Külmale maale/6
Paaril järgmisel päewal ei julgenud Wäljaotsa pops kodust wälja minna. Tal oli häbi. Ta kartis teisi inimesi. Tal oli häbi neile silma waadata ja hirm nende pärimiste eest. „Sind käidi läbi otsimas! Sind peeti wargaks!“ kumises ühte lugu mõte ta pääluus, torkas talle südamesse.
Aga Jaan ei pruukinudgi wälja minna, nad tuliwad talle koju oma pärimistega. Esimene oli naabri-pops Kiisa Joosep.
„Teil käisiwad maja-otsijad. Kuda läks?“
„Mis siin minna oli?“
„Noh, kas leidsiwad midagi?“
Jaan kahwatas ära. Ta wahtis pärani silmal teise otsa.
„Kuda?“
„Kas midagi paha protokulli paniwad?“ parandas Joosep oma küsimist.
„Ei!“
„Said wist enne pesa puhastada?“
Jaan pööras näo kõrwale. Ta ei tahtnud oma pisaraid näidata, pisaraid, mida südamest keew häbiwiha talle silma pressis. Tal oli tundmus, kui põletaksiwad piisad, mis ta palgele weeresiwad, ta ihunaha ära, nii palawad ja nii kibedad oliwad nad.
„Kas sa mind siis wargil oled näinud käiwat?“ küsis ta.
„Wargil? Kes seda ütles?“ kostis külaline. „Aga eks waesel wabadikul juhtu ikka midagi urtsikus olema, mida igaüks ei pruugi näha saada… Kes siis just wargusest räägib!“
„Minu urtsikust ei leitud midagi, pane seda tähele!“ karjus Jaan mehele näosse, nii et ta kohkudes tagasi põrkas. „Minu urtsikus pole kibet tolmugi prao wahel, mis mitte minu oma ei oleks! Sinu maja wõib wargust sarikateni täis olla — mina olen puhas! Ma olen puhas…“
Ta jättis mehe keset sauna seisma ja astus uksest wälja…
Paar tundi hiljemini tuli teine pärija. See oli üks naene külast. Ka tema küsis, „kuda lugu läinud“, ja näitas imeks panewat, et ühtegi asja ei olla kahtlaseks peetud. See piinaja tõi aga palju uudist kaasa. Joostilt ja Mädasoolt olewat wargust leitud. Sääl olnud liha ja riideid ja kangaid ja mõnda muud. Joosti popsi peetawat wargaks, Mädasoo wanameest aga ainult warguse warjajaks. Asi protokolli, mehed kinni! Naesed ja lapsed toitjata. „Rasked ajad,“ öelnud wa’ Mädasoo Mihkel, oma wesiseid silmi pühkides, kui teda ära wiidud. Naene ja lastekari jooksnud talle tüki teed huludes järele.
Jutustaja kirjeldas lugu suure sõnarikkusega pikalt ja laialt.
„Wõi waene Mädasoo Mihkel!“ mõtles Jaan, ja talle tuli wiimane kirikukäik ja Mihkli nelikümmend kopikat meelde, mis mehikesel pühakojas oli ära warastatud ja mille järele ta nii ärdaid pisaraid nutnud. Wõi nii ruttu ja nii suure kasuga püüdis ta kahju tasa teha! Weel enam pani aga Jaan imeks, mis ta Joosti mehe kohta pidi kuulma Joosti Hindrek waras ja lukulõhkuja, see wanadlane waikne mees, kelle auusa meele üle enne keegi ei oleks wõinud kahewahel olla! Kuda oli tema nii sügawale wõinud langeda? Wist oli ta halba seltskonda sattunud, wast ka sooja pääga teistele kaasa läinud. Wõib aga ka wiimaks wälja tulla, et ta ilmasüüta on — niisugused asjad on wahel imelikud. Jaanil oli tõesti raske uskuda, et Joosti Hindrek waras wõiks olla. Aga tal ei olnud püsi asja üle lähemalt järele mõtelda. Tal oli iseenese piinaga küllalt tegemist.
Aga weel rohkem uudist teadis jutukas naabrinaene westa. Wirgul olnud eila õhtul kole riid isa ja noorema tütre wahel. Ei teata õieti, mis asja pärast, Andres wiinud tütre üksikusse kambrisse ja noominud teda kaua tasase häälega ja teda kuuldud palwetawat. Korraga hakanud hirmsasti kärkima. Ta karjunud kui lõwi. Tütar jooksta wargapoisile järele, kelmile, taskulõikajale, hukka läinud kuradi-jüngrile, ja siis andnud tütrele õige ropud nimed. Anni öelnud mõne sõna wastu — sääl käinud pliks ja plaks, nii et kamber kajanud…
Jaan lõi näost walgeks. „Ja siis?“ küsis ta.
„Mis siis muud weel? “ wadistas naene edasi. „Andres lubanud tütre kambrinurka ahelasse panna, kui ta meelt ei paranda… Anni aga olnud wagane, nagu poleks midagi juhtunud. Ta astunud tulipunaste, õhetawate põskedega kambrist wälja, ja mitte pisara-piiska ei ole ta nutnud. Muud kui silmad olnud suured nagu haigel. Wahtinud ühe ja teise otsa ja ei ole tükk aega midagi märganud. Isa öelnud weel: „„Sinu sees walitseb kurat ise, aga ma ajan ta wälja!““ Seda öelnud ta selle pärast, et tütrel nii kõwa süda on, et enam nuttagi ei suuda ega ennast isa ja Jumala ees alandada, sest ta pole tahtnud isaga kambris palwetada, ei temalt andeks paluda ega meelt parandada.“
Jaan tõusis istmelt kähku üles, pani kuue selga ja mütsi pähe ning tõttas saunast wälja. Ta meelest oli, kui lämmataks teda ta rinnal lasuw koorm ära. Ta oimud tuksusiwad palawikul, ta silmade ees wirwendas ja kõikus kõik, nagu pööraks soetõbi, mis tast hiljuti lahkunud, uue jõuuga tagasi.
Sihita tõttas ta üle lume edasi. Kui talle keegi wastu oleks tulnud ja temaga kõnelema hakanud, Jaan oleks temast sõnalausumata mööda läinud nagu kuutõbine. Ta rändas edasi, ilma et teed oleks walinud, ilma mõtlemata, kuhu külge.
Kui kaua ta nõnda käinud, seda ei mälestanud ta pärast isegi. Korraga seisis ta Lehtsoo kõrtsi ees. Tunnistas hoonet tükk aega, enne kui ta ära tundis.
Jaan pidas aru, kas sisse, mööda wõi tagasi minna. Korraga tuli tal himu, midagi karastawat, elustawat, wõi — mis weel parem — midagi uimastawat juua. Et see kipitamine põuest, see õõgumine pääajust kaoks!
Kõrtsist kajas naer ja trallitamine.
Jaani rinda tekkis korraga igatsus seltsi järele, rõõmsate mureta inimeste järele. Ja olgu need ka lakardid, hukka läinud päewawargad, olgu nad kas kohe masuurilud… Ta püüdis oma himu ja igatsuse üle wõitu saada — asjata. Ta meelest oli, kui leiaks ta praegu ainult ja just niisuguste inimeste seltsist seda, mida ta himustas; kui ei oleks tal asja neid põlata ja ennast neist kauemini paremaks pidada; kui oleks ta säherdusele seltskonnale kõigiti sünnis liige… Miks ka mitte? Kui ta ennast paremaks arwas — kes uskus seda? Kes tegi wahet tema ja Mädasoo Mihkli wõi Joosti Hindreku wõi Luha Mardi wahel? Mitte keegi! Kes uskus, et ta õlekõrtgi elu-ajal ei ole warastanud? Ei üksgi! Mitte ta eluaegne leiwa-isagi, kelle silma all ta üles kaswanud, mitte pops, mitte peremees, Temalt otsiti wargust nagu igalt teiselt saunikult; polnud kedagi, kes oleks tulnud ja pääd raputanud ja öelnud: Miks te’ sellele tublile mehele häbi teete? Kas te ei tea, et Wäljaotsa Jaan auus mees on, et ta wargusest ja igast muust ülekohtust puhas on, et ta auusat meelt oma ainumaks waraks peab, mida temalt keegi ei suuda wõtta, mida kaitstes ta kas elu annab?… Mitte kusgilt ei ilmunud seesugust rääkijat. Hää küll, maja-otsimine oli tagajärjeta olnud, kohtu kätte ei wõidud teda anda. Aga kes pidas seda muuks kui tema hääks, kogemata õnneks? Ta oli kas „pesa puhastada“ saanud, nagu Kiisa Joosep ütles, wõi tal ei juhtunud sel silmapilgul just midagi onnis olema. Ainult sel silmapilgul mitte. Wahe tema ja Mädasoo Mihkli ja Joosti Hindreku ja saja teise nendesuguste wahel oli siis ainult see, et nemad lõksu langesiwad, tema lõksust pääsis — neil õnnetus, temal õnn…
„No, mis sa oma kaela sääl wenitad! Eks sa näe, et hoone ees seisad, kuhu iga ristiinimene peab sisse astuma.“
Hüüe tuli karedast kõrist kõrtsi ukse wahelt. Piitade wahel seisis tugew, tursunud näoga mees punase woodriga nahkses jakis. Käed oliwad tal püksi-taskutes, oma ümariku kõhu ajas ta õieli ja jämeda tömp-nina wärske õhu sisse püsti. Ise nohises waljusti ja ägises iga räägitud lause järele.
Jaani otsus oli walmis. Tal oli lehma hinnast wiimane rubla taskus. Aga mis sest. Natuke wõis ju ära näpistada. Paarkümmend kopikut ees wõi taga. Mis see siisgi ikka puuduse suuruse kohta paiskas.
„Tere, kõrtsmik,“ wastas ta. „Tahtsingi just sisse astuda. Sul kuulukse rõõmsaid külalisi olewat.“
„Kunas minul neist puudus on,“ nohistas kõrtsimees naerda. „Eks sa tea, et Lehtsoo kõrts päris rõõmuhallikas on.“
Ta astus Jaaniga sisse.
Kõrts oli pisike, pime ja räpane. Suuremas eestoas, kahe suitsenud ja poolkustunud akna all, seisis pikk laud, mille pääl paar teekäijat sõiwad. Trallitamine ja naermine tuli pisemast leti-kambrist. Sääl istusiwad kolm meest pudelitega kaetud wäikese laua ümber ja purjutasiwad. Kahte tundis Jaan häältest kohe ära ja kuum hoog käis tal keha üle, halb tundmus torkas südamesse. Kohi-Kaarel ja Kõwerkaela Juku! Kolmas oli Jaanile wõõras.
Purjutajad waatasiwad üle õla sisseastuja poole ja waikisiwad silmapilguks.
„Näe imet, säält tuleb ju Wäljaotsa isand,“ karjus Kõwerkael pehmel keelel, „Lehtsoo walla uus palwewend ja missionär!… Tule aga, tule, kurat! Tahtsin sulle ju ammugi pinna pääle anda.“
Jaan mõistis, mispääle ta sihtis, ja lõi kohkwele. Purjus poiss wõis sõna warsti teoks teha, wähemast tüli hakata kiskuma. Hää meelega oleks ta nüüd tagasi pööranud, kuid see oleks nagu kartus, nagu põgenemine wälja näidanud. Õnneks awaldas Kohi-Kaarel, kes wähem „wintis“ oli, sõbralikumaid tundmusi.
„Ära kuulagi, Jaan,“ hüüdis ta. „Kõwerkael peksab ainult suuga. Wõid julgesti meie seltsi tulla. Aga seda ütlen ma sulle: rõõmus poiss pead olema ja täis mees ka, muidu soen mina ise su naha täis.“
„Mis ma siis pean tegema?“ küsis Jaan ligemale astudes ja Kaarlile kätt andes.
„Kõik, mis mehe kohus. Esmalt ütle kõrtsipapale mõistlik sõna ja siis tee aga seda, mis meie ees teeme. Ma tahan sinust weel Jumalale meelepäralise inimese teha.“
„Nael wiina, kõrtsmik,“ tellis Jaan lopsti; ta tahtis ta kord mees olla, seda wähemast näidata.
„Kae! Hakatus on ju üsna tubli,“ kiitis Kaarel tõsiselt. «Sinust wõib tõesti asja saada, kui sa kauemini meestega ümber käid.“
Kõwerkael unustas peksu nõuu silmapilk ära. Ta ajas oma krillis silmad imestuse pärast laiali ja pakkus siis, Kohi-Kaarli kiidusõnu korrates, Jaanile kõige sõbralikumalt kätt… Jaan teretas ka wõõrast meest, kes teda terawalt ja kaunis upsakalt siiamaani silmitsenud.
Wiimane oli enam linna- kui maamehe laadi, niihästi riiete, kui ka terwe oleku poolest. Tal oli paks, punane, toores nägu ja tugewad, jämedad liikmed. Iseäranis paistis ta rusikate suurus silma. Linna-riidest kulunud palitu oli lihuniku wiisil kirju wööga kinni; jalas oliwad tal wäga pikkade säärtega saapad.
Kui Jaan lauas hakkas istet wõtma, wahtis wõõras küsiwalt Kaarlile silma. See pilgutas wastu ja tähendas suud mööda: „Nii, nii — wõib ehk asja saada… hm, hm.“
Nüüd istus siis Jaan rõõmsas seltskonnas. Wiinaklaas käis ringi ja Kõwerkaela imestuseks tõmmas Wäljaotsa „missionär“ hää lonksu. Ja see oli päälegi „meeste märjuke!“ Juku awaldas oma kõige suuremat rahulolemist selle üle.
„ Waata salakoid,“ karjus ta. Paari nädala eest ei läinud tilka suhkruwettgi hästi kurku, nüüd pistab juba kibeda kukegi ära.“
„Ma olen meelt parandanud?“ naeratas Jaan.
„Kas õigust räägid?“
„Päris õigust.“
„Siis teine kord öömajalisi enam wälja ei wiska?“
„Ega tea, kuda läheb.“
„Kurat, sa olid aga sel korral häbemata!“ Juku lõi Jaanile tugewa hoobi lahtise käega selga. „Ei ma oleks uskunud, et inimene nii toru wõib olla! Kurat, küll ma sülgasin!“
„Kõwerkael, ära karju nii waljusti,“ keelas Kaarel, ette tuppa pilku heites, kus mõlemad teekäijad matsuwate suudega sõiwad. „Meie saame ka wagusamini läbi… Mis wäljawiskamisest sa siin lorid!“
Kõwerkael hakkas surutud häälega jutustama. Jaanile tuli uuesti halb tusk pääle. Ta sundis „linna moodi“ meest jooma ja püüdis temaga teist juttu alustada. Õnneks ei huwitanud Juku segane posin Kaarlit suuremat; ta näitas ka asjalugu juba tundwat, sest ta tähendas Jaani poole:
„Noh, ega inimest wõi keegi sundida nii kardetawaid öömajalisi pidama. Selleks on julgust ja hääd tahtmist waja… Noh, ehk tuleb ka…“
„Aga kas tead,“ pööras Juku hirwitades Wäljaotsa popsi poole, „kaubast saime siisgi uhkesti lahti. Joon juba teist nädalit ruuna liiku.“
Kohi-Kaarel pani talle oma suure käe suu pääle, köhatas waljusti ja hakkas siis õlut sisse kallama. Ise laulis walju, toore häälega:„Minge üles mägedele.“ Teised jorutasiwad wõi kriiskasiwad kaasa, ning lärmi oli jälle terwe kõrts täis. Seltskond oli omal wiisil rõõmus, maitses omal wiisil lõbu — muust õnnest need mehed ju ei teadnud.
Jaan ei tahtnud teistest maha jääda. Kibe himu kõike unustada, mis ta südant rõhus, ja asemele wõtta, mis meelt paremini täidaks, ajas teda lõbu järele ahnitsema, nii kahewääriline see ka oli. Ta tellis juba teist korda wiina ja warsti õlut tagajärele; ta laulis, naeris ja trallitas kaasa, warsti teistega otse wõidu, lõppeks neist weel üle käies. Teised ei tundnud teda wiimaks enam äragi; nõnda nägiwad nad Wäljaotsa Jaani esimest korda elus, ja Kohi-Kaarel kinnitas juba mitmendat kolda, temast wõida wiimaks weel „asja saada.“
Mida rohkem alkohol Jaani üle wõimust sai, seda jutukamas muutus ta. Ta hakkas ette laduma, mis tal just kõige elawamini meeles mõlkus, mis ta südant näris. Ta jutustas pikalt ja laialt oma maja-otsimisest, siunas ja sajatas.
„Mis maksab inimese auusus weel,“ hüüdis ta, rusikaga laua pääle lüües, „kui kõik arwawad, et teda ei olegi! Kas on inimesel ülepää auusust waja? Mitte põrmu! Need, kel teda ei ole, saawad palju paremini läbi. Wõid sa auusust süüa wõi juua wõi selga panna? Wõta näpust! Nälga jätab ta sind. Süüa ja juua ja ihukatet saad üksi siis, kui sul auusust sugugi pole. Kas on tõsi wõi ei?“
Teised tõendasiwad taga. Kohi-Kaarel hakkas suure häälega naerma.
„Mis waim siis sinu sisse on korraga pugenud?“
„Kas teate, ma otsisin teid just taga,“ tunnistas Jaan.
„Mis ja meist siis tahtsid?“ küsis Juku.
„Tahtsin kord lõbusate poistega rõõmus olla. Tahtsin… tahtsin teiega sõpraks saada.“
Kohi-Kaarel pilgutas linna-mehe poole salaja silma. Imelik naeratamine tuksus ta paksude huulte ümber.
„Sõpraks?“ kordas ta. „Sõpru on mitmesuguseid. Igaüks ei kõlba sõpraks.“
„Mina kõlban,“ hüüdis Jaan lällitawal keelel ja täitis wärisewa käega agarasti klaasisid. „Joome, wennad, meie sõprus elagu! Hurraa!“
„Kas tahad meiega koos midagi ette wõtta?“ küsis Juku hirwitades, kuid Kaarel pilgutas talle silma.
„Sõprus on hää asi,“ ütles wiimane pikkamisi, „aga — õigust öelda — sa oled minu arwates weel liiga poisikene; ma ei tea, kas sind wõib uskuda —“
„No, eks katsume järele,“ wastas Jaan.
„Aga kuda?“
„Mul üks kõik. Ma ütlen teile, mul on ilmas kõik ükspuhas.“
„Ehk wõiksid neljapäewa õhtul jälle siia tulla,“ tähendas Kohi-Kaarel. „Meie oleme siis jälle koos.“
„Tulen,“ wastas Jaan ruttu. „Ja siis?“
„Siis? Noh saame näha, mis ette tuleb. Waja aru pidada.“
„Mis üle?“
„Teenistuse üle.“
Jaan waatas järge mööda kõigile kolmele silma ja lõi siis pilgu maha. Weri jooksis tal kiiremini soontes ja kuumalt tungis ta talle palgesse. Ta süda tuksus peaaegu kuuldawalt.
„Kas tuled?“ küsis Kaarel.
„Ei tea, kas aega on.“
Kõik hakkasiwad naerma.
„Sääl su sõprus ongi,“ ütles Kaarel siis pilkawalt. „Pakud ennast sõbraks, aga kui sinult midagi nõutakse, siis põikled kohe nagu jänes ja ütled: „Ei tea, kas aega on.“
„Noh ma tulen siis,“ wastas Jaan, kuna ta terwe klaasi õlut ühe lonksuga ära jõi.
„Käsi selle pääle?“
„Säh!“
„Wõid ehk ka arwata, mis üle me siis nõuu peame?“ ütles Kaarel suud mööda, kus juures ta Jaanile terawasti otsa waatas ja käe ta kaela ümber pani.
„Mul üks kõik,“ wastas Jaan.
„Sinust saab asja“ kordas Kaarel, wurrusid silitades. „Kui näitad, et täis mees oled, siis wõib meie sõprus tõesti sõpruseks saada… Terwiseks!“ Õhtu oli juba käes, kui Jaan rõõmsast seltskonnast lahkus. Ta ei oleks seda wahest weelgi teinud, kui tal mitte tume tundmus ei oleks olnud, et ta raha otsas oli. Ta sai ka ainult kaks kopikut tagasi, kui ta kõrtsmikuga tellitud jookide üle wiimaks aru tegi.
Küll ei tundnud ta praegusel silmapilgul, kus ta pää udune ja meel rõõmus oli, ära raisatud wiimase raha üle kahju. Aga siisgi kipitses tal midagi südames, kui ei wõiks ta sel wiisil koju ema ette minna. Ta kutsus Kohi-Kaarli nurka ja sosistas talle kõrwa:
„Ää pane pahaks, wennas — ehk wõiksid mulle mõne päewa pääle rubla raha laenata.“
„Miks mitte,“ kostis teine ruttu ja hakkas krabinal raha otsima; ta tõmbas kusgilt taskust kolme-rublase wälja. „Wõta kolm; meil ju seda wa prügi ikka on.“
Jaan andis Jumalaga jätmiseks kõigile kätt. Nad tahtsiwad teda küll weel minemast keelata, aga Jaan, kelle rinnas nagu kartus iseenese eest maad hakkas wõtma, kiskus end lahti ja puges tähelpanemata silmapilgul uksest wälja. Ta käik oli tuikuw, seda ta tundis, ja pää kihas ja weri soontes woolas kuumalt ja ruttu. Wäljas oli kaunis pime. Jaan komistas tihti ja paar korda kukkus ta tee kõrwale hange sisse kõhuli suud-silmad lund täis. Wandudes ajas ta ennast jälle üles. Muidu oli ta rõõmus mees; laksutas keelt, õiskas metsa sisse ja trallitas laulda.
Kõige lähemat teed koju poole ei olnud ta endale wist küll mitte walinud, sest ta kõmpis juba paar tundi edasi, ilma et Wäljaotsa saun oleks pimeduse seest nähtawale tulnud. Selle wastu jõudis ta aga ühele tee-rajale, mille pääl ta paljude käijatega kokku puutus, kes kõik ühe talu poole rändasiwad, mille aknad heledasti walgustatud oliwad.
Jaanile tuli korraga jälle igatsus inimeste, ja seltsi järele. Ta oli tähendatud talu juurde jõudnud.
„Mis pidu siin siis täna pühitsetakse?“ küsis ta paarilt tüdrukult, kes temast just mööda läksiwad.
„Pidu?“ wastasiwad need. „Pidu siin ei ole, waid Tõnu-Jüril on täna piiblitund.“
„Piiblitund?“ mõtles Jaan, ja nagu joobnud inimese tundmused ruttu waheldawad, tundis ta korraga wagaduse woolu põues ja ta otsustas ruttu palwetunnist osa wõtta. Nagu wiinaklaasist ja rõõmsast seltskonnast, nii ka lootis ta siit tröösti leida, tröösti ja unustamist…
Ta käänas, nagu oleks ta just seks otstarbeks siia tulnud, ruttu ja tõsiselt ja ennast kõigest jõuust sirgel hoides, Tõnu-Jüri talusse sisse.
Talu ruumikas tuba oli juba puupüsti inimesi täis. Jaan kobis taha nurka, kus ta ühe pingi otsakese päält kitsa istme leidis. Eesotsas, toa kahe akna wahel, seisis laud lambi ja kahe põlewa küünlaga palwepidajate ehk „lugejate“ jaoks. Laua ääres oli kolm tooli ja laua kolmel serwal piiblid ja lauluraamatud walmis pandud.
Lugejad astusiwad kõrwal olewast kambrist praegu wälja — kõige eel Wirgu Andres oma punase, lihawa, pühaliku näoga, siis kaks teist. Wiimastest oli üks kaunis noor mees weel, teine halli pääga liht küla-isakene. Wirgu Andres wõttis laua kesk-kohal istet, mõlemad teised kahel pool otsas. Wirgu Andrest nähes tuli Jaanile palaw tusk pääle ja ta oleks toast wast wälja kobinud kui mitte tihe rahwamüür, mille sisse ta oli kiilitud, seda ei oleks keelanud. Ka mõlemat teist palwemeest tundis Jaan. See noor, kõhn mehikene, kes nii tihti ja nii pühalikult oma wilksuwat silmad inimeste kogu üle laskis käia, kes nii uhke enesetundmusega lauas trois istus, oli rättsepp Kuldnokk Naarikwere wallast, kes, kui ta Wirgu Andrese palwekoolist läbi käinud nüüd meistri kõrwal kui jünger ja abiline külades palwetundisid aitas pidada. Wana hall mees oli üks peremees Lehtsoo wallast, kes küll wäga jumalakartlik oli, aga palwet pidades suuremat kõne-andi ei ilmutanud, seda enam aga ohkas ja kogeles ja köhatas. Kõik kolm istusiwad nüüd lauas, igaühel piibel ja lauluraamat lahtiselt ees, käed ristis, silmad maha löödud.
Piiblitund algas waimuliku lauluga, mille sõna Wirgu Andres kui päälugeja walju, pühaliku häälewenitamisega ette ütles. Kui laul lõppenud, sõnas Andres: „Palugem!“ Silmapilk langesiwad kõik ristis kätel põlwili — Andres oma kahe kaaslasega laua äärde, inimesed pinkide wahele küüru. Andres pidas waga, tungiwa palwe, mille sisu Jaanile aga arusaamatuks jäi, sest et ta joobnud oli. Lühikese eespalwe järele algas piibli seletamine, mida kõik kolm lugejat kordamisi tegiwad. Üks algas, teine lõpetas. Ja igaüks neist seletas ise-kohta piiblist. Üks luges ühe, teine teise paiga piiblist ette ning walgustas seda oma arwamistega.
Kõige osawam oli muidugi Wirgu peremees. Sõnad woolasiwad tal aga nii suust! Kas nad just igakord pihta käisiwad, selle üle wõis waielda, aga — ja see oli pää-asi — nad tuliwad sorawalt kuuldawale ja tal oli hää läbitungiw hääl, mida kõige kaugemasse nurka wõis kuulda. Rättsepp Kuldnokal oli arusaadaw püüe, meistri kõnewiisi igas tükis järel teha. Ta püüdis oma häält nii seada nagu Andres, püüdis sedasama nägu näidata ja kordas enamasti neidsamu sõnu, mis ta nüüd wõi enne Andreselt kuulnud. Meistri palwe wõim ja mõnu puudusiwad tal aga siisgi, ja kes palwetunni pühaduse silmapilguks ära unustas, wõis rättsepa üle nii mõnigi kord wastu tahtmist naeratada. Kolmas lugeja, elatanud Wirtsu-peremees, oli, nagu tähendatud, kaunis nõrk kõnemees, kes oma kõnet enamasti sõnadega algas: „Mina arwan just sedasama, mis teinegi kõneleja; see asi on nii, sest ta ei wõi teisiti olla.“
Piibli seletusest ei kuulnud Wäljaotsa Jaan palju midagi. Tal patu orjal kippus kange uni pääle. Wiina ja õlle lõhn käis tal suust ja ninast, ning mõned wagad naesed, kes teda tundsiwad, heitsiwad imestawaid ja põlastawaid pilkusid ta pääle, et kuda inimene joobnult wõib palwetunnile tulla. Nende naeste seas silmas Jaan ka Wirgu Andrese keskmist tütart. Anni õde, uhke olemisega paks piiga — wahtis ühte lugu nähtawa jälkusega purjus poisi poole.
Piibli seletamise järele tuli jälle laulmine ja siis pääpalwe, mida jällegi Wirgu peremees pidas. See oli terwe piiblitunni tähtsam osa. Selles pikas palwe-jutluses puistas Andres kõik oma südamest wälja, mis ta sinna waruks kogunud. Ta noomis, palus ja wandus kui prohwet. Kõige ihu ja hingega oli ta asja juures. Ikka tungiwamaks läksiwad ta sõnad, ikka wägewamaks ja kõrgemaks ta hääl, ikka palawamaks ta sõnade sisu.
Ta palwetas terme maailma patude pärast. Ta palus Jumalalt abi terwe inimesesoo päästmiseks igawesest hukatusest. Ta tõotas taewast ja kuulutas põrgut — enamasti aga wiimast. Ja ta kirjeldas taewast ja põrgut — enamasti ka wiimast. Põrgu oli talle, nii palju kui ta sõnadest märgata wõis, wäga tuttaw. Seepärast käis ta kirjeldusest wõim ja mõju läbi, mis lihasse ja luusse ulatas…
Niisama luhtawa luulewõimuga nagu Andres põrgu tuld ja tõrwa, äraneetud hingede hulumist ja hammaste kiristamist kirjeldas, kuulutas ja kujutas ta ka oma päältkuulajatele wiimast päewa ja selle koledusi ette. Ta maalis sellest kohutawast sündmusest piltisid, mis nõrgematel patustel ihukarwad püsti ajas ja naesed waljusti huluma ja ägama pani. Mõnel tuliwad nutukrambid pääle ja teised nägiwad terwe nädali tagajärel tõrwa- ja weewlisajust und. Et wiimne päew hoopis lähedal on, otse ukse ees seisab, selle üle ei jäänud Wirgu peremehe jutluse järele keegi enam kahewahele, maha arwatud wahest mõni hukka läinud ja ärawindunud ilmalaps, kellele juba liig paksud patusoomused selga kaswanud. Wiimse päewa ja tema lähedal-olemise märkisid tõi jutlustaja terwe rodu ette, mille seas ikka lopsakamalt kaswawad wargused ja rööwimised, pordu-elu ja liig-joomine, Jumala salgamine ja alamate kõrkus ülemate wastu ei puudunud.
„Kallid wennad ja õed Issandas,“ hüüdis ta oma ristis käsi ringutades. „Ka siin ruumis, meie seas on patuporis pöörlewaid hingesid, kelle krillis silmadest juba wälja paistab, et kurat ise nende sees koda peab. Meie hulgas on patu- ja wiina-unes tukkuwaid põrgu-orjasid, kelle järele saatanad oma weewlitulede ja auruwate piinakatlate juures ammugi keelt nilpawad. Hirmus saab niisuguste ärkamine wiimsel kohtupäewal olema, hirmus nende piin põrguwürsti küünte wahel! Kas wõib wiimne kohtu-päew kaugel olla, kui rahwa seas põrgukuninga walitsus juba nii suur on, et auusad inimesed, kellele taewane isa maapäälset wara kätte uskunud, öösel enam magada ei saa mure pärast, et pimeduse-jüngrid neilt kõik ära wõtawad ja ära wiiwad oma lihahimude täitmiseks? Kas wõib wiimne kohtupäew kaugel olla, kui meie seas juba nii sügawale hukatuse sisse langenud inimeselapsi on, et nad põrgulakkega täidetud pääga Issanda püha sõna tulewad kuulama ja seega teotama ja pilkama…“
Kõneleja wahtis seejuures — kas meelega wõi kogemata — nii terawasti selle nurga poole, kus Wäljaotsa Jaan tukkus ja nohises, et seda ka mitmed põlwitawatest päältkuulajatest tegiwad. Jaanile müksati külge, nii et ta, üles ärgates, wiimaseid sõnu kuulis ja palwetaja waadet oma küljes tundis. Kuum hoog käis ta kehast üle ja ta wajutas pää sügawasti maha. Palwe lõpu järele hakkas ta pikkamisi ukse poole pugema, et siit paigast, kus teda, nagu ta tumedalt tundis, ei sallitud, minema saada.
Wäljas särasiwad tähed mustjast öösisest taewast nii rõõmsalt ja rahulikult, nagu poleks neil aimugi, et wiimne päew ja nende hirmus häwinemine ühes terwe maailmaga nii lähedal ähwardamas oli. Ja nad paistsiwad rõõmsalt ja rahulikult ka Wäljaotsa Jaani pääle, selle patust pöörmata pimeduse-jüngri ja jõleda joodiku pääle, kes waraste ja kelmidega ühes lauas prassinud ja kellel siis häbemata julgus olnud Wirgu peremehe palwetundi teotama minna.
Jaani pää sumises ja põu pakitses. Ta mõtted ja tundmused oliwad tumedad, udused, aga üks sisemine hääl hakkas ta rinnas ikka selgemalt, piinawamalt kumisema. Ta tundis häbi ja kahetsust tänase päewa juhtumiste üle. Wägisi püüdis ta sellest meeleolust pääseda: ta hakkas männiku wahel laulma, kõneles iseenesega, naeris, trööstis ja julgustas ennast ning püüdis end uskuma panna, et ta kõige rõõmsam, kõige õnnelikum poiss maailmas on! Wirgu wanamehe jutlust nimetas ta loriks, Kohi-Kaarlit tubliks poisiks. Wilistades jõudis ta wiimaks koju.
Emal põles weel lambikene. Ta puhkas lahtiste silmadega koikus ja ootas suure mure ja kartusega poega koju. Talle oli arusaamata, kuhu Jaan nii kauaks wõis wiibida. Tema imelik äkiline äraminek, ta muudetud olek wiimastel päewadel andsiwad ju ema-südamele asja küllalt kõiksugu piinawateks mõteteks.
Kai wahtis pojale pärani silmil wastu, kui see tuikuwal sammal, punsunud näoga ja tuhmide silmadega sisse astus. Niisuguses olekus, nii joobnult, ei mälestanud ema teda ialgi näinud olewat. Ta pani käed risti ja tõusis sängis istukili.
„Tere õhtust, eideke,“ lällitas Jaan sunnitud rõõmutujuga. „Ootasid wist pojukest juba? Ääh, hiljaks jäin natuke. Käisin teenistust otsimas ja leidsingi. Liiku oli waja ka sugu wõtta — ää’s pahaks pane.“
„Teenistust leidsid?“ küsis ema. „Kust?“
„Siit ja säält,“ wastas Jaan joobnud inimese wiisil pool salaliselt ja hakkas siis ilma põhjuseta lustilikult naerma.
„Mis teenistust?“ päris ema.
„Teenistust, muud midagi… Näe, mul käsirahagi käes — kolm pulka, — wahi!“
Hirwitades tõmbas ta kägarasse kortsutatud rahapaberi taskust ja näitas teda emale.
„Kust sa selle raha said?“
„Ääh, niisama… Küll ma homme räägin.“
Tasakesti wilistades hakkas ta kuube seljast tõmbama, kus juures ta wahel ette-, wahel tahapoole nõksus ja wiimaks küljega wasta ahju põrkas, mille najal ta end lohistades pingi pääle maha laskis.
Emake kobis sängist wälja, tõmbas tal saapad jalast, westi seljast ja hakkas teda sängi meelitama. Jaan rääkis talle mahedaid sõnu, silitas ta pääd, ta kortsus otsaesist ja hakkas wiimaks — nutma. Ta andis ema wärisewale käele mitu korda suud, ta pisarad niisutasiwad seda kätt, nuuksudes peitis ta nägu eide põlle sisse…
Kas püüdis teha igal wiisil waigistada ja meelitada. Ta ei pärinud enam midagi ja tallutas ta kättpidi wiimaks sängi juurde, millesse ta wiimaks raskelt ja tuimalt langes. Ta lällutas weel mõne silmapilgu juttu ajada ja kiitles pääle muu, et ta ka Tõnu-Jüril piiblitunnis käinud ja ema eest palwetanud. Siis jäi ta norisedes magama.
Kai oli just uuesti sängi pugemas, kui ta wäljast tasast koputamist kuulis. Kes sääl wõis nii hilja weel olla? Ta läks ja awas. Wirgu Anni, suur rätt ümber, astus ruttu
„Kas Jaan juba kodus?“ oli ta esimene küsimine, millest warjatud erutus wälja wärises.
„Jah, kodus,“ wastas ema. „Magab juba.“
„Oh, see on ju hää!“ sosistas tüdruk, sügawasti hinge tõmmates, kuna ta waade Jaani koiku poole lendas. „Ma olin nii mures!“
„Sina kah?… Kust sa siis teadsid —?“
„Mulle räägiti… Ta olla Tõnu-Jüril lugemisel olnud…“
„Ja nii hilja tuled weel siia?“
„Ma oleksin weel hiljemini tulnud kui waja.“
Anni hoidis räti all midagi warjul, mille ta nüüd wälja tõmbas. Enne astus ta paar sammu Jaani koikule lähemale ja waatas teraselt, kas ta ka tõesti magab. Jaan norskas sügawas wiina-unes.
„Siin on põlle-täis ube ja tükike liha,“ sosistas Anni siis ja andis kompsu eide kätte. „Tahtsin juba ammugi tuua, ei saanud mahti… Ära Jaanile õigust räägi — ütle, et laenasid.“
„Oh, sa hää laps,“ tänas eit ja silitas paar korda Anni põske… „Aga ütle, mis sulle Jaanist räägiti. Kes teda on näinud?“
„Isa ja Mari,“ wastas Anni, kus juures ta pilk, mis magawa Jaani punsunud näo pääl wiibis, sügawat kurbtust, tumma hingepiina awaldas. „Ütle, ema, kus ta siis täna muidu käis? Kas ta kaua kodust ära oli?“
Ema kohmas mõne wabandawa ja põiklewa sõna wastuseks. Anni tõstis ühe järi Jaani koiku äärde ja wõttis istet. Ta waatles ja waatles teda. Õrn mure, nagu ta õiglasemalt ja ellamalt emagi silmast ei oleks wõinud paista, tumestas neiu nägu. Ainuma sõnaga ei puutunud ta Jaani joobnud olekut.
Wiimane hakkas korraga unes kõnelema. Ta hüüdis Kohi-Kaarli ja Kõwerkaela nime, naeris kähisedes, laksutas keelt ja hakkas wiimaks nuuksuma ja wärisema… Anni wõttis ta kuuma käe pihku ja lükkas teisega sasis salgud ta otsaesiselt tagasi. Ka ema seisis alus-seeliku wääl sängi ees.
„Kas ta täna raha kulutas?“ sosistas Anni.
„Tal oli rubla kaasas, aga tõi kolm koju.“
„Kust ta selle raha sai?“
„Ei tea. Ütles, ta olla teenistust leidnud.“
„Kust?“
„Sest ma ei saanud aru.“
Anni jäi mõttesse.
„Ema,“ ütles ta siis, „palu Jaani, et ta enam kõrtsi ei läheks! Palu teda minu nimel… Ütle, et ma wäga mures olen.“
Ema paitas Anni läikiwaid ruugeid juukseid. „Küll ma ütlen.“ Mu enese hirm on ju nii suur! Oh, Jumal taewas, õpeta talle ise õiget teed!“
Nad walwasiwad teda nagu haiget. Wiimaks tõusis Anni üles.
„Hääd ööd, ema, ma pean minema. Kõige parem on: ära ütle talle, et ma siin käisin. Tal ehk on — häbi… Ja palu teda mõistlik olla. Ütle talle, et ta ennast Kohi-Kaarli ega Juku seltsi ei annaks. Need ei ole kellegi seltsimehed… Oh, peaks ta mõistust pähe wõtma!“
Tasa ja kiiresti kadus ta ukse taha nagu kodukäija. Eit lükkas uksele riiwi ette, kustutas tule ära ja heitis sängi.
Sügaw öö-waikus walitses urtsiku üle, kinni kattes muret, wiletsust, hingepiina musta pehme linikuga. Wäljas siretasiwad kuldsed tähed. Nad wilkusiwad ühel wiisil rõõmsalt mustawa, suitsenud sauna ja Wirgu talu walge korstna ja sileda pilpa-katuse pääle.
Wirgu talus walitses mõnda aega kibe kodune tegewus. Wara hommikust hilja õhtuni liigutas naesterahwa-pere nobedasti näppusid. Pulmad seisiwad ukse ees. Wirgu Mari oli minewal pühapäewal esimest korda maha kuulutatud; kolme nädali pärast astus ta Luige Peetriga altari ette. Jõuka pruudi weimewakk on suur; sinna mahub ikka weel seda ja teist sisse, kui teda ka ammust aega juba on täidetud. Ja Mari ei ole tüdruk, kes mõnda serwa wõi soppi raatsiks täitmata jätta: ta kiilib oma kohwrid ja kastisid, ta paneb neile kuhjad pääle. Ta ei ole mõrsja, kes oma uut elujärku armu-unistustega ja muude uduste tundmustega alustab; ta pää on selge, ta rind on wilu. Ta unustab kõike, kuid mitte oma tulu. Tal on kõike juba küllalt, aga ta nurub ikka weel juurde. Ta wõtab, mis ta enesel iganes arwab tarwis olewat, aga ka, millest ta weel ei teagi, kas tal seda waja. Ta ei heida armu isa rahapunga ega töötajate ihuterwise pääle. Ta pitsitab ühte ja piinab teist. Suurt weimewakka läheb tal aga ka tarwis, sest peigmees on ise jõukas mees ning nõuab ka sellewäärilist naest. Mari meelest on see nõue niisama loomulik ja õigusline kui tema enese nõue, et isa teda seisusekohaselt mehele paneb. Ja Wirgu Andres tunneb oma isakohuseid ja armastab oma praktise meelega last. Sest Mari oli talle alati sõnakuulelik tütar, wähemast pole ta temale ialgi häbi ega muret teinud. Isa kutsub teda siis ka hää meelega „oma tütreks“.
Wirgul kootakse, õmmeldakse, heegeldatakse, tikitakse; sääl pestakse, rullitakse, triigitakse. Mari on ise ees ja taga, aga ta on enam sundija kui kaastöötaja. Tööst wäsib ta ära, sundimast mitte. Ta ei salli und teenijate silmas ega wäsimust nende näppudes.
Rohkem kui kõiki muid sunnib ta oma osawamat orja taga. See on Anni. Selle käes on kõik peenemad ja toredamad tükid teha. Sest Anni on linnas kolm kuud õmbluse-koolis käinud. Tal on osawad näpud ja terane silm. Kõige keerulisemad tööd õnnistawad ta käes. Ja ta ehib õde ja töötab temale hää meelega, sest tal on nii hää süda ja nii alandlik, ohwririkas meel. Ta ei pane pahaksgi, kui ta Marilt tänu asemel halbu sõnu peab kuulma; ta ei wihasta, kui õde teda torgib ja nõelab, nagu see tihti sünnib, sest Maril on kord niisugune loomus. Anni ei pahanda, ta neelab kõik alla; ta on ainult kurb, nii südame põhjast kurb…
Ta töötab praegu Mari mõrsjakleidi tallal. Ta istub õega selles nägusas, puhtas kambrikeses, mis Wirgu talu neljast awarast eluruumist tütarde päralt on. Õmbluse-masin wuriseb, käärid lõgisewad, nõel wilksub ta wiledas käes. Rohkem kui töö tüütab teda õe igawene nurin, õpetamine, kärsitu hädaldamine ära. Kõige rohkem aga ta igaw, õõnes plära oma ehetest, ta kiitlemine ja teiste inimeste taga-rääkimine. Mari ainus oodataw rõõm lähema tulewiku kohta on ta riiete ilu ja pulmade uhkus; ta peigmehe hobune ja tulewase kodu rikkus; teiste tüdrukute kadedus ja muude kosilaste kahetsus.
Teiste kadedusest tunneb ta nii suurt meelehääd, et ta õdegi sellele tundmusele püüab äritada.
„Noh, kuda lood siis sinu Jaaniga on?“ torgib ta suuga nagu ta seda ka nõelaga teeb. „Ma usun, sa lippasid eila öösel jälle salaja Wäljaotsale kallikest waatama.“
Anni ei lausu sõnagi, muudkui kui kiire puna tõuseb talle põske.
„Kas ta ta kodus oli, wõi pikutas kusgil kraawis?“ naerab Mari. „Noh, küllap sina ta tuppa tirisid ja nina tal ära pühkisid? Oh, neid magusaid mususid siis!“
Anni on wait. Ta õmbleb wirgasti edasi.
„Auusa õemehe saan siis küll kord“, kõneleb Mari itsitades edasi. „Kui ta üksnes wilets popsikene wõi teopoiss oleks, kellest midagi paha ei teataks rääkida. Aga ta on lakkumisega juba nii raisku läinud, et enam wahet ei märka teha kõrtsi ega palwemaja wahel… Kahju, et sa teda eila õhtu Tõnu-Jüril ei näinud. Mu süda on nii täis, et ma sinu koju tööle jätsin.“
Anni waatab korraks õe otsa. Ta palub armu. Mari aga jahwatab edasi:
„Ma oleksin häbi pärast maa sisse wajunud, kui wa’ Kingu Kadri pika Reinu Liisule külge müksas ja ütles: „Waata, kus Wirgu Andrese kolmas wäimees norskab, nina tatine! Pagan teab, kelle tasku kallal ta on käinud, et tal raha klõgamiseks on! Ema lastega kodu nälgas — priske noor mees, aga tööd ei wiitsi otsida ega teha.““
„Sa tead, et Wäljaotsa Jaan kellegi tasku kallal ei käi“, ütleb Anni nüüd wiimaks wagusalt.
„Ei käi? Kust ma seda tean, wõi kust sina seda tead?“ wastab õde. „Mina tean üksnes seda, et ta hobusewargate- ja masuurikutega kõige suuremat sõprust peab. Ei ta seda muidu teeks, kui ta nende seltsimees ei oleks“.
Anni kahwatab ära. Ta torkab nõelaga sõrme, nii et suur, läikiw weretilk nähtawale tuleb.
„Sa ei taha seda wist uskuda?“ nõelab Mari. „Kuula ometi järel, kellega ta eilase päewa Lehtsoo kõrtsis lakkus, enne kui jommis pääga Tõnu-Jürile tuigerdas. Kohi-Kaarel ja Kõwerkael on sinu kallikese südame-sõbrad. Jumal teab, kelle hobused lähematel öödel jälle tallist kaowad ja kelle aidad tühjaks tehakse“.
„Mari!“
Nagu pilk haawatud ja kinni püütud linnukese silmast käib armuta piinaja poole.
„Noh, kui sa mind ei usu, siis küsi Sepa-Kaarlilt järel. See käinud kõrtsis sees ja näinud Jaanikest Kohi-Kaarli kaelas rippuwat, talle igawest sõprust wandudes. Nad sosistanud isekeskes kõiksugu sala-asju ja pidanud plaanisid. Üks karmantsik linnast olnud ka weel nende seltsis“.
Anni käed langewad nõrgalt rüppe. Ta wahib mõttes, halli, segase pilguga nurka. Wiimane kui weretilk on ta põskedest kadunud. Tal on nõuu tööd käest ära wisata ja põgeneda, aga Mari järgnewad sõnad sunniwad teda paigale jääma.
„Waeh,“ naerab õde, „minu sõnumid ehmatawad su nii küpseks, et enam sõnagi suust ei saa. Ega sa neid siis usu! Sa ütled ju, et su Jaan auus ja puhas on kui ingel. Miks sa siis nii tohletanud nägu näitad niisuguse külanaeste tühja lori üle!… Kahju, et isa weel kodus ei ole; ma tahtsin talle Sepa-Kaarli juttu ka ette puhuda…“
Kui hundist räägitakse, siis ta tuleb.
Uks läks lahti ja Wirgu peremehe punane, raswane nägu ja hallid, külmad silmad tuliwad piida wahel nähtawale.
„Meie ajame siin wäga lõbusat juttu“, naeris Mari talle wastu, nii et ta ilusad walged kassihambad wälkusiwad. „Jutt on nii magus, et Anni enam töödgi ei märka teha, — näe, kuda ta wahib ja laiskleb“… Ja õe wiiwitamise üle wihastades, lisas ta tigedalt juurde: „Katsu nüüd käsi liigutada, katsu ometi! Sa tead, mis meil weel kõik teha on — hääd põlwe pidada on sul aega küllalt, kui kord Wäljaotsa Jaanile emandaks saad.“
„Ma ütlesin teile juba, et minu majas seda nime enam keegi ei tohi suhu wõtta!“ käratas isa. „Minu maja on auus ja jumalakartlik maja; siia jõledust ja roppust sisse ei mahu!“
„Aga isa, ma tahtsin sulle ainult nõuu anda, et meile paremad aida- ja tallilukud ostaksid, muidu on paha lugu. Lehtsoo kõrtsis nähtud eila õhtul trobikonda „öötöölisi“, nende hulgas ka ühte naabrimeest, kes Wirgule kosja tahab tulla“.
Ja Mari korrutas isale uuesti ette, mis ta teadis. Wirgu Andres seisis, käed selja pääl ristis, ja kuulatas, ning iga uus torkiw sõna, mille kõneleja jutu sekka pistis, muutis ta wererikast nägu tõmmumaks, pitsitas ta silmast uue wihawälgu. Ta ei lausunud aga seekord sõnagi. Oma terwe isaliku karistuse pani ta pilgu sisse, millega ta noorema tütre otsa wahtis. Ärarääkimata põlgtus, põhjatu wihkamine woolas sellest pilgust. Ja kui ta märkas, et Anni tema päälegi ei waadanud, et ta pää ikka sügawamale töö pääle surus, astus ta tütre juurde, tõstis tema näo karedal käel üles ja sihtis talle nüüd otsekohe silma. Siis sülgas ta põlastusega ja astus uksest wälja…
Anni tõusis üles ja astus õe ette. Ta hakkas mõlema käega ta kaela ümbert kinni ja küsis tasa ning paluwalt:
„Mari, miks sa mind nii wihkad?“
„Wihkan? Kudas nii? Ma ei wihka sind sugugi.“
„Muidu ei piinaks sa mind nii wäga. Kas ma olen sulle ialgi paha teinud?“
„Oh, sa rumal plika!“ naeris Mari. „Kuda wõid sa seda wihkamiseks nimetada? Ma tahan üksnes, et sa kord mõistuse pähe wõtaksid ja meile kauemini häbi ei teeks — minule, isale ja kõigile sugulastele. Mõtle, kes meie oleme ja kes Wäljaotsa Jaan on! Kui sa omast lollusest lahti saaksid ja meid teiste inimeste naeru ja pilkamise alt päästaksid — ma ei räägiks ainust sõna enam. Aga seni kaua pead weel mõndagi maitsta saama — minu ja isa ja muude inimeste käest. Küll su silmad kord lahti lähewad, küll sa wiimaks oma hullutõbest aru saad! Küll see närukael sääl saunas isegi hoolt kannab, et sulle tolk pähe tagasi hakkab tulema. Kui teda kord hobusewarguse päält kinni wõetakse — waat’, siis on sul wesi ahjus…“
„Miks sa siis ei oota nii kaua?“ küsis Anni.
„Selle pärast, et meie häbi nüüd nii suur ei oleks kui siis, kus Wirgu Anni peigmees juba trellide taga istub. Sinu auu on ka minu auu. Saa ometi aru!“
Anni wõttis jälle istet ja hakkas tööle. Õnneks oli tal nüüd masinaga õmmelda, mille mürin talle õe sõnade eest pilguks ajaks rahu muretses. Maril oli ka waja teistes tubades järel waadata, kas tüdrukud kangast kududes, ketrades ja majatalitust toimetades ei laiskle. Ta läks lauldes minema.
Anni käsi libises masina ratta küljest maha. Ta laskis pää laua serwale ja pisarateta nuuksumine pani ta keha mõneks silmapilguks tuksuma.