Friedrichi seekord wastikuid karistamata jätma ning Lombardlaste rõõmuks koju minema. Kuid pea ilmus keiser, suur sõjawägi kaasas, uueste Lombardiasse, wähemad linnad tegiwad alandlikult wärawad lahti ning Mailand palus nälja sunnil wõitja armu, mis mitte ei keelatud. Sellegipärast aeti pea keiserlik saadik Mailandist minema. Nüüd tõutas Friedrich wandega ‚truuwusemurdjate linna maatasa teha‘. Mailandi ärahäwitamine: 1162.See sündiski pikema ümberpiiramise järele: müürid ning majad lõhuti maha, kodanikud asutati nelja paika isepäinis elama, üksi kirikud ja mõned kunsthooned jäeti seisma. Maa anti iseäralikkude ammetnikude hoolde, kes rahwast nii rõhusiwad, et ta mitu korda, ehk küll asjata, kergitust palus. Sääl sattus keiser paapstiga tülisse: südi Paapst Aleksander III.Aleksander III. wihastas Friedrichi üle, et ta wastikpaapstit, keda wähem osa kardinalisid (§ 127, 3) walinud, oli toetanud, pani tema sellepärast kirikuwande alla ning heitis ise Lombardlastega ühte nõuusse. Barbarossa Roomas.Küll ruttas keiser Rooma ja wõttis linna, kust paapst ära põgenes, tormiga ära, aga katk kautas parema wäe-osa ning Lombardlased algasiwad awalikult waenu, nii et ta waewalt eluga Saksa maale pääsis. Nüüd oli Lombardlastel oma luba: ajasiwad keisri ammetnikud ära, ehitasiwad Mailandi müürid üles ning asutasiwad uue kindla linna, mis nad paapsti auuks Alessandria.Alessandriaks nimetasiwad. Wast mitme aasta pärast, kui Saksa maal mõnesugused tülid oli ära õiendanud, astus Friedrich wiiet korda Italia teele. Aga seekord lahkus temalt õnn hoopis: Alessandria kindluse pidi ta kasuta rahule jätma Legnano lahing: 1176.Legnano (l. Lenjâno) lahingis, kus Heinrich Lõwi oma laenuwandest hoolimata keisri maha jättis, kautasiwad Lombardlased tema wäehulgad ära, nii et keiser paapstilt lepitust otsis 1176. Venedigo rahu: 1177.Lepituse kinnituseks läks ta ise aasta hiljem Venedigo linna paapsti jutule. Aleksander III. ootas teda pääkiriku ukse pääl: keiser langes põlwili ning andis alandlikult püha isa jalale suud, kuna paapst tema kirikuwandest lunastas, talle rahumärgiks suud andis ning teda õnnistas. Säälsamas tehti Lombardlastega rahu kindlaks: keisri kätte sai linnade poolt walitud ammetnikkude kinnitamine, wiimne otsus elu ja surma üle ning luba, keelmata sõjawäega nende piiridest läbi käia, aga kodune walitsus, kohtupidamine ja maksude wastawõtmine jäi kõik nende oma päralt. Kui weel oma poja Heinrichi ja Neapoli riigi pärandaja Konstantia kihlused ära oli pidanud, tõttas Friedrich jäädawalt Saksa maale tagasi. Siin kutsus ta Heinrich Lõwi.Heinrichi Lõwi riigikohtu ette ning kui ta neljakordse kutsumise pääle ei tulnud, mõisteti teda riigipäewal oma
Lehekülg:Üleüldine ajalugu Bergmann 1879.djvu/222
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
58
Keskaeg. II. osa. 1. piir: III, § 134. Barbarossa.
