eest äraminekulle meelitas, jäi ta oma rahwa meelest nii halwaks, et Ludwig Sakslane (§ 107, 1) wastapanekuta Prantsuse maa sisse wõis astuda, kust teda ainult wõimsate auuahnus tagasi ajas. Sellegipärast sai ta, kui wiimne Karli Suure wõsu Italias suri (§ 115, 1), Rooma keisrikrooni osaliseks. Aga tema püüdmine pärast Ludwigi Sakslase surma Lothringia maad ära wõtta, läks wahwa wastapanemise pärast tühja. Ka Italias, kuhu ta paapstille Arablaste wasta appi tõttas, ei suutnud tema midagi, sest surm surus juba teel tema silmad kinni.
Karli II. järeltulijad.2. Karli II. järeltulijad kõik saatsiwad oma nõdruse läbi riigile otsata kahju: wäljaspoolt ei jõudnud nad Normanlasi, kes ühtepuhku laastades maale tungisiwad, tagasi tõrjuda, seespool ei suutnud nad wõimsate wasta, kes igaüks wäikse kuninga kombel oma walla üle walitses. tarwiliselt wõimust awaldada. Karli II. poeg Ludwig II. ja tema pojad: 878—885.Ludwig II. Kokutaja ja tema pojad ei walitsenud kaua. Ning et Ludwigi kolmas poeg, Ludwig III. Kohtlane, alles laps, walitses tema asemel esmalt Saksa kuningas Karl III.: 898—923.Karl Paks (§ 107, 1), hiljemini Parisi grahw Odo. Täieealiseks saades ei suutnud Kohtlane riiki muidu Normanlaste eest kaitseda, kui et ta neile Normandia poolsaare (§ 119, 1) eluasemeks andis. Tema poeg Ludwig IV.: 936—954.Ludwig IV. sai wast 13 aastase wõeral maal oleku järele riigi oma walitsuse alla, aga nii hästi tema kui ta poeg Lothar: 954—986.Lothar, kes Lothringia pärast keisri Otto II. (§ 108, 4) wõitles, ei suutnud wägiwaldiste wõimsate nõudmiste wasta panna. Ludwigi V.: † 987.Ludwigi V. suri 987 wiimne Karli Suure wõsu Prantsuse maal.
§ 111. Hugo Kapetus ja tema järeltulijad.
Hugo Kapetus: 987—997.1. Parisi grahw Hugo Kapetus, kelle wanaisa Odo (§ 110, 2) riiki oli juhatanud, waliti rahwakogul Karli suure suguwõsa pärandajaks. Selle auu sees kinnitati teda waimulikkude wõimsate poolt hää meelega, sest nii hästi tema esiwanemad kui ta ise oliwad kiriku eest hästi hoolt kannud, teda riisujate Normanlaste wasta kaitsenud ning rohkete kingituste läbi kaswatanud, aga ilmalikud wõimsad lasksiwad teda enestega ühewääriliseks tunnistada, nii et iga würst omas kodus teha wõis, mis tahtis, ning üksi wäliste riikide wasta pidi ta kõikide nimel ette astuma. Seega oli Prantsuse kuningas kõigest „esimene omawääriliste seas.“ Ja Hugo laskis würstisid keelmata isekeskes tülitseda ning oma jõudu wäsitada, ise aga kinnitas ja kaswatas ta kõige päält oma wanemate pärandust, et tema pääle toetades kuninglikku wõimust wõiks kosutada.
Kapetuse lähemad järeltulijad.
Robert I.: 997—1031.
Heinrich I.: 1031—1060.
Philipp I.: 1060—1108.2. Kapetuse lähemad järeltulijad, Robert I., Heinrich I., Philipp I., käisiwad oma esiwanema jälgede sees. Nende pikk iga awitas omalt poolt, et kuninga nimi, päälegi et waimulik seisus tema püüdmisi toetas, aega mööda enam maksma hakkas. See waata oli riik „rusikaõiguse“ läbi, mida pärastpoole „Jumala rahugi“ palju parandada ei suutnud, niisamuti suurema soo surumise sunnil, korratuma järje pääl. Talupojad oliwad täieste pärisorjad. Pääle selle ohkas maa kahte korda kirikuwande ning Interdikt.interdikti all, sest selle kirikunuhtluse ajal ei tohitud kiriku ust lahti teha, kella lüüa, last ristida, laulatada ega õnnistatud mulda matta. Kuid kuningate alandus päästis maa mõlemal korral paapsti käest. Paremaks läks lugu järgmise kuninga Ludwigi VI. ajal (§ 136, 1).
