maadest lahti ja pääle selle kolmeks aastaks riigiwande alla; üksi oma pärismaid tohtis ta hiljemini kätte nõuda. Seda wiisi oli lõpmata sõdade järele wiimaks üleüldine rahu ilmunud: seda tunnistati Mainzi rahwapidu: 1184.Mainzi rahwapidu läbi, mis keisri käsu pääle rääkimata toredusega ära peeti, omadelle ning wõerastelle kõige selgemalt üles. Ja rahus walitses elatanud keiser oma laialise riigi üle, kunni Jerusalema langemise sõnum tedagi kolmandasse ristisõtta kutsus (§ 130, 3), kus Friedrich I. †: 1190.Selefi lained tema wahwa elu weel liiga wara lõpetasiwad. Rahwa meeles aga elas tema nimi Saksa maal kaua aega lauludes ning ennemuistsis juttudes.
Heinrich VI.: 1190—1197.3. Barbarossa poeg, keiser Heinrich VI., oli küll südiduse, mitte aga auusa meele poolest isa sarnane: auu- ja waraahnus, ülemeelne armuta süda ning werised teud tegiwad teda alamate meelest kardetawaks sundijaks, kelle nägu „otsegu weripunased wirmalised“ üksi hirmu rahwa südames äratas. Ega saanudgi ta oma lühikesel walitsuse ajal mõeka käest: Konstantia kaasawara pidi ta, sest et Normanlased enestelle ise würsti walisiwad, werega lunastama ning waljusega kinnitama, kuna Heinrich Lõwi Saksa maal würstide wõimust uueste elustada püüdis. Ometi sai keiser osalt wahwuse, osalt wastaste surma läbi rahu maale ning oli parajaste sõjawäega idasse minemas, kus „Augustuse riiki“ jalale seada tahtis, kui äkiline surm teda tegewuselt ära kutsus. Nüüd walisiwad Ghibellinlased kadunud keisri wenna Philipp I.: 1197—1208.
Otto IV.: 1197—1218.Philippi I., Welflased aga Heinrichi Lõwi poja Otto IV. kuningaks. Mõlemate wahel algas werine eitlemine, mis senni kestis, kui Philipp ühe wihamehe käe läbi surma sai. Siis kroonis üliwägew paapst Innocentius III. Otto IV. keisriks. Aga et tema enne antud tõutust ei täitnud, pani Innocentius ta kirikuwande alla ning läkitas Heinrichi VI. poja Friedrichi, kes paapsti eestkostmise all Neapolis üles kaswanud, Saksa maale. Siin wõtsiwad teda Ghibellinlased rõõmuga wasta; päälegi hoidis suurem osa würstisid tema poole, nii et Otto oma pärismaale läks, kuhu ta pea suri.
Friedrich II.: 1218—1250.4. Aacheni linnas krooniti Friedrich II. Saksa maa kuningaks ning mõni aasta hiljem, kui ristisõtta minna oli tõutanud, sai ta Roomas ka keisrikrooni pähä. Aga waimurikas ja usuasjus liiga wabameeleline keiser, kes päälegi, ise Europa ja Arabia tarkuses õpetatud, idalasi ning idamaiseid kombeid auu sees hoidis, ei wõinud mitte kaua kuriaga sõbrust pidada. Kõige päält noomis teda paapst tõutust mööda ristisõda ette wõtta. Aga keiser wabandas oma wiibimist hädaliste sisemiste tallitus-
