Juhan Liivi kogutud teosed V–VI/Tillukene pahandus
TILLUKENE PAHANDUS.
Liiviku perenaine istus köögis ja kooris lõunaks kartuleid. Silmanähtavalt oli miski väikese perenaise meelt pahandanud, mis ka sellest tunda oli, kuidas ta kooritud kartuleid kaussi viskas. Ilm oli soe ja läbi lahtise akna kuuldus linnukeste laululirin sisse. See aga aitas ennem nooriku meelepaha veel suurendada, sest iga asi pahandas teda täna
Mari Maasikas oli ilus lustiline ja hästi koolitatud, aga natuke kõrgelt vaataja neiu olnud. Ta oli sellest unistanud, mõnda suurt kunstnikku või õpetatud meest enesele meheks saada, kes temaga reisima oleks läinud ja ta pärast reisi linna elama viinud. Oh, ta armastas ju väga kõike, mis ilus ja lõbus oli! Aga ootamata viisil oli ta Liiviku karjamõisa omanikule Hans Hallikule oma käe annud, ja igatsetud linnaelu asemel elas ta nüüd vanas madalas Liiviku eluhoones.
Hans oli usin, aus põllumees. Kõik ta perekonnas olid töökad inimesed ja oma naiselt nõudis ta sedasama. Aga ühes korralikus põllutalituses kasvab tööde arv aasta-aastalt suuremaks. Meeste poolt ei olnud puudus, aga üheainsa tüdrukuga oli Maril viimati raske läbi saada.
Täna tegi talle sellepärast „Lillepärg“ palju muret. „Lillepärg“ oli V. kihelkonna naistekoori nimi, kus neiud ja noorikud laulmas käisid. Nädala pärast pidi seltsi koosolek esimest korda Liivikul peetama, kus harilikult lõpuks teelauda kaeti. Kuidas pidi ta siin korda saama! Tema tassid ja taldrikud olid ju vanad ja lõhkenud, sellepärast tõusis uue tassivara saamise soov täna elavamalt kui millalgi enne ta mõttesse. Aru kaupmehel olid väga ilusad uutmoodi tassid; keegi ei võinud ütelda, et nad mitte portselanist ei olnud. Ta võttis nõuks mehe käest raha küsida. — Mis vanadel viga? küsis see. — Vaata ometi ise, nad on vanad ja katkised. — Ainult sellepärast niisugused, et „Lillepärg“ siia tuleb! Kellele nad halvad on, võib ka tulemata jääda. — Pisarad kippusid Marile silma, aga ta hoidis neid tagasi. Hans võttis kübara, et tööliste juurde minna. — Meil on tõesti uusi lauariistu tarvis, ole hää mees, anna raha! — Niisuguse kasuta kraami eest ei või ma ometi hulka raha maha visata, vastas Hans. — Ah soo, ma oleksin unustanud, et Joonas ja Mikk meil abiks lõikamas on ja siia lõunale tulevad. Ütles ja läks.
Kui igav ja üksluine näis Marile elu siin vanamoodi majas, kuna ta ilu nii väga armastas. See oleks kõik teisiti võinud olla, mõtles ta. Ja kui ta kena kaugemal kingu otsas oleva maja poole vaatas, tuli tasane õhkamine tema rinnust
Gustav Bentsoni naisel ei oleks mõne vähese kopika pärast mitte vaja oma meest paluda, mõtles ta kibedusega. — Mispärast ma Bentsonile ei läinud? Pahameele tujus unustas ta ära, et ta ausameelelist ja hää südamega kena põllupidajat Bentsonist enamaks oli pidanud ja Hanssu armastades Bentsoni käe tagasi lükanud. Bentsoni abikaasa oli ka „Lillepärja“ liige ja kõigepäält ei tohtinud tema mitte näha, kui vaevane tema majakraam oli, kõigepäält tema mitte. Terve pool päeva olid need mõtted teda juba vaevanud. Kartulid olid juba tulel, suur tükk loomaliha praeahjus. Hans armastas, et toidud kuumalt lauale kanti, ja ta ruttas laua katmisega. Pojad Kaarel ja Mikk tulid praegu koolist ja igaüks püüdis ema tähelepanemist oma poole saada. — Mispärast ei ole lõunasöök veel valmis? küsis Hans pahaselt.— Ma ütlesin ju, et meil täna aega ei ole oodata. Oleksin mina ainult söögitegemise pärast kodu, siis oleks see ammu valmis olnud. — Kibe vastus oli Maril keele pääl, aga sel silmapilgul pidas väike Mikk oma kirjutusraamatu ta silmade ees. — Vaata, ema, mina kirjutan juba lauseid. Koolmeister kirjutas selle lause ette ja ütles, ma pidada selle pähe õppima. — Mari, kes praegu lõhkenud kausside sees toitu lauale viis, heitis pilgu üle õla raamatusse. „Õndsad on tasased,“ luges ta säält. Ta oli mitukümmend korda juba neid sõnu lugenud, aga ilmaski ei olnud nad talle nii südamesse läinud, kui praegu. — Silmapilk jõuab söök lauale, ütles ta tasase häälega. Hans ei olnud nii tasast vastust oodanud. Ka tema oli täna lauariistadele mõtelnud, aga mitte, et selleks raha lubada, vaid — nii umbes sellepärast keelda, et naist pahandada. — See või on kaua köögis soojas seisnud, ütles ta, et uut pahanduse põhjust saada. — Ma tõin ta alles keldrist, aga võin ka uue tuua, kui soovid. — Ja liha kõva, et murra hambad! rääkis Hans edasi. — See ei ole tõesti minu süü, ütles Mari, kuna ta suure vaevaga pisaraid ja kurja sõna tagasi katsus pidada. Mõlemad sõbrad, kes Hansuga ühes töölt olid tulnud, vahtisid sõnalausumata enese ette. Liiviku peremees arvas kuulnud olevat, et Mari hääl viimaste sõnade juures oli värisenud. Ta vaatas ta silmadesse. Imelik lootuseta olek ja argus, mida ta veel enne ei olnud näinud, paistis säält. Ka sündisid katkised riistad uue lumivalge laudlinaga nii vähe kokku, et tal eneselgi enam siin hää ei olnud.
Köögist läbi minnes tundis ta, et see ka kellegi lõbupõli ei olnud, siin tööd teha. Köögis oli vast veel palavam töö olnud kui väljal. Aias higi otsa eest pühkides kuulis ta, kuidas üks tema sõber teisele ütles: Mina ei ole iial veel üht naisterahvast nii kahetsenud kui seda. Ta teeb päris orja kombel tööd, aga Hans ei anna talle üht hääd sõnagi selle eest. — Ta oleks parem Bentsonile võinud minna. Hans on hää mees, aga ta nõuab naiselt enam tööd, kui selle kehajõud ja seisus kannab. Päälegi on Hans kõige vastu, mis elu lõbusamaks ja viisakamaks teeb.
Nagu nõelad torkasid need sõnad Hansule südamesse. Ta teadis, et Mari tema pärast Bentsonile ei läinud. Pidi tema abikaasa, kes talle kaks prisket poega kinkinud, nagu alaline teenijatüdruk orjama ja ruttu vanaks minema? — Tasakesti ja häbelikult kõndis ta majast kaugemale ja oli enese meelest nagu kurjategija.
Õhtu oli käes. Mari kuulis, et vanker ukse ette sõitis; ta ei teadnud, kes võõras pidi tulema. — Aru saadab teile need sööginõud, ütles kaupmehe sulane suurt kasti sisse tuues. — Aga ma ei ole neid tellinud. — Härra ise käis sääl ja tellis. — Mari istus kasti kõrvale ja nuttis, et süda tahtis katkeda, et pisar pisara järele maha sadas. Aga nendes pidi imejõud olema, ta südamevalu kadus ja uus rõõmus julgus tuli asemele. Tellitud riistad olid väga ilusad. Nõnda leidis teda Hans koju tulles. — Mis sul on, Mari? küsis ta. — Oh Hans! — Ta tõmbas ta rinnale ja palus liigutatud häälega: Kas sa võid veel andeks anda, Mari? — Andeks anda? Minule enesele on seda tarvis, ma ei olnud mitte nii kannatlik, kui oleksin pidanud olema. — Sa oled ingel minu kõrval. Mina olin süüdlane, kare su enese, hoolimatu su soovide vastu. Tänu Jumalale, et ma õigel ajal oma viga märkasin, mis õigel ajal pahanduse pilve meie elu taevast ära peletab.