Külmale maale/7
Selsamal hilisel hommiku-tunnil istus Wäljaotsa Jaan, kes praegu alles raskest wiina-unest ärganud, oma koiku serwal, hoidis walutawat pääd mõlema käega ja wahtis kolletanud näol ja segasel pilgul enese ette põrmandale. Kumb pohmelus suurem, läilam oli, kas ihu- wõi hingelik, sellest ei saanud ta isegi aru. Ta ainus tundmus praegu oli, et ta iseennast põlgas, lõpmata põlgas. Ta oleks ennast löönud, enese pääle sülganud. Mida selgemini eilased juhtumised ta uduses mälus tärkama ja kujunema hakkasiwad, seda piinawamaks paisus häbitundmus ta põues. Alkoholi läbi äritatud pää-aju maalis kõik asjad talle weel sügawamates wärwides ette, kui nad wast tõe poolest oliwad; ta heitis kõigi juhtumiste pääle kas liig tumedat warju wõi liig heledat walgust. Ja pääle selle waewas Jaani weel tuhm kartus, et ta oma häbi-tükkisid kõiki ei mälestagi. Ta kurnas oma pääd kõiksugu meelde-tuletustega.
Kõigi ta eilaste tegude ja tempude seast koorisiwad end paar asja ikka selgemalt ja piinawamalt wälja. Esmalt oli ta awalikkude kelmidega täielist sõprust, õigemini ühendust, teinud ja neilt — käsirahagi wastu wõtnud. Teiseks oli ta hulga rahwa ees ennast niisuguses olekus ja niisuguses paigas näidanud, et kõik teda õigusega pidiwad põlgama, nimetamata hirwitamine ja pilkamine, mis ta sellega oma pääle tõmmanud. Ja mis weel kõige pöörasem — Wirgu peremees nägi teda nõnda, Wirgu peremees urjutas teda kõige rahwa ees! Ka Mari põlastaw nägu seisis Jaanil selgesti silmade ees. Ja kas wahest Annigi, temale nägemata, kusgilt nurgast, kuhu ta häbi pärast pugenud, südamewaluga teda ei waadanud? Iseenesest mõista, et Anni temast wõimalikult kaugele hoidis wõi koguni palweruumist koju põgenes.
Kohi-Kaarlilt wõetud raha kohta oli Jaani otsus silmapilk walmis: tagasi, silmapilk tagasi! Hirm ja jälkus wapustasiwad teda ka, lähema sõpruse pääle niisuguste meestega mõteldes… Neljapäewal jälle nende seltsi minna, koguni nende nõuupidamistest osa wõtta — ei, ei ja ei! Sündis, mis sündis, tehti sulle ülekohut, mis tehti — nii kaugele ei tohi su jalg siisgi mitte wääratada, nii sügawale ei tohi sa wajuda! Ennem nälg, ots…
Ja siis tuli talle Anni meelde. Mis see küll praegu mõtleks, kui ta kõik teaks! Mis ta ütleks, kui Wäljaotsa Jaan, kelle auususe eest ta igatahes oma pää annaks, jalge alla wõetud rada edasi kõnniks, kui ta hobusewargate ja aidalõhkujatega — Jaani keha üle käis külmawärin, ta jättis koleda mõtte pooleli… Ta kargas istmelt üles ja hakkas kiiresti westi ja kuube otsima: ta pidi ju Kohi-Kaarlile ta raha tagasi wiima. Esimesel tuhinal ei tulnud tal meeldegi, et ta ju sugugi ei teadnud, kust Kaarlit praegu — enne neljapäewa — leida.
Ta sõrmed nabistasiwad westitaskutest wihatud rahapaberit otsida. Aga mõlemad taskud oliwad tühjad. Rahapunga tal ei olnud; mis jaoks ka? Seda raha-natukest, mis tal wahel oli, wõis ta paljas karmanis kanda. Ka kuue taskud otsis ta läbi — raha puudus. See oli wõõrastaw. Raha saamist mälestas ta selgesti, ka weel seda, et ta teda emale kodus näidanud.
Ema astus parajasti wäljast sisse, kui Jaan kuue taskuid pööras. Kai oli enne poja ärkamist lambaid ja põrsakesi läinud talitama, kes sulale läinud ilma pärast laudas oliwad.
„Ema, kuhu see raha jäi?“ küsis Jaan ruttu ja kartliku näoga.
„Ah need kolm rubla?“
„Nojah!“
„Mis sa siis rahaga praegu teed?“
„Ära küsi!… Sinu käes on siis?“
„Ma wõtsin taskust ära ja panin kohwrisse warjule… Kas sa siis tahad kuhugile minna?“
„Muidugi… Raha ära wiima.“
„Ära wiima?“ küsis eit kohkudes. „Kas see siis sinu raha ei ole?“
„Ei ole… Laenatud…“
„Wõi laenatud!“ Emakese nägu wenis pikaks ja nukraks. „Aga sa ütlesid ju, et teenistust leidsid… Olla käsiraha.“
„Ma waletasin… Olin joobnud…“
Jaan lõi silmad korraks argselt ema näo pääle: kui kurwalt, kui petetult waatas ta waeneke!… Jaan astus talle ruttu lähemale. Norgus pääga, tasase häälega palus ta:
„Ära ole kuri, emake! Ma olin eila rumal poiss. Päris peletis olin! Seda ei pea enam juhtuma.“
„Olgu pääle, mis me’ sellest palju räägime,“ kostis Kai pehmelt; siis lisas ta nähtawa kahetsemisega juurde: „Aga kui sa selle raha laenasidgi — miks sa tema siis jälle kohe ära wiid? Ehk me’ jõuaksime kewade poole ära tasuda…“
Jaanil oli kahju, et ta suust sõna raha ärawiimisest lipsanud; kas ta ei oleks wõinud ema eest seda salaja hoida? Kuid nüüd oli hilja.
„Ära päri, ema, aga ma pean selle raha ära wiima“, wastas ta toonita häälel. „Mul ehk läheb korda mujalt paari rublat saada.“
„Kellelt sa siis selle wõtsid?“
Jaanil oli raske õigust tunnistada, aga ta pidi seda tegema; wale oleks asja segaseks jätnud, nii et ema ei uskunud, wõi ta oleks kes teab mis mõtelnud.
„Kohi-Kaarlilt laenasin,“ wastas ta, silmi kõrwale lüües.
„Kohi-Kaarlilt?“ kordas ema, ja talle tuli Wirgu Anni eila-õhtune palwe meelde. „Kuule, poeg, sa ei peaks niisuguste meestega sõprust pidama. Need ei kõlba sulle seltsimeesteks. Seda ütles ka Anni. Ta palub sind —“
Jaan hakkas nii räpakalt ta käewarrest kinni, et sõna eide suus takistama jäi.
„Kust Anni seda teab?“ hüüdis Jaan ehmatusega. „Millal ta seda ütles?“
„Millal?“… Emale torkas ka Anni keeld pähe, tema siinkäimisest Jaanile mitte rääkida. „See oli kord ennemalt.“
„Ennemalt? See pole õige!“ hüüdis poeg. „Anni käis eila õhtul siin — eks? Ta nägi — — oh, oh!“
Jaan lõi enesele käega laksudes otsa ette, pööras kõrwale ja istus akna all pool küürus madala järi pääle, pihu näo ees hoides.
„Mis sa nüüd tühja asja pärast muretsed,“ püüdis Kai teda trööstida. „Eks sa tea, kui hää süda Annil on; ega ta sulle selle pärast ainust karmi sõna ei ütle…“
Jaan kargas jälle püsti.
„Hää küll! Sa wõid talle, kui teda näed, ütelda, et ma tema soowi olen täitnud. Ta wõib üsna mureta olla… Too mulle aga see pagana raha kätte!“
Eit astus kambrikese poole, kus kohwer seisis. Ta jäi ukse pääl seisatama.
„Kas siis Kaarlil seda raha nii hädasti waja on?“ küsis ta wenitades, pool argselt. „Wõiks ehk natukeseks ajaks weel jääda — tead ju küll, kui suur puudus meil on… Wiiksid talle teine kord ära — ega sul pruugi temaga selle pärast Jumal teab mis suurt sõprust pidada…“
„Kui kahju tal rahast on lahkuda!“ mõtles Jaan. „Ja sellest, et ma eila rubla ära prassisin, millega weel mõne aja oleksime edasi saanud, ei lausu ta sõnagi“… Jaan mõtles ema nõuuande üle järele. Nüüd tuli talle ka meelde, et Kohi-Kaarlit enne neljapäewa raske leida; kes teab, kus ta sel puhul just asupaika pidas. Ja ometi oleks nii õige ja südant kergendaw olnud, temale laenu tagasi wiia ja seega temast ja ta seltsimeestest lahti lüüa.
„Töö-aeg on weel kaugel,“ wastas Jaan tasahiljukesti, „ei tea, kuna mul jõudu oleks wõlga tasuda. Jüripäewal uude urtsikusse kolimine ka weel ees, mis kulu teeb.“
„Kui just soowid, siis wõin sulle ju raha kätte anda,“ tähendas Kai allaheitlikult. „Ega mina teda pidada wõi, on ju sinu asi. Aga kui meie lambatalled — tead isegi, mis nõuu meil oli… Siis wõiksid nende hinnast wõla ära maksta.“
Jaan ohkas. Õige küll, neil oli ju nõuu olnud, utte ja talle weel sel nädalil ära müüa, et jälle mõneks ajaks leiba ja leiwakõrwast nõuutada. Ostja oli ka juba teada: üks peremees naabrusest pakkus mõlema loomakese eest oma kaks rubla. Wõileiwa hind küll, aga mis teha, kui inimest teatakse püsti hädas olewat. Ega nälgijat tingida lasta; kui pakutud raha eest ära ei anna — windugu weel, kuni küpseks saab! Rahapakkujal aega oodata küllalt, mitte aga näljasel müüjal. Kõhnad loomakesed ka nagu kassipojad…
Ema tõi kirstust raha ja andis ta wärisewate näppudega poja kätte. Tasakesti, suud mööda, sõnas ta weel:
„Tee aga, kuda ise arwad… Uude elukohta minnes, kui Andres meid ikka tõesti siia ei peaks jätma, on meil ju ka seapõrsad weel ära anda.“
Jaan naeratas mõrudalt.
„Kui kaua arwad siis meid suure perega sellest natukesest elada wõiwat, mis lammaste eest saame? Mõtle, kus kewade weel! Külap sead ka warsti müügile lähwad wõi iseenestele toiduks jääwad. Sest ema,“ — ta hääl sai waljumaks, „seda ütlen sulle weel kord: Wirgu Anni armuandeid ei tohi sa enam kauemini wastu wõtta, ei tohi!… Ta hakkaks mind ju weel enam põlgama, ta peaks mind tõesti paljaks mehenahaks, joodikuks, laisklejaks, kes midagi teenida ei wiitsi.“
Eit otsis toas talitust. Ta süda tuksus. Alles eila õhtul oli ta ju Anni põlle alt jälle midagi wastu wõtnud ja täna lõunaks tahtis ta seda pojale laua pääle kanda!
„Ole mureta,“ wastas ta, nägu teisale pöörates, „ega mina sinu käsu wastu ei tee. Mul on aidamehe emandalt pihu-täis ube ja tükk lihagi waruks. Hoidsin ikka pühapäewaks, aga peab juba täna keetma; kõik muu on ju otsas.“
„Aidamehe emandalt?“ küsis Jaan umbusaldusega. „Sellest pole sa mulle sõnagi lausunud. Ema, ema!“ lisas ta hoiatades juurde.
Eit tähendas, et ta pojale pühapäewaks ootamata meelehääd tahtnud teha ja asja seepärast salajas hoidnud. Seega lõppes harutamine seks korraks. Jaan pistis Kohi-Kaarli raha püksi-taskusse, tõmmas enesele riided selga ja tahtis wälja wärske õhu kätte minna walutawat pääd parandama.
„Ma pean weel aru, mis ma rahaga teen,“ ütles ta emale. „Kui muu nõuu ei aita, siis ei lähe ma täna weel Kaarlit otsima, ehk see küll mu hinge sisse ei tahaks mahtuda, selle mehe wõlgneja olla. Mõtle isegi, ema, ma olen sellega nagu tema seltsimees, nagu tema käsualune… Ja seda sa ju isegi ei taha, ja Anni —“
Kai, kes käsikambri läwe üle oli astumas, pööras kähku ümber, nagu oleks Anni nimi talle walusa piste andnud. Ta ütles ruttu ja kindlasti:
„Sul on õigus. Wii see pagana raha kohe ära! Tee ennast lahti neist poistest! Sellest hääd ikka wälja ei tule! Küll taewane isa meid ehk ka muidugi edasi aitab, palu teda alandlikult, poeg, ja mina tahan sedasama teha… Mine aga, mine, poeg! Pärast wõid Liiguste Toomale lambad ära wiia ja saad raha. Issand aita ise!“
Jaani nukrast silmast käis isewärki rõõmus pilk eidekese poole. „Wirgu saunas elawad siisgi auusad, jumalakartlikud inimesed,“ wõis ta mõtelda; „räägitagu wõi mõeldagu ka wäljas mis õelust tahtes…“
Jaan jäi lõunani kodust ära.
Kui ta tuli, täitis urtsikut lihaleeme meelitaw lõhn. Ema põdur, kõhn nägu kumendas rõõmu pärast, kui ta aurawa kausi lauale kandis ja poega sööma kutsus.
Jaanil oli ikka weel pohmelus pääs ja liigetes. Ta nägu oli mõru ja nukker.
„Ega sa weel raha käinud wiimas?“ küsis Kai pääliskaudselt.
„Ei… Ma ei wiigi.“
„Ei wiigi?“
„Enne tulewast neljapäewa küll mitte.“
Ja ta seletas paari tõrkuwa sõnaga ära, et ta laenajat enne nimetatud päewa kusgilt ei teadwat otsida.