Külmale maale/13
Nad rändawad koos koju poole — käsi käes, nagu lapsed. Nad ei kõnele palju, wähemast suuga mitte; nad wahiwad ainult wahete wahel teineteise otsa — Anni naeratades, täis wõidurõõmu; Jaan tõsiselt, imestades, peaaegu auukartusega. „Mis oled sa minu eest teinud!“ hüüab iga waade nooremehe silmast. Aga tütarlaps ei näita oma teo suurusest aru saawat; kõik tema tundmused näitawad end õiskawas mõttes ühendawat: „Korda läks — tagasi toon sinu — päästetud oled!“
Ja tal ei tule meeldegi sellele hirmsale küsimusele läheneda, mis Jaani wärisewast hingest ühtesoodu nagu kahe teraga leegitsew mõõk läbi salwab — küsimisele: „Oled sa siis ka seda wäärt, et ma sind päästsin? Kas päästis sind tõde wõi wale? Kas sa kandsid seda halli häbikuube, mille ma sul seljast maha rebisin, tõesti teenimatalt wõi ehk siisgi õigusega?“
Anni ei pärinud selle järele. Ta huultele ei ilmunud sedagi uudishimulikku küsimist, kus siis Jaan sel äraneetud öösel õieti olnud, kas tõesti kodus wõi kusgil mujal? Anni oli kas liig wäga oma wõidurõõmuga, oma halastuse-tuhinaga täidetud, wõi ta ei tahtnud jällenägemise esimest õnne ülepää mitte pärimistega rikkuda. Nõnda sammusiwad nad tummalt edasi ja Jaan ei mõistnud oma tänu muul wiisil awaldada, kui et ta temale silmadega otsa waatas, mille ripsmetes kaks läikiwat pisarat rippusiwad.
Alles mõne aja pärast hakkas Jaanile lühikestest sõna-katketest, mis ta Annilt oma kohmetanud küsimiste pääle sai, selguma, kuda lood praegu kodus seisawad, kus ta ema, õde ning wennake wiibiwad ja kuda nende käsi käib.
Wäljaotsa eit oli saunast Jüripäewal pidanud lahkuma — poolhalasti, nälginud ja haige. Et Wirgu Andres „warga-pesakonda“ kauemini oma krundi pääl, oma waga maja lähedal ei wõinud sallida, oli kõigile arusaadaw. Waene tööwõimetu perekond langes kogukonna „kaela“, tunnistati „walla waesteks“, armuleiwa sööjateks. Ta hakkas ulualuse ja päätoiduse saamiseks „külakorda“ täima. Nurgake siin peres, nurgake sääl — poe nagu putukas prao wahele ja nälgi! Oh, neid põlastawaid pilkusid, neid tooreid wiha- ja sõimusõnu, neid hästitamisi ja werdamisi! Sina aga pea suu ja mõtle, kes sa oled! Kerjaja ei tohi wastu wiiksatada, tal pole enam inimese õiguseid. Ja missugune kerjaja oled sa weel — kelle süü läbi kerjaja? Poeg istub sul warguse pärast wangis — meie peame sind terwe pesakonnaga toitma! „Warga-ema! warga-ema!“ kisendawad külalapsed tänawal, kui sa oma nägu neile näitad. Muudkui peida ennast, poe nurka, küüruta alandlikult ja palu iga weetilka, palu ja nuta ja palweta!…
Jaani rinnast tungis raske ohkamine, aga neiu kiire käepigistamine julgustas teda jälle. See pidi ju nüüd lõppema! Kas ta ei tulnud terwete käewartega tagasi? Kas ta ei olnud kurjategija nimest prii? Ta wõis wõitlust uuesti algada ja ta tahtis seda ka…
Tahtmata kiirendas ta käiku, nagu kutsuks teda waese põdura ema nutuhääl, laste näljane hulgumine eemalt.
Ja kewadine päikene siretas kullaselt nende pääle maha ja õhus heljus lillelõhn ja haljas mets, luhtaw aas kajasiwad linnulaulust. Uus eluwõim, uus wõidujulgus woolas noore mehe soontest läbi; ta rind tõusis ja paisus wabamalt ja ta kurb silm sai elawama läike. Ta tundis Anni kätt oma pihus kuumawat — ta ei kartnud enam midagi, ei elu, ei inimesi, ei oma haawatud, werd tilkuwat põue, mis oma kaebehäält ta rikutud minewiku üle tõstis. See kõik pidi ju nüüd lõppema!…
„Nüüd on ju kõik jälle hää,“ julgustas teda ta seltsiline, nagu mõistaks ta tema mõtteid. „Ära nüüd enam muretse, muudkui ole rõõmus.“
„Ja sina? Mis sinul on oodata?“
Jaan kohkus isegi, et talle see küsimine alles nii hilja meelde tuli.
„Mina?“ kostis tüdruk rahulikult. „Mis mulle siis wõib sündida? Kui isa sauna liig kuumaks kütab, eks ma siis pane jooksu ja lähe teenima. Ma olen ju terwe inimene.“
Ja ta jutustas rõõmsal tujul ära, kuda ta imeliku linnareisi ette wõtnud, ilma et isa aru saaks ja keelates wahele astuks. Ta saanud kohtutermini salamahti teada ja hakanud juba waratselt kange rinna-walu üle kaebama. Mis muud, kui linna tohtri juurde! Isa andnud ka selleks luba, ja et tal enesel kohe aega ei olla olnud, andnud ta tütrele poisi küütijaks kaasa. Linnas wõtnud Anni oma wana tädi, lese piimapoepidaja juures korterit ja saatnud poisi hobusega koja tagasi, talle seletades, et ta mõneks päewaks pidada tohtri alla jääma ja isale kirjutawat, mil talle linna järele waja saata. Siin toimetanud ta siis kõik ära, mis tal nõuuks olnud wõetud, — ja waata, kõik läinud hästi!
Ta silmad ja suu naersiwad, kui ta oma wägi-tükki harutas. See rõõm hurjutus hirmu walju isa eest weel ikka wõidurikkalt eemale. Ta ei teadnud praegu weel sedagi, mis isale kosta, kui see küsib, miks ta jala koju tulnud. —
Nad jõudsiwad õhtuks oma walla rajadesse.
Aegsasti lahkusiwad nad teineteisest, et neid just mitte koos ei nähtaks.
„Jumal on aidanud ja aitab weel,“ ütles Anni, kui Jaan ta kätt hoidis; ta wahtis nii sügawasti, nii kõigest omast palawast, ilmsüüta hingest noore mehe otsa, et see silmad segaselt, argselt maha lõi. Siis pööras üks ühte, teine teise harusse…
Kui Jaan üksina oli — ta seisis tiheda, waikse kuusiku wahel —, astus ta teelt kõrwale metsa sisse. Tõmmu-rohelised warjud piirasiwad teda siin, ta jalg wajus kuulmatalt pehme sambla sisse, ta nägu õhetas looja minewa päikese purpuri-läikusest, mis õhtupoolsel taewa-wõlwil loitis.
Jaan langes ühe jämeda puu alla põlwili, tõstis kolm sõrme kumendawa taewa poole ja wandus, nagu ta oma päästjat kohtu-peegli ees näinud wanduma, — wandus wande, millesse ta oma minewiku, oma tulewiku mahutas, mis teda terwest mahasuruwast hingepiinast ja häbist pidi wabastama…