tükkidest kokku seati, üles pandud. Usule eneselle on islam, see on omaksandmine, nimeks antud, tema osalistele moslim, see tähendab usklikud. Korani õpetus.Usuõpetus on pääasjus järgmine. ‚Üks Jumal on, Allah, ning Muhamet tema prohwet. Moses ja Kristus ning teised prohwetid on ka Jumala saadikud, aga Muhamet on kõige ülem ja wiimne prohwet. Iga usklik peab päewas wiis korda ennast pesema ning wiis korda silma Mekka poole pöördes palwet tegema, päewa tõusust weeruni igal reedil ning terwel Ramadani kuul, sest et siis Muhamet koopas paastus, paastuma ja waestele andeid jagama. Pääkohus aga on islamit tule ning mõegaga laiali lautada ning muutmata saatus ja prohweti tõutus ajasiwad iga usklikku seda käsku täitma. „Palwe saadab poolele teele Jumala juure, paastumine paradiisi ukse alla, armuanne waestele wõtab ukse lahti, aga usu eest sõdimine ning Jumala waenlaste hukkamine wiib igawese õnnistuse sisse.“ Paradiisi lastakse üksi usklikud. Kõik teised peawad igaweste põrgu walu maitsema.‘ Muidu oliwad weel igale ühele tähele pandawad pruugid: ümberlõikamine, sealiha ja wiina eest hoidmine, üks kord elul ajal Mekka linna rändamine. See wasta oli mehele lubatud, kui keegi soowis ning toita jõudis, enam kui üht naist, kõige rohkem neli, wõtta; kuningalle selle poolest piiri ei pandud.
§ 102. Islami wäljalautamine.
Khalifid.1. Pärast Muhameti surma waliti tema äi Abu Bekr prohweti asemikuks, keda auunimel khalifiks kutsuti. Tema seadis riigi korani kogumise läbi korrale ning wiis juba islami mõega abil wõeralle maale. Seda tegiwad weel agaramalt järgmised khalifid Omar: 634—644.Omar ja Osman, nii et pea suurem osa Ees-Asiast ning Põhja-Afrikast Arablaste käsu all seisis, kus kõigil pool ristitähendus häwitati ning poolkuu walitsus jalale seati. Ära wõidetud maad.Persia riik andis wõitjalle esimest wilja maitseda ning nüüd ep olnud rajarahwastel julgust wastagi hakata. Greeka keiser Heraklius (§ 99, 5) ruttas, suure häälega hüüdes: „Jumalaga, Syria, wiimist korda weel!“ Syria piiridest wälja, kus Omar wõiduteel takistamata edasi tõttas. Jerusalem islami all: 637.Jerusalem langes. Tema järel Palästina, Fönikia ja Egiptus. Persia kuningaski wõideti ära ning tema riik sai terwelt khalifi kätte. Aga juba leidis, kui prohweti wäi Ali walitses, segadus ning mäss usklikkude seas maad, mis senni kestis, kui khalif surma saadeti ning Ommaija sugukond: 661—750.Ommaija sugukond walitsuse ohjad peusse sai. Seesinane suguwõsa tõstis Damaskuse riigi päälinnaks ning walitses wägiwaldselt. Nende wõimus lõppis Abbasi suguharu: 750—1258.Abbasi suguharu läbi, kes khalifi auu kätte saades terwe Ommaija suguwõsa, kellest üksi Abderrahman pääsis, ära kautas ning Bagdadi linnast usklikuile oma käskusid kuulutas. Nende seast sai Harun al Raschid: 800.Harun al Raschid kõige wägewamaks; tema nimi oli nii kuulus, et weel kaua aja pärast temast muistsis juttudes teati kõnelda.
