wast sai Habsburgi sugukond jäädawalt keisritroonile 1438.
§ 152. Walitud keisrid Saksa auujärjel.
Keisrid igaüks ise suguwõsast.1. Kuurwürstikogu päralt, kellest kolm waimulikku ning neli ilmalikku riigiwürsti osa wõtsiwad, jäi ka edespidi täieline walimise õigus. Nende läbi astus pärast Rudolfi I. surma wapper Nassau grahw Adolf I.: 1291—1298.Adolf I. Saksa auujärjele. Aga tema ei täitnud walijate ega rahwa lootust, waid püüdis oma koduwõimust „jõuu ja nõuu kaudu“ laiendada ning jättis kuurwürstide sõnad, just oma tõutuste wasta, kõiges tähele panemata. Sellepärast mõisteti teda kuninga nimest lahti ning waliti Rudolfi I. poeg, Austria herzog Albrecht I.: 1298—1308.Albrecht I., riigi walitsejaks. Seda oligi seesinane auuahne würst ootanud ning tõttas nüüd krooni sõjariistade abil kätte saama, mis talle Göllheimi lahingi läbi, kus Adolf langes, pea korda läks. Kuid „ühesilmaline“ keiser oli endisest ahnem, sääl juures oma nõudmistes seisuste ja rahwaste iseõigustest lugupidamata, nii et ülemad ja alamad ühte wiisi temast wõerdusiwad. Aga kõiges jättis õnn teda maha: riigimaid enese omanduseks muuta keelsiwad würstid, Helvetia maad Austriaga ühendada ei lasknud säälse rahwa südidus (§ 154, 2), päälegi pidi ta paapstille, „kui oma laenuherrale“, tema waenlaste wasta abi tõutama. Tema langes oma wennapoja mõega läbi, keda wanemate pärandusest ilma tahtis jätta. Järgmine keiser, endine Luxemburgi grahw, Heinrich VII.: 1308—1313.Heinrich VII. püüdis „Karli Suure ning Friedrichi I. kombel“ walitseda, laskis oma poja Böömia riigipärija printsessiga abielusse heita, mis läbi ta kodune wõimus kindlaks sai, ning ruttas Italiasse „wana auu jalale seadma“. Juba ehtis Mailandi ja Rooma kroon keisri pääd, kui äkiline surm tema elule otsa tegi. Siis algas jälle segane aeg: üks osa kuurwürstisid walis Baieri herzogi Ludwig Baierlane: 1313—1347.Ludwigi I., teine osa Austria herzogi Friedrichi kroonipärandajaks. Mitu aastat wältas werine sõda mõlemate wahel, kunni Friedrich Ampfingi lahing: 1322.Ampfingi lahingis wangi sattus ja oma õigused Ludwigille jättis. Temagi käis Italias ja sai wastikpaapsti abil säälaste kroonide osaliseks, mis eest teda „Avignoni paapst“ (§ 136, 3) interdikti ja kirikuwande alla mõistis. Aga ei mõjunud paapsti sõna mitte enam nagu Heinrichi IV. päiwil (§ 109, 3): Rense kuurwürsti kogu: 1338.kuurwürstid tuliwad Rense linna 1338 kokku ning tegiwad otsuseks, et ‚edespidi iga seaduslikult walitud Saksa kuningas ka ilma paapsti kinnitamata täieste Rooma keisri wõimuse osaline on‘.
Luxemburgi sugu keisrid.2. Pärast Ludwigi I. surma ähwardas kahekordse walimise sunnil werine riid uueste riiki rõhuda; kuid teine trooninõudja andis tõwewoodil enese õigused oma wastase kätte, mis läbi tüli lõppis ning ühine walitsus alal hoieti. Sest nüüd sai Luxemburgi wõsu, Heinrichi VII. pojapoeg ja Böömia kuningas, Karl IV.: 1347—1378.Karl IV., keisrikrooni alla ning tema tarkusest ja agarusest loodeti riigile palju tulu. Seda ta küll Saksa maal ei täitnud: raha ja wara oli talle armsam kui kuulus ning auus nimi, koduse wõimuse kaswamine meelepäralisem kui üleüldine riigi kasu. Taga tegewam oli ta oma Böömia maa.Böömia maal, kus Slaawlased elamas: tema alustas siin linnasid ja külasid, edendas põlluharimist ning käsitöid, kaswatas kaupa ja ehitas maanteid ning sildu, kutsus kunstnikka ja õpetatud mehi maale ning Praga suurkool: 1348.asutas Praga linna suurkooli, kus õpilasi pea tuhandete wiisi loeti, ühe sõnaga, ‚tõstis Böömia haritud maade liiki‘. Ka walmistas ta Böömia riigile esimese seaduseraamatu, mis läbi säälne sisemine kord kauniste kinnitati. Saksa maa kohta määras „riigi isak“ riigi põhjusseaduse läbi, mis Kuldkarbikene: 1356.„kuldkarbikeseks“ hüüetakse, krooni pärimise ning kuninga walimise õigused ära ning kinnitas, mäherduste würsti suguharude ja pääpiiskoppide kätte kuurwürsti õigus edespidi muutmata pidi jääma. Halwemaks hoopis läks riigi lugu Karli poja Wenzeli I.: 1378—1400.Wenzeli I. päiwil: kuningas ise „elas lustis ja rõõmus“ ega hoolinud maikugi alamate käekäigust, rööwrüütlid wõtsiwad wõimust ning linnad püüdsiwad esmalt oma omandust kaitseda, pärast werises Linnasõda: 1388.linnasõjas, kus üks osa Lõuna-Saksa maad ära laastati, pääwoli eneste kätte saada, mis aga würstide wahwus mitte korda ei lasknud minna. Wiimaks mõistsiwad kuurwürstid Wenzeli keisri nimest lahti ning walisiwad tema asemelle Pfalzi grahwi Ruprecht I.: 1400—1410.Ruprechti I., kes küll riigile hääd soowis ning korda jalale seada püüdis, aga ‚tahtmist mitte teuks‘ muuta ei suutnud. Korratuma oleku kaswamises oliwad kiriklikud tülid, kus ‚paapst Roomas, teine Avignonis, kolmas Riminis üksteist wastastikku ära needsiwad‘, nii suureks läinud, et üleüldse „pää ning liikmete parandust“ päriti; keisrilt nõueti, sest et tõsine ristikoguduse pää puudus, segaduste selitamiseks kirikukogu. Seda nõudmist täitis wast järgmine keiser Sigismund I.: 1410—1437.Sigismund I., senniaegne Ungria kuningas, Wenzeli wend ning wiimne Luxemburgi wõsu.
Kostnitzi kirikukogu: 1414—1418.3. Kostnitzi linna kutsus keisri nõudmiste sunnil Johannes XXIII. üleüldise kirikukogu kokku 1414. Siia woolas iga nelja tuule poolt tuhandete kaupa ülemaid ja alamaid, waimulikka ning ilmalikka auunimelisi, keiser ja paapst kõige ees, mungad ja arutu hulk rahwast kõige järel, ‚igal ühel oma erasoowid ja lootused südames, aga kõigil „kiriku ühisus ning parandus“ suus‘ ning sihiks silma ees. Kõige rohkem oli Italia piiskoppisid ilmunud; kuid paapsti lootus, ‚et nende abil oma tahtmist täita‘, ei läinud täide, sest wiimist otsust ei tehtud mitte üksikute häälte hulga, waid Maahääled.maahäälte enamuse järel. Maahääli oli neli: Italia, Prantsuse, Inglise, Saksa maa piiskopid ja saadikud ühtlasi oma ühendusosalistega pidasiwad isepäinis aru; ning mis siin nõuuks wõetud, awaldati pääkogus; wähemalt kolm maahäält oli konciliumi otsuseks tarwis. Kõige päält otsiti kiriku ühisust jalale seada: kõik kolm paapstit mõisteti ammetist lahti ning tunnistati kõige ülem kiriklik wõimus konciliumi kätte. Siis püüeti kiriku wäljaspidist puhtust „ketserite ärakautamise“ läbi kindlaks teha; õigusest ja mõistlikumate keelust hoolimata mõisteti kuulus Praga suurkooli professor Hussi: † 1415.Huss tulesurma (§ 172, 3), sest et ta püha kirja põhja pääl mitme katoliku wäärkombe wasta oli wõidelnud. Wiimaks katsuti kiriku enese, tema õpetuste ning ammetipidamiste poolest parandusi ning uuendusi ette wõtta. Enne hakatust aga waliti uus paapst ning seesinane, nimega Martinus V.Martinus V., ei tahtnud mingist asjast teada, mis kuria wõimust kudagi oleks kahandanud; ta tegi iga rahwaga iseäranis rahulepingu ning käskis „külgehakkawa haiguse pärast,“ mis Kostnitzi ümberkaudu liikumas, kirikukogu ühest lahkuda. Üks paapst walitses küll jälle ristikoguduse üle, aga wanust wigadustest oli wähe parandatud. Päälegi algas Böömia maal, kus Hussi õpetus rohkeste maad leidnud, werine Husslaste sõda: 1420—1436.Husslaste sõda, mis 16 aastat wältas ja ärarääkimata õnnetust maale tõi, enne kui mõlemil pool jõud rauges ning walge rahulipp lehwima hakkas. Ometi ep olnud mõek mitte sootumaks suutnud Hussi külwatud seemet ära häwitada: siin ja sääl asusiwad „waesed, piibliuskujad ja rahulised“ hinged „pühade osasaamiseks“ kokku ning nende keskelt kaswis „Böömia wennastekogudus“ wälja.
§ 153. Habsburgi sugu keisrid Saksa troonil.
Habsburgi sugu keisrid.1. Sigismundi I. pärismaad, Böömia ja Ungria, läksiwad tema wäimehe, Austria herzogi Albrecht II.: 1438—1439.Albrechti II. kätte: seesinane tegew ja auusameeleline würst waliti järgmisel aastal, 1438, Saksa kuningaks ning tema ajast jäi keisrikroon jäädawalt Habsburgi suguwõsa päralt. Suurt loodeti uuelt keisrilt, kuid sõjad ja warane surm ei lasknud lootust mitte täide minna. Ep olnud ta poega, kuid ühe wäetikese, järele jätnud, mispärast tema wanaonu poeg, Steiermargi würst Friedrich III.: 1440—1493.Friedrich auujärjele tõsteti. Tasase loomuga ning lõdwa meelega, nagu ta loomuselt oli ehitud, et suutnud Friedrich III. mitte nagu tarwis oleks olnud, walitsuse ohje käes pidada. Riigi nõdrus.Õnnetus õnnetuse pääle käis riigile wõersil, aga tema juhataja ning kaitsja waatas wagusi päält ega ‚liigutanud sõrmegi‘ tema kergituseks. Pea-aegu takistamata lahkusiwad rajaäärsed maad keisri laenuwalitsuse alt: Helvetia, mis nimepidi Saksa riigimaaks loeti, andis ennast Prantsuse kuninga alla, Böömias waliti Husslane Podjebrad ja Ungrias wahwa Türklaste tõrjuja Hunyadi (§ 160, 4) poeg Matthias Korvinus (§ 166, 2) kuningaks, Italias läks Lombardia kroon Sforza kätte (§ 159, 1). Riigis eneseski ep olnud lugu parem: läänes lõikas Burgundia herzog Karl Südi tükk tüki järele riigi küljest, Baieris hooliti nii wähe keisri käsust, et säälne herzog, ilma et teda hiljemini oleks riigikohtu ette kutsutud, oma poja abikaasa, „ilusa Agnes Bernaueri“, Donau jõkke ära uputas, kõigil pool lõkitses wõimsate ja linnade wahel wiha ning werine waen. Ei äratanud Konstantinopoli langemise sõnumgi (§ 160, 2) keisrit tema lõdwusest; jah, ta pidi omas wanas eas, kui Ungria kuningas Matthias Wiini ära wõttis, „päälinnast riiki“ põgenema ega pääsenud sinna enne oma wastase surma mitte tagasi. Ometi sai ta oma eluõhtul weel pisut rõõmu maitseda: tema poeg Maximilian, kes oma abikaasa, Karli Südi tütre läbi ühe osa Burgundia riiki pärandanud, waliti auujärjepärijaks.
Maximilian I.: 1493—1519.2. Maximilian I., „wiimne rüütel“ Saksa troonil, algas ‚hää tahtmise ning südi meele, aga kasina walitsemise osawusega‘ oma tegewat walitsust. Kõige päält püüdis ta kadunud korda jälle jalale seada. Selle tarwis andis ta riigipäewal, kuurwürstide ning riigilinnade saadikutega ühtlasi nõuu pidades, 1495 uue seaduse, mis Igawene maarahu: 1495.igaweseks maarahuks hüüetakse: keegi würst ega rüütel ei tohtinud omale ise sõjariistadelt abi otsida, waid kõik tülid pidiwad ühte wiisi riigikohtu ees, mis riigikammerkohtuks kutsuti, ära seletatama ja õiendatama. Ning et kohtunikkude silm selgemini walwata suudaks, jautati riik kümneks maakonnaks, kellest igaüks ühe pääülema juhatamise alla asutati. Seaduse mõju.Kuid seesinane seadus ei toonud mitte oodatud tulu: keisri wõimus oli, sest et kohtumõistmine tema käest ära, hoopis wähenenud, see wasta würstide woli, sest et riigikammerkohus liiga pikkamisi oma asju ajas ning harwaste otsuselle jõudis, hästi kaswanud. Tulusam ning tulewiku kohta tähtsam oli Postikäik: 1510.korraline postikäik, mis keisri käsu pääle käima pandi: seeläbi ühendati laialise riigi jaud üksteisega, sõnumeid wõidi wiibimata paigast paika läkitada, kokkusaamise takistus oli teelt ära weeretatud. Sõjad.Niisamuti nõudis „rüütlik“ keiser sõjateel riigi tugewust taga, kuid kasina õnnega: kõigist abikaupadest ning rahulepingutest hoolimata ei suutnud ta Italias Lombardia krooni pähä ega Helvetias wõimust mitte kätte saada, sest Prantsuse kuningad (§ 156, 3) oliwad agarad wasta seismas. Wiimaks otsis wahwa walitseja oma lapsi Kosjateel.„kosjateel“ wähemate riikide pärandajaks awitada ning seeläbi oma kodust wõimust kinnitada: see läks talle korda ning oli niisugustest pärandustest Hispania maa, kus tema poeg Philipp I. kuningaks sai (§ 158, 1), kõige suurem ning tähtsam. Seda wiisi, osalt täidetud, osalt täitmata lootuste saadetawal, jõudis keiser Maximilian I. keskaja lõpule, märkas uut waimuelu ärkamist, kuulis Amerika ülesleidmisest (§ 170) ning nägi usupuhastuse algust. Maximiliani: † 1519.Tema suri 1519.§ 154. Lisa: Helvetia rahwa südidus ning priius.
Helvetia maa.1. Kuna Saksa riik asus, kasus, kosus, kõhenes, elas kõrge Alpi mägestiku keskel Helvetia rahwas waba elu. Were poolest Sakslased, tunnistasiwad nad keisrit eneste ülemaks walitsejaks, aga ei hoolinud palju riigi koormast ega kergitusest; 11. ja 12. aastasajal pidiwad nad keisri nimel walitsewate herzogite sõna kuulma ning oma maale mitu linna ehitada laskma, aga pääsiwad 13. aastasajal jälle wabamalle järjele. Kuid siis hakkasiwad Savoyeni ja Habsburgi grahwid nende sekka oma lossisid ehitama ning mõisaid asutama. Seeläbi näitas nende wabadus kahtlaseks minewat. Ja neli maakonda, Nelisalu järwe neljal küljel, astusiwad kokku ning tõutasiwad wandel „ennem surra kui häbis elada“: säält wõsus Helvetia wabadriik wälja.
Priikssaamise lugu.2. Sellest wandest ning tema täitmisest räägiwad pärastised Helvetia ajaloo kirjutajad, kuna uuemad uurijad suurema osa ennemuistse jutu liiki lükkawad, järgmisel wiisil:
Eraõigused.‚Keiser Friedrich II. andis Nelisalu järwe äärsille maakondadelle nende ustawa abi eest õiguse, ainult keisrit oma ülemaks warjajaks tunnistada. Wahewalitsuse ajal warjas neid Habsburgi grahw Rudolf ning kinnitas keisriks saades, nagu hiljemini Adolf I., nende endised eraõigused. Albrecht I. aga tahtis Helvetia maad Austria pärismaaks teha. Seda märgates palusiwad Helvetlased keisrit endille wana wiisi Maawalitsejad.„maawalitsejaid“ läkitada. Saadeti siis kaks „walitsejat“ maale, mõlemad ülbed ja toredad, ühtlasi tigedad ning armutud. Ei maksnud midagi isade õhkamine aga poegade palumine: ike ähwardas pärisorjuseks minna. Ehitati ju „sunnilossid“ Helvetia pinnale ning mitmed tähed tunnistasiwad tulewiku tuska. „Kudas tohib talurahwas ilma minu luata nii toredaste elada!“ hüüdis teine walitseja, nimega Gessler.Gessler, kui auusa pereisa Stauffacheri korralist elumaja nägi. Ja teine walitseja, kes weel ülemeelsem, laskis wäikese eksituse pärast elatanud peremehe Melchthali käest paari härgi ära wõtta ning wastapalujalle raugale öelda: „Tahab talupoeg leiba süüa, astugu ise adra ette!“ Seda kuuldes lõi perepoeg riisuwalle sulaselle mööda käsi, nii et kaks sõrme liikmest nikastasiwad. Hirmuga põgenes poeg: isa wõeti kinni ning pisteti silmad pääst wälja. Põgeneja leidis auusa ja targa pereisa Walther Fürsti juurest warjupaika. Sinna jõudis ka Stauffacher ning kolmekeste pidasiwad nad aru, mil kombel isamaad ikkest lunastada. Otsuse tegemiseks läksiwad nemad, igal ühel 10 ustawat kaasas, öösel Nelisalu järwe taha Rütli aasul: 1307.Rütli aasule. Sääl tõstsiwad kõik silmad ning käed taewa poole ning wandusiwad: ‚mehina oma wabadust warjata, aga riigi ega kiriku õigusi mitte puutuda, ka Habsburgi sugukonnale maa ega meeste poolest mingi kahju teha, ei ka rõhujaile kurja kurjaga tasuda‘. Lähemal uue aasta ööl pidi tõutus täide minema. Senni peeti asi salajas ega rikutud rahu, ehk küll Gessler pea uue ülbe teu läbi rahwa meelt üliwäga äritas. Tema tahtis wastikuid allaheitlikkudest ära tunda, pani sellepärast Herzogi kübar.herzogi kübara herzogi lubata Altorfi linna turul pika ridwa otsa ja käskis „kübaralle otsegu herzogille eneselle“ auu anda. Ning hirm nuhtluse eest wõttis turul kõikide pääd paljaks; üksi Fürsti wäimees, kuulus kütt Tell.Wilhelm Tell, läks, müts pääs, pojukene käe kõrwas, ridwast mööda. Sedamaid tabati „käsu üleastuja“ kinni ning wiidi maawalitseja ette. Gessler kuulas ning käskis, ehk küll Tell ennast unustusega wabandas, külma werega: „Näita oma osawust, kütt, ning Õuna laskmine.lase noolega õun oma poja pää päält maha; tõrgud sa wasta, sured ise ja su jõmpsikas!“ Küll palus Tell wasta, ei awitanud. Sääl lendas ambult nool, õun langes, pojuke jooksis rõõmuga isa kaela. Küll kiitis nüüd Gessler kütti tõeste osawaks, aga päris ühtlasi, ‚miks ta wibu winna tõmmates teise noole wöö wahele pistnud‘. „Oleks esimene nool õunast mööda mult lapse riisunud, suiguks teise sammul sundija surma süles!“ kostis Tell. Selle eest siuti kütt kinni, weeti paati ning Gessler ise tahtis teda sinna wiia, „kus kuu ega päike ei paista.“ Aga Nelisalu järwel.Nelisalu järwel tõusis äkitselt kange torm, lained ähwardasiwad iga silmapilk kõiki ära neelda, üksi Telli wilunud mõlalt loodeti abi. Ahelad argusiwad, tugew käsi lõhkus laineid, pea seisis rand silma ees. Sõudja kargas kalju tippu[1], tõukas paadi woogudelle tagasi, ise põgenes kähku. Gessleri †.Suure waewaga sai Gessler maale, aga langes „õõnesteel“ Telli waritsewa noole läbi. Muidu seisis kõik wagusi, kunni uue aasta öö kätte jõudis: siis aeti maawalitseja ning tema abilised ilma were walamata maalt ära ning tehti sunnilossid, mis kawalusega kätte saadi, maatasa. Nelisalu järwe maad aga oliwad Austria ikke alt pääsenud ning Helvetia wabadriik: 1308.wabad Helwetlased tõutasiwad wandel oma priiust wiimse weretilgani kaitseda‘.
Helvetia wabadriigi ajalugu.3. Wabadriik oli nüüd olemas, aga elamise õigust ep olnud talle weel mitte antud. Albrechti I. wihast päästis neid küll tema wägiwaldine surm (§ 152, 1), aga ta poeg Leopold läks Ludwigi I. walitsuse algusel „oma mässawaid alamaid“ karistama. Kuid õnn oli Helvetlaste poolt: Morgarteni lahing: 1315.Morgarteni lahingis wõitsiwad talupojad raudriidelised rüütlid nii ära, et Austrialane rahu tegi. Nüüd kosus ja kaswas maa wabaduse kaitsmises 70 aastat. Siis püüdis Austria herzog Leopold II. oma onu nõuu korda saata ning ruttas hulga rüütlitega Helvetiasse. Aga Sempachi lahing: 1388.Sempachi lahingis, kus Arnold Winkelried „oma surma läbi wendadelle wõidutee lahti tegi“, sai tema ise ja ta rüütlid waimustatud Helvetlaste mõekade ning nuiade all surma. Selle wõidu läbi oli Helvetia wabadriik jäädawalt kinnitatud: ta kaswas ja edenes takistamata, pidas oma priiust alati kalliks ning kaitses teda, kui tarwis, oma werega, nagu 15. aastasaja lõpul Karli Südi wasta (§ 153, 1), kelle toredad wäed kolm korda lihtsate mägiste eest põgenesiwad.
- ↑ Kaljuselga, kuhu Tell kargas, kutsutakse tänapäewani „Telli lauaks.“