Juhan Liivi kogutud teosed V–VI/Laelamp
LAELAMP.
Nädal juba pulmadest möödas, aga väike õnnelik noorik ei ole veel aega saanud oma pulmakingitusi korra õieti läbi vaadata. Tal oli ju suurem kingitus kodu, keda vaadates aeg nagu iseenesest ära kaob. Tema Kaarel on nii põhjatu ilus mees, nii tark veel päälegi; iga pilguga leiab ilus punasuukene uue meelitava näojoonekese tema juures — või siis ime, kui muud asjad meelest ära lähevad! Jaa, aga täna istub tema mees nii tõsise õnneliku näoga oma kirjutuslaual ja laseb sulge üle paberi lennata, vist ei taha ta praegu eksitamist. Nüüd tuleb väikesele majakuningannale meelde, et temalgi veel mõned asjad toas tarvis korrale seada, kõigepäält pulmakingitused läbi vaadata, et näha, missuguse koha pääle või kuhu tuppa iga kingitud asi kõige sündsamini passib. Sääl suures seinakapis seisavad nad. Veel üks ihaldav-hale pilk mehe poole, kes aga praegu pääle oma ees oleva paberi terve ilma näib ära unustanud olevat, ja juba ongi ta kapi juures. Tassid, kannud, salvrätid on juba osavasti sõrmitsedes koha leidnud, aga sääl all vahe sees on — hm, see on liig — neli lampi! Mis kõikidega teha? Pea! Sääl mehe kirjutuslaua kohal olev lamp on üksluine nagu tõuk, see peen pronksine siin kõlbab palju paremini tema asemele. — Kaarel, kui meie selle lambi sinu kirjutuslaua kohta paneksime? — Aga siin on ju lamp, mu kullakene, ütleb küsitav ja paneb sule kõrvale, et oma nooriku tööd vaadata. — Oi, see on inetu ja odav, ära pane pahaks, seda ei ole sa mitte ise ostnud. — Ei, ta on kingitus. Sul on õigus, ta ei ole mitte ilus, aga ma ei taha siiski temast lahkuda. — Ei, mispärast siis mitte? Ta võib ju pööningul olla. — Nõnda ei arvanud ma mitte, Miilikene, mina olen temaga harjunud ja tahan, et ta sinna jääb, kus ta praegu on. — Mis on siis temaga? Sina ei ole muidu mitte nii vanade kommete austaja, palju enam oled mitme uue asjaga juba ära harjunud — näiteks minuga, ja siin korraga nii kangekaelne! — Noorpaar oli parajal teel, üksteisega esimest korda tülli minna. — Kui sa seda nii väga soovid, siis võib lamp ka oma kohale jääda, aga ma tahaks häämeelega põhjust teada, mis selle näotuma lambi sulle nii kalliks teeb. See peab küll iseäraline põhjus olema. — Nõnda ka lugu on, ütles Kaarel veidi häbelikult, ma ei tea õieti, kas ma seda lugu jutustada tohiksin. Aga olgu, ma teen seda ja siis saame näha, kas sa veel lambi äravõtmist soovid, või on sul palju enam põhjust tema vastu tänulik olla. Süüta ta põlema! — Sa teed mind uudishimuliseks. — Kaarel köhatas, nagu ei leiaks ta ikka veel parajat sõna. Miili ootas uudishimulikult. See oli nõnda, algas Kaarel. Mina elasin mõne aasta eest vana majaproua Vaheri juures. Minu toakraam oli, nagu üüritud tubades ikka, kaunis üksluine. Minu pärast võis ta seda olla, mina ei pannud seda palju tähele. Vahest olin küll Vaheri halva kohvi pärast pahane, ka oli tal üks nuuskurnina majas, kes mulle ikka jalge alla jäi. Aga muutmist ei tulnud mul uneski meelde, elasin pääle vagusi nagu auster sügavas mere põhjas. Minu ja majaperenaise vahel oli siiski ka ikka oma perekondlik lahkus, mis ükskord nii suureks läks, et meie üksteisele sündimisepäevaks kingitusi saatsime. Tema kinkis mulle laelambi, — sellesama. Esiotsa ei saanud ma aru, kust emand Vaher sellele lahkusele tulnud. Pärast kuulsin, ta oli sündimisepäevaks kaks lampi saanud ja teise kinkis ta nii üsna praktiliselt minule. Ma ei teadnud, mis temaga pidin tegema. Kui ühel õhtul koju tulen, põleb lamp üleval laes. Minu tuba on nii sõbralik ja helevalge, — oi, see oli ju väga hää! Võtan tooli ja istun just otse lambi alla, see on veel parem. Teisel õhtul käisid mind kaks sõpra vaatamas ja kiitsid ka. Panime minu kirjutuslaua lambi alla kesk tuba ja nõnda oli üsna lõbus üheskoos laua ümber istuda. Laud puudus küll vana koha pääl, aga ma võisin enesele väga hästi teise uue teha lasta. See oli väike asi toimetada. Pea oli see sündinud ja minul nii — missugune rõõm! — esimene asi majas oma. Ma panin ta lambi alla ja olin õnnelik selle üle. Selle järele ostsin lauale lina ja nüüd oli minu tuba koguni meelitav. Varemalt ei olnud ma iial seda mõelnud, et inimesel oma kodus lõbus võib olla. Teinekord kutsusin paar sõpra külaliseks ja viitsin nendega perekondlikult aega. Sääl nägin, et toolisid vähe oli. Selle vastu võis abi leida. Tosin toolisid ja kaks kena sohvat osteti. Mina olin korraga, ei tea kuidas, hääd korda armastama hakanud ja mu nüüdne elutuba tegi mind nagu uueks inimeseks. Korraga tuli viperus. Hulga kraami jaoks, iseäranis aga suure laua jaoks, mis laelambi all, oli tuba liiga väike. Et kõrval olev tuba parajasti saada oli, üürisin selle enesele magamistoaks. Voodi asemele seadsin raamaturiiuli. Nüüd võisin ma oma toa pääle uhke olla. Laelamp põles ja valgustas kõiki neid ilusaid asju. Mõni kuu kadus. Et mu palk kõrgemaks oli tõusnud, ei tihanud ma enam Vaheri halba kohvi ega tölpi mopsi sallida. Üürisin viimati enesele ruumikama korteri, kus ma täiesti iseenese peremees olin. Mul oli juba oma töötuba, magamise ja võõraste vastuvõtmise kambrid. Viimane sellepärast, et ma sõpradega läbikäimist armastasin. Trahterisse ei läinud ma sugugi enam. Kord sündis, et üks minu sõpradest söömalaual minu mõrsjat elada laskis. Minule tuli see üsna uudis ja imelik ette. Ja imet, kui sõbrad ära olid läinud, jäin ma kesk valget säravat tuba seisma. Kõik oli nii tühi ja kole siin laelambi valgusel. Minu pilk langes sohvale, kus — kahel inimesel nii mõnus istuda ja jutustada oleks olnud! — Kolmatkümmend, kui ma naise võtaksin, kui ilus oleks siis see tuba ja sisseseadlus, laelambi valgusel! Ja mis keelas mind seda tegemast? — Mis hiljem sündis, seda sa juba tunned. Ja nüüd, Miilikene, kas tahad veel mu laelampi pööningule saata? — Oh sa rumal laelamp! Või sellepärast kosisidki sa, Kaarel, mind, et sul laelamp oli? tõreles noor naine, aga kuidas näha, häämeelega. — Näed, armas Miili, see on päris imetegev lamp. Tema on mind tuimast poissmehepõlvest ja trahteri pingilt ära toonud, on mind viisakaks perekonna liikmeks teinud, mulle viimati armastaja kaasa juhatanud — ikka kõik seesama lamp! Tema juures istudes ja mõeldes tuli mulle ka meelde, kellele mu süda tuksub. See on päris imetegev lamp! — Noorrahvas otsustas laelampi hoida nagu silmatera.