Külmale maale/12
Lehe-kuu päikene piilub uudishimuliste kiirtega kohtu-saali kõrgetest aknatest sisse. Ta otsib tumedas, paksu, rõske higi-õhuga täidetud ruumis hoolega helkjamaid paikasid ja asju, et nende pääl oma rõõmust, kelmikat mängu pidada. Koonal kiireid paneb kullatud kohtukulli laua pääl siretama, meelitab pahemal käel seiswa kitsa puldi pääl olewast õigeusu ristist ja kullatud kaantega piiblist sädemeid; lai wool ujub kohtulaua purpurise katte üle, teda weripunaselt õhetama pannes. Kaks jämedat walgusewõlwi, milles tolmu- ja aurukibemed nagu kihulaste pered suruwad, ulatab siis weel päältkuulajate täidetud ruumist wiiliti läbi.
Ringkonna-kohtu kriminal-osakond on istumisi pidamas.
Wahe-aeg.
Kohtu-pristaw tungib päältwaatajate ruumis rahwa seas agaralt ringi, käes hoitawast raamatust tunnistajate ja kaebajate nimesid hüüdes ning siin ja sääl järel pärides, kas kaebaja wastasega enne kohtu algamist ei tahaks ära leppida. Kohtulauas, pultide ääres ei istu keegi. Pruunide, leenidega pinkide pääl on paks kogu uniseid, tuimade nägudega, raskesti higistawaid maa-inimesi ja salgakesed sosistawaid linna-elukaid kokku tuubitud. Hallide päädega arglised talutaadid, kortsus nägudega tukkuwad eidekesed, hirwitawad kelminäod turris juukse-harjastega, hakkajad, alatasa plarawad linna-naesed, mõned peenemas riides uudishimulised — nad kõik istuwad sääl higistades ja aurates koos, ja kõikide näod on weripunase kohtulaua, särawate zaari-piltide ja kõrgete kahetiiwuliste ukste poole pööratud, kust kohus iga silmapilk on uuesti sisse astumas.
Kelluke heliseb. Rahwas tõuseb püsti, sest kohus ilmub.
Suurem murdwarguse-prozess algab.
Kui prokuror istet wõtnud, ilmub ka kaebealuste kaitse-adwokat mustas sabakuues ja paneb oma raske mapi puldi pääle. Niisama on tõlkija juba platsis. Ja nüüd ilmuwad kaebe-alused.
Neid on kolm meest. Nad astuwad paljast mõõka kandwa wangikoja-soldati saadetusel sisse ja wõtawad süüpingis, paremal käel olewa ukse kõrwal, istet.
Kolm noort, tugewat, prisket meest hallides wangikuubedes. Neil ei ole ühelgi päris kelmi-nägu. Nad on lihtsad, igapäewased külapoisid, nagu neid päältkuulajate seas mitu tosinat wõib olla. Üks neist on madal, jäme noormees kaunis julge, kindla näoga; aga ta tönts nina laiade, lihawate põskede wahel annab ta olekule palju hääsüdamelist, pehmeloomulist mõju ja mõnu. Teine kaebealune on ridwa-pikkune kõhn, wimmas kaelaga pilwetõukaja, kelle ammuli seisew suu, tuimad, hallid, pärani aetud silmad ning lõtw, tolgendaw seismine kõike muud meelde tuletab, kuid mitte kardetawat lukulõhkujat. Hoopis usaldust-ärataw, targalt wahtiw wiisakas noormees on kolmas kaebealune. Tal on üks neist nägudest, mis esimese pilguga sõprust ja osawõtmist äratab, mis, kui seesugune inimene kohtukojas süüpingis istub, tahtmata soojaks kaastundmuseks sulab. Teadmata lööb päältkuulaja süda salaja tema poole, ihkab kõigest jõuust, et ta ilmasüüta oleks ja soowib niisama soojalt ta pääsmist, kui ta süüdlane. Kerge, walkja habemega piiratud ümarik, igapäewane nägu on sellel kolmandal kaebe-alusel, aga ta põskedel on see walgem, peenem, pehmem nahk ja selle naha pääl paar plekki seda neiulist õrnat puna, mis niisugust talupoissi nagu astmekese ta seisusest ja haridusejärjest ülemale tõstab. Walkjad, weidi käherad juuksed rohkendawad seda mõju ja jagawad ta näole peenema, puhtama kahwatuse kui harilik. Ta sinised silmad waatawad tõsiselt ja kurwalt. Nendest on midagi mõista, neisse maksab otsides wahtida. Neil ei ole seda tühjust ega umbsust, mis ta kaassüüdlaste pilgud awaldawad. Mees on kasu poolest keskmise suurusega, ennem sale kui tugew, ja sirge seismisega. Wangipõli on ta silmadele mustjad, sügawad rõngad ümber tõmmanud, ta põskedest priskema puna wälja imenud.
Kaebtuse-akti lugemine algab.
Lehtsoo walla liikmeid Kaarel Lindu, Juhan Welbergi ja Jaan Wapperid süüdistatakse, et nad öösel wastu 24. paastukuu päewa Piiwamäe wallas taluomaniku Juhan Leegi elu- ja poeruumidesse, uksi ja lukkusid wägiwaldselt awades, sisse on tunginud, säält rööwimise teel 585 rubla eest sularaha ning kaupasid ära wiinud jne.
Kohtu-uurija ülekuulamistel on siiamaani selgunud, et talu-omaniku Juhan Leegi mõlemad teenijad, Mart Saar ja Juula Sibul, keda wargad oma töö kordasaatmiseks kinni sidusiwad, kaebealustest Kaarel Linnu ja Juhan Melbergi selgesti ära tunnewad ja nendeks meesteks tunnistawad, kes tähendatud öösel Leegi talus ja poes räägitawast kuritööst tegewalt osa wõtsiwad. Kolmanda kaebe-aluse kohta lähewad tunnistajate arwamised lahku. Kuna Juula Sibul teda ütleb ära tundwat ja teda üheks neist meestest arwab, keda ta enda sidumise juures hammustanud, tõendab sulane Mart Saar, et ta kaebealuse üle mingit selget tunnistust ei wõiwat anda; tema meelest ei olewat niisuguse näoga ja kasuga meest wargate seas mitte olnud; see, keda tema pääle Kaarel Linnu ja Juhan Melbergi mälestawat, olnud tugewam, jämedam ja laiema näoga mees, kes, näituseks, teda päris hiiglajõuuga põrandale maha heitnud.
Wargate kindla arwu kohta on mõlemad tunnismehed ikka weel kahewahel. Rohkem kui kolm olla neid olnud, aga teadmata, kas neli, wiis wõi weelgi rohkem. Mart Saar ütleb ainult kolme näost näosse näinud olewat, aga kuna need toas wiibinud, olnud weel ühte wõi mitut poeruumis kuulda. Juula Sibul ei mälesta, kas ta kolme, nelja wõi wiit palest palesse näinud; ta olnud liig hirmunud. Seda teadwat ta aga, et ta kahel kuni kolmel korral sidujate kätesse hammastega kinni hakanud.
Kohtulikule wastutamisele on ainult kolme meest saadud wõtta. Nende arwatawaid kaaslasi leida ja tabada pole polizeil siiamaani weel korda läinud. Kaebe-alused on oma süüdi siiamaani kõik täiesti salanud, mispärast nendelt ka arwatawate kaaslaste ülesandmist pole loota. Warastatud rahast ega kaubast pole weel midagi leitud. Kõigil kolmel kaebealusel pole weel korda läinud ustawate tunnistuste waral kindlaks teha, et nad küsitawal öösel kuritöö paigast eemal oliwad. Kaarel Lind ja Juhan Melberg on selleks paar tunnistajat lasknud üle kuulata, aga need andsiwad kindluseta wastused, kuna kolmas kaebealune ühtegi tunnistust pole muretsenud ning oma käehaawa kohta endist ülesannet kordab, et koer teda hammustanud.
Kohus küsib, kas kaebe-alustel endistele awaldustele midagi on juurde lisada, ja paneb neile weel kord südame pääle, oma süüdi üles tunnistada.
Neil ei ole midagi tähendada. Küsimise pääle, kas nad endid süüdlasteks tunnistada, kostawad kõik kolm kindlasti ei.
Tunnistajad kutsutakse ette.
Kolm inimest kõnnib kohtu-pristawi kannul läbi saali — mees ja kaks naesterahwast. Nad wõtawad tunnistajate-pingis, kohtulaua wastu, istet.
Jaan Wapper ei suuda oma silmi uskuda! Ta wahib, äigab käega näo üle, nagu wiirastust peletada püüdes, — wahib ja wahib… See noor, õitsew tüdruk sääl wana habemiku mehe ja kolletanud wanapiiga wahel — see on ju — armuline Jumal! — see on ju — Wirgu Anni!
Kust tuleb tema tunnistajate sekka? Mida tahab ta tunnistada? Kelle kutse pääle on ta ilmunud?… Kohtu-uurija ees pole ta kaebealustega siiamaani olnud. Tema nimegi pole keegi suhu wõtnud, ei kaebealused, ei ametnikud. Kohtu-uurija ees on pääle kahe teise, keda Kaarel Lind ja Juhan Melberg kutsuda lasknud ja kes siin täna puuduwad, ainult kaupmees Leegi wana sulane ja elatanud tüdruk olnud. Ja nüüd seisab Andres Wadi tütar, Wirgu Anni, sääl ja tahab tunnistada…
Jaan wahib tütarlast nagu maa alt tõusnud waimu. Nüüd pöörab ka uus tunnistaja enda walge, erutatud näo kaebe-aluste poole, ning oma kartlikust kohmetusest hoolimata, millesse auukartus kohtu eest ja kõik need paljud näod saalis teda heitnud, naeratab ta suu korraks nagu julgustawalt, erutawalt Jaan Wapperi poole.
Tunnistajad wannutatakse ära.
Nende ülekuulamine algab.
Mart Saar ja Juula Sibul ei lisa oma endistele awaldustele, mis kohtu-uurija aktidesse pannud, midagi uudist juurde, kui need awaldused ka esimesel erutuse-õhinal polizeile antud tunnistustest seega sugu teisemad on, et nad kindlamaks on saanud ja pääpunktides — nagu Jaan Wapperi kohta — enam nii lahku ei lähe.
Ja nüüd tuleb järg Anna Wadi kätte — 18 aastat wana, wallawanema Andres Wadi tütar, Lehtsoo wallast pärit…
„Teie tunnistate siis, et kaebealune Jaan Wapper sel öösel, kui Piiwamäe wallas, Leegi talus suurem murdwargus korda saadeti, 24. märzi kuu päewal, Teie juures Lehtsoo wallas Wirgu talus wiibis?“
„Ja,“ kostab tunnistaja Anna Wadi tasa, aga kindlasti.
„Mil ajal tuli ta nimetatud kohta?“
„Kella 12 ajal.“
„Kas arwate, et teda keegi muu ei näinud ega kuulnud?“
„Ei. Kõik magasiwad.“
„Kuda wõis ta seda teada?“
„Meil heidetakse wara magama.“
„Kuda ta sisse pääsis?“
„Aknast.“
„Teie tegite akna lahti?“
„Ja.“
„Teie magasite üksina selles kambris?“
„Õe meheleminemise järel ikka.“
„Kas kaebealune Jaan Wapper ka ennemalt sel wiisil, see on akna kaudu ja öösel, teie juures käis?“
Sügaw purpur katab noore tüdruku palgeid. Ta silmad wahiwad maha.
„Jah — paar korda.“
„Teie mõlema wahel on siis armuühendus?“
Tunnistaja waikib. Ta wärisewad sõrmed mängiwad pihiku palistusega. Siis lööb ta silmad järsku üles, nagu tuleks talle midagi meelde, ja kostab:
„Ma ei tea — seda just mitte… Aga meie oleme tutwad — sõbrad…“
„Kui wana see sõprus on?“
Tunnistaja kostab iga küsimise pääle selle selguse ja kindlusega, mis näitab, et ta targa, kerge ja elawa arusaamisega on ning täieste mõistab, mis temalt tahetakse teada saada. Seepärast läheb ülekuulamine ruttu ja ladusalt ning kohtuherrade nägudelt kaob tusane korts, mis sinna tawalikkude tunnistajate alaline igaw kogelemine, waakumine ja wassimine wastu tahtmist nähtawale kutsub.
„Meie oleme lapsepõlwest saadik tuttawad,“ wastab tunnistaja wiimase küsimise pääle; „meie kaswasime koos üles.“
„Kas Teie wanematel see sõprus teada oli?“
„Ja.“
„Kuda Teie wanemad selle üle mõtlewad?“
„Mul on ainult isa elus. Ta on kuri mu pääle selle sõpruse pärast.“
„Kas Teie isa teadis wõi aimas, et kaebealune öösel salaja Teie juures käis?“
„Ei. “
„Kui ta seda oleks teada saanud, kas ta teid oleks karistanud?“
„Ja.“
„Miks Teie oma tunnistusega nii hilja kohtu ette ilmusite ja kaebealust nii kaua wangis lasksite istuda, kuna Teie ilmutus teda oleks wabaks teinud?“
„Ma häbenesin… Ma arwasin, et kohus isegi wälja saab, et ta ilmasüüta on.“
„Aga miks teie just nüüd, alles eila, oma tunnistusega linna ruttasite? Kas teie ei mõtelnud, et kaebealune isegi üles tunnistab, kus ta nimetatud öösel oli, et ennast karistuse alt päästa? Seda oleks wõinud iga laps arwata.“
„Ma lootsin, et ta seda teeks. Aga ma kartsin ka, et ta minu pärast tõtt ei taha rääkida, sest et minu isa seda kuulda saaks, mis ta tunnistaks.“
„Aga nüüd saab teie isa seda ikka kuulda?“
„Sellest ma enam ei hooli.“
Kaebealune Jaan Wapper istub kui nikerdatud kuju süüpingi otsa pääl. Ta kuulatab kõrwade, silmade, suuga — ta kuulatab kõige oma sisemise olemisega. See on nagu imetegew, mõistust kütkestaw uus ewangelium, mis talle säält kõrwa woolab! Tema põues ja pääs on kõik wait; ta süda ei tuksu, ta oimud ei löö, ta aju ei tööta. Ta kuulatab ainult ja maitseb. See woolab laial woolul nagu silmi peletaw, rinda sulataw päikese-walgus ta pääle, ta sisse. Ta näeb ainult oma päästjat, kuuleb ainult tema häält. Kõik ümbrus on punakas pimeduses, kõik muud hääled on ainult tume sumin…
Ta ei märka praegu weel õieti aru teha selle julguse, wapruse, selle ohwrimeele suuruse üle, mis tema päästja oma ettewõttega üles näidanud. Ta ei mõtle lähemalt selle pääle, missugune süda seesuguse tütarlapse rinnas peab tuksuma, kes kõiki neid kohutawaid tagajärgesid wõis unustada, mis tema teo kannul ärajäämata peawad käima: walju isa wiha, ta karistamine, wahest lapse-õiguse ja armsa kodu kaotamine; rahwa laim ja pilkamine ja taewas teab, mis weel! Jaani tundmused on weel alles umbkaudsed; nad sulawad ja woolawad kokku üheks ainumaks raskesti rõhuwaks õnne- ja tänu-koormaks, üheksainsaks mõisteks: pääsmine hirmsast ohust armastatud hinge läbi!…
„Kaebealune Jaan Wapper!“
Teised tõukawad talle külge, nii et ta, nagu raskest unest ärgates, end püsti ajab.
„Teie kuulsite, mis tunnistaja teie pääl seiswa kaebtuse nõrgenduseks ette tõi. Wastake, miks teie kohtule salgate, et teie 24. märzi öösel tunnistaja juures olite?“
Kaebealune kogub oma katkestatud mõtteid, mis palju aega wõtab.
„Ma ei tahtnud temale häbi teha,“ kostab ta wiimaks.
„Kas teil hirmu ei olnud kohtu otsuse eest? Kas teie ei püüdnud wangi-elust pääseda?“
„Ma arwasin, et kohus wiimaks ikka usub, et ma ilmasüüta olen, ja mu isegi lahti laseb.“
„Aga kui kohus teid nuhtluse alla oleks mõistnud?“
„Siis ma oleksin wiimaks öelnud, kuda lugu on.“
Kaebealune tunneb oma pää korraga selge ja terase olewat. Rõõm annab talle uut julgust ja kindlust. Ta on oma wastustega rahul, sest ta aimab, et nad pihta käiwad. Nüüd ei karda ta enam midagi. Ta oskab terawatestgi nurkadest osawasti mööda põigata.
„Mis ajal teie tunnistaja kambrist lahkusite?“ küsib näituseks prokurör wahele.
Jaan ei tea, mida Anni kohtu-uurija juures eila üles andnud. Ta kostab, et ta aega ei mälestawat.
Kas ta jälle akna kaudu wälja läinud?
„Kust mujalt?“ mõtleb Jaan, „kust sisse, säält jälle wälja.“ Ja ta kostab ja’ga, mis tunnistaja ütelusega kokku läheb.
Prokurör pöörab tunnistaja Anna Wadi poole:
„Kas teie kaebealuse juures sel öösel midagi iseäralist tähele ei pannud, mis teile asja andis järelpärimiseks?“
Tüdruk mõtleb. Ta kulmude wahele ilmub peenike korts, ta silmad wahiwad kartlikult. Ta raputab wiimaks pääd.
„Kas mitte midagi?“ korratakse küsimist. „Kas ei olnud kaebealuse ihu küljes midagi —?“
„Jah!“ hüüab tüdruk korraga; ta terasest pääst sähwis nagu wälgu säde läbi. „Tema käsi oli kinni seotud… Ta ütles, et koer teda laupäewa õhtul hammustanud…“
Weel mõned küsimised risti-põigiti kohtu eestseisja, tema kaaslaste ja prokuröri poolt, ning ülekuulamine on lõpetatud. —
Prokurör hoidis oma kaebtusest Kaarel Linnu ja Juhan Melbergi kohta täiesti kinni, kelle süüdi ta oma kõnes igapidi selgeks tunnistas, nagu ülekuulamisel ja nüüd kohtu ees kahtlemata ilmsiks saanud. Ta nõudis süüdlastele, nende wisa salgamise pääle waadates ja meelde tuletades, et nad ennemalt juba karistatud, walju nuhtlust. Kolmanda kaebealuse, Jaan Wapperi, hääks antud süüst wabastawat tunnistust püüdis prokurör esmalt sel põhjusel nõrgendada, et tunnistus inimese poolt tulnud, kes kaebealusega silmanähtawas ühenduses seisab, päälegi armuühenduses, mille sidemed kõige kindlamad, mille ohwri-meel wahel imetegusid wõiwat korda saata. Teiseks arwas ta otse loomu-wastaseks nähtuseks, et kaebealune oma õrn-meelt neiu hää nime kohta nii kaugele ajab, et ennast ilmsüütult parem wangis pidada laseb ja raskele nuhtlusele martri wiisil silma wahib, kui üheainuma sõna ütleb, mis teda teotawast põlwest ja weel teotawamast karistusest päästaks — ainult ja üksnes selle pärast, et armukesel wali isa on, kes, kui kuuleb, et ta peigmehe öösel salaja oma tuppa lasknud, oma tütart wõiks isalikult karistada. Raske ei wõiwat niisugune karistus prokuröri arwamise järele just mitte olla, sest siin maal olewat talurahwa seas wana, igaühele tuttaw pruuk, et poisid öösetel tüdrukute juures käiwat magamas; niisugune öösine hulkumine olla üle terwe maa wiisiks ning maarahwas ise kombega nii harjunud, et kellegil meeldegi ei tulewat seda imeks panna wõi suuremat hukka mõista. Kaebealuse armukesele oodataw karistus ta isa poolt ei olla siis poissi mitte liiasti kohutada wõinud; niisama wähe teadnud Jaan Wapper palju karta, et neiu hää nimi, auusus ja woorus wäikese saladuse ilmsikssaamise läbi mingit plekki wõiks saada, sest et, nagu öeldud, öösiste külaliste wastuwõtmine noorte neiude poolt üleüldine rahwapruuk on, mida igal pool sallitakse, muidugi ka külatüdrukute wanemate poolt. Prokuror seletas asjaseisu, nii palju kui ta Jaan Wapperi kohta käiwat, weel hoopis tumedaks ja kahtlaseks; ta soowitas, et kaebealust lähemate tunnistuste nõuutamiseks ja asja edasiuurimiseks weel ülekuulamise alla wangi jäetaks.
Adwokat astus oma kolme kaitse-aluse, iseäranis Jaan Wapperi eest, soojal sõnal ja suure südidusega wälja. Kahe esimese wastu ette toodud tunnistuste kohta tähendas ta, et need nende hukkamõistmiseks weel sugugi ei ulatada, sest et nad algusest lõpuni kõikuwad olnud. Mõlemad tunnistajad, Mart Saar ja Juula Sibul, olewat esiotsa mitmeti teineteise wastu rääkinud ja kui nad ka nüüd tõendada, et nad Kaarel Linnu ja Juhan Melbergi selgesti ära tundwat, kolmanda kaebealuse kohta aga kahe-wahele jääda, siis näidata see ainult, kui wähe nende mälu ja seega nende tõendused wäärt on: selles surmahirmus, mis mõlemaid warguse ajal wapustanud, olla neil otse wõimata olnud, kurjategijate nägusid ja kogusid kindlamalt silma wõtta ja meeles pidada, seda wähem, et ju mehed, nagu tunnistajad ise ütlewad, tahmatud nägudega olnud ja oma tööd suure rutuga toimetanud. Muid kindlamaid ja ustawamaid tunnistusi ei olewat aga ainustgi kaebealuste arwatawa süü kohta… Ja lõppeks Jaan Wapperi asi. Prokuroril ei olewat mitte korda läinud, Anna Wadi selget, igas tükis liig ustawat tunnistust kudagi nõrgendada. Kui ka ööhulkumine ja küla-poisside magamas-käimine tüdrukute juures üleüldine rahwapruuk olewat, siis tulewat harutamisel olewas asjas ometi mõndagi tähele panna, mis kaebealuse waikimist ta käigu üle kahtlasel öösel täiesti rahuloldawalt seletada. Selleks olla waja neiu koduseid olekuid lähemalt silmitseda, olekuid, mida ju kaebealune wäga hästi tundnud… Kõneleja kirjeldab nüüd elawal sõnal Anna Wadi isa, kes mitte ainult kui walju meelega, äkilise wihaga mees tuttaw ei olewat, waid ka kui agar palwewend, awalik ette-lugeja ja usuliialdaja. Niisuguse mehe püüe olewat muidugi oma kodust elu ja olu kõige eeskujulikumast küljest rahwale silma paista lasta. Kui suur oleks ta wiha tütre wastu olnud, kui ilmsiks oleks saanud, et see, nagu iga rumal külaplika, öösel hulkujaid noori mehi aknast oma magamise-kambrisse sisse laseb? Mis oleks rahwas, seda teada saades, oma missionäri ja ärataja üle öelnud? Mis ei oleks isa oma wihatujus kõik wõinud teha? Kas ta ei oleks tütart oma wagast majast wälja wõinud kihutada, temalt lapseõigused ära wõtta? Sest kes oli see poiss, keda tütar wastu wõtnud, kellega ta sala sõprust pidas?
See oli mees, keda Andres Wadi kui „ilmaliku meelega“ inimest sügawalt põlgas, — weel rohkem, ta oli mees, keda Andres Wadi selle pärast kõigest südamest wihkas, et ta tütar teda — isa kõige waljumast keelust ja kõiksugu lahutamise-katsetest hoolimata — wisalt ja palawasti armastas. Seda teadis kaebealune, ja et ta oma ilmsüütuse selgumist kindlasti ootas, siis kaitses ta armastatud tüdruku terwet tulewikku, ta elu ja eluõnne oma waikimisega. Et ta wiimaks, kui kõik abinõuud pääsmiseks tulemata oleksiwad jäänud, siisgi oma saladust raske südamega oleks ilmutanud, seda tõendas ta ise juba ja seda wõime ka inimlikult uskuda. Nüüd on aga neiu, oma armastawa südame tungil, ise ilmunud ja asjale loomuliku lõpu toonud. Kes ei oleks selle tubli tütarlapse eeskuju järele mitte teinud? Ta näeb, et armastatud mees, tema auu kaitstes, raskele nuhtlusele wastu astub. Ta mõistab, miks ta waikib. Küll wõiks ta oma südames aimata, et peiu waikimisele kord lõpp peaks tulema, aga teiselt poolt tunneb ta noore mehe truuwi, mehist südant, ta waprat meelt, ta kõikumata armastust. Ta ei jõua piina, mida need kaksimõtted, see waakumine teadmatause wahel sünnitab, kauemini wälja kannatada, — ta ruttab appi, kõike unustades, mis sellest temale enesele paha wõiks tulla, ainult armastatud mehe ja tema päästmise pääle mõteldes. Üksnes see täidab ta pääd ja hinge, kõik muu on ta meelest sel silmapilgul kõrwaline asi…
„Meil ei ole kõige wähemat põhjust,“ lõpetab kaitsja oma kõnet, „tunnistaja seletuste kohta umbusaldust tunda, niisama wähe, nagu meil põhjust on, kaebealust kauemini süüdlaseks pidada. Tema süütaus seisab meie kõikide silmade ees kui päikese-paistel — ta on liig awalik, kõige uskmatamale täiesti usutaw. Ma palun kõrget kohust, kaebealust Jaan Wapperi kõigest süüst puhtaks ja wabaks mõista. Kahe teise kaebealuse kohta panen ma aga, tõde taga nõudes, kõrgele kohtule ette, neid kindlate tunnistuste puudusel ka wabaks mõista, ehk, kui see ei wõi sündida, siis asja teiseks korraks otsustada jätta, sest oma kaitsealuste soowil awaldan ma nõuet, et kohus weel kaks tunnistajat ette kutsuks, kes kaebealuste hääks saawad rääkima…“
Kohus astub otsuse üle arupidamiseks saalist wälja. Kaebe-alused wiiakse kõrwal olewasse tuppa. Tume häälte-sumin täidab päältwaatajate-ruumi. Põnewus on suur ja üleüldine…
Elektri-kelluke heliseb — kohus ilmub jälle. Kõik tõusewad kahinal püsti. Kaebealused astuwad kahwatanud nägudega süüpinki tagasi. Sügaw waikus heidab kohtusaali üle… Otsus loetakse ette ja tõlk paneb ta ümber:
„Kaebealused Kaarel Lind ja Juhan Melberg jääwad ülekuulamise alla wangi — nende asi nõuab weel selgitust; kaebealune Jaan Wapper on süüst wabaks mõistetud…“
Nagu rinda kergendawat hingetõmbamist kuulukse palawast, rõhuwa õhuga täidetud saalist. Erutatud näod wahiwad kaebealuste poole; lahked, õnne soowiwad pilgud lendawad wabaks mõistetud noorele mehele wastu — wist oodati, wist soowiti niisugust otsust! Jaan Wapper ei näe aga ühtegi neist sõbralikkudest waadetest pääle kahe õhkuwa silma, ja neidgi nagu halli udu läbi. Ta pää käib ringi, kuum, wägew eluwool, mis ta wärisewatest liigetest läbi jookseb, ähwardab teda nõrkemisele sundida. Nõtkuwate põlwedega seisab ta oma wahwa kaitsja ja päästja ees, kes teda sellesama jänunewa õrnusega, sellesama halastuse-tuhinaga waatleb, nagu kord kiriku-müüri ääres, kui ta teda ta raske haiguse järele esimest korda oma jalal nägi — surma suust päästetud, nagu nüüd…