Ivanhoe/XXXVIII
| Ivanhoe Walter Scott, tõlkinud A. H. Tammsaare |
Kolmekümnekaheksas peatükk.
— Siin on mu pant, |
Isegi Lucas Beaumanoiri ennast oli Rebekka välimus ja teguviis liigutanud. Loomu poolest polnud tema julm või vali inimene, aga vähesed tundmused ja kõrge, kuigi valesti mõistetud arusaamine oma kohustest ning askeediline elu olid tema südame pikkamisi kalestanud. Lisaks tuli veel tema kõrge võim ja oletatud tarvidus uskmatuse ja väärõpetuste hävitamiseks, mida tema eriti oma isiklikuks kohuseks pidas. Tema näojooned kaotasid oma hariliku valjuse, kui ta selle ilusa olevuse peale vaatas, kes üksi ja sõpradeta niisuguse vaimuteravuse ja julgusega iseend kaitsis. Kaks korda lõi ta omale risti ette, nagu kahtleks ta oma südame pehmenemise põhjuse üle, kuna see muidu kõvaks jäi nagu tema mõõga teras. Lõpuks ta ütles:
„Tüdruk, kui see kaastundmus, mis minu südames tõuseb, on sinu kurja kunsti tulemus, siis peab sinu süü suur olema. Kuid ennemini tahan seda loomuliku kalduvuse arvele panna, mis leinab, et nii ilus vorm peab olema kõlvatuse anumaks. Kahetse, mu tütar, tunnista oma nõidus, pöördu oma valeusust, haara selle püha sümboli järele ja kõik läheb hästi niihästi siin kui ka seal. Elades kõige kindlamate määruste järele teatud õe-elu leiad sa aega palvetamiseks ja nõutavaks kahetsuseks, mille pärast sa tulevikus kunagi kahju ei tunne. Tee seda ja sa elad. Mis on Moosese seadus sinu heaks teinud, et sa tema heaks peaksid surema?“
„See on minu isade seadus,“ ütles Rebekka; „ta anti kõues ja tormis, pilves ja tules Siinai mäel. Kui teie kristlased olete, siis usute seda, ainult teie ütlete, see olevat tagasi võetud, aga minu õpetajad on seda mulle nõnda seletanud.“
„Meie kaplan astugu ette,“ ütles Beaumanoir, „ja öelgu sellele kangekaelsele tüdrukule…“
„Vabandage segamise eest,“ ütles Rebekka mahedalt; „mina olen tüdruk ja ei oska oma usku vaidluses kaitsta, kuid mina võin tema eest surra, kui see on Jumala tahtmine. Lubage teilt vastust paluda minu võitleja asjus.“
„Andke mulle tema kinnas,“ ütles Beaumanoir. „See on,“ jätkas ta peent kudet ja saledaid sõrmi vaadates, „õrn ja habras pant nii surmlikuks otstarbeks. Näed sa, Rebekka, nagu sinu õhuke ja kerge sõrmkinnas meie raske teraskinda kõrval, niisama seisad sina ise oma asjaga tempelordu vastas, sest just meie ordu oled sa oma tegudega välja kutsunud.“
„Heitke mu süütus kaalule,“ vastas Rebekka, „ja mu siidkinnas kaalub teie raudkinda üles.“
„Nõnda siis ei tunnista sa oma süüdi ja jääd oma julge väljakutse juurde?“
„Jään selle juurde, suursugune härra,“ vastas Rebekka.
„Olgu siis nõnda taeva nimel,“ ütles suurmeister, „ja tehku Jumal tõde avalikuks!“
„Aamen,“ vastasid pretseptorid ümberringi ja see sõna kajas kogu koosoleku suust vastu.
„Vennad,“ ütles Beaumanoir, „teie mõistate, et meie oleksime väga hästi võinud sellele naisele proovivõitluse keelata, kuid olgugi ta juut ja uskmatu, ometi on ta võõras ja kaitseta, sellepärast hoidku Jumal, et ta mitte asjata meie seaduste pehmust ei nõuaks. Pealegi oleme meie mitte ainult rüütlid ja sõdurid, vaid ka vaimulikud ja sellepärast oleks häbi, kui me mingisugusel ettekäändel soovitud võitlust ei lubaks. Nõnda on lugu praegu. Rebekkat, Yorki Isaaki tütart, süüdistatakse mitmesuguste kahtlaste asjaolude tõttu nõidumises, mida ta tarvitanud ühe meie püha ordu suursuguse rüütli vastu, ja tema nõuab oma süütuse tõenduseks võitlust. Auväärt vennad, kellele peaksime teie arvates selle kinda võitluspandina välja andma, ühes sellega teda ka meie võitlejaks nimetades selles Jumala kohtus?“
„Brian de Bois-Guilbertile, keda asi peaasjalikult puutub,“ ütles pretseptor von Goodalricke; „ja kes võiks veel paremini teada, kuidas tõega selles asjas lugu.“
„Aga kui meie vend Brian ehk nõiavõimu mõju all seisab,“ lausus suurmeister. „Meie tähendame seda ainult ettevaatuse tõttu, muidu pole meie ordus ainustki venda, kelle kätte usaldaksime parema meelega selle või mõne tähtsamagi asja kaitsmise.“
„Auväärt isa,“ vastas pretseptor von Goodalricke, „ükski nõidus ei suuda rüütli peale mõjuda, kes läheb võitlema Jumala otsuse täitmiseks.“
„Sul on õigus, vend,“ ütles suurmeister. „Albert Malvoisin, anna see võitluspant Brian de Bois-Guilbertile. Sind aga, vend,“ pöördus ta Bois-Guilberti poole, „kohustame mehiselt võidelda, kindel olles, et õigus võidab. Sinule, Rebekka, määrame meie, et sa kolmandaks päevaks omale võitleja leiaksid.“
„See on võõrale,“ vastas Rebekka, „pealegi kui see võõras on teist usku, lühike aeg, et kedagi leida, kes valmis oleks vilunud sõdur-rüütliga tema eest võitlusse astuma, mängule pannes oma elu ja au.“
„Aga meie ei või seda aega pikendada,“ ütles suurmeister „võitlus peab sündima meie eneste juuresolekul ja mitmed tähtsad põhjused sunnivad meid juba neljandal päeval siit lahkuma.“
„Sündigu Jumala tahtmine,“ ütles Rebekka. „Mina panen oma lootuse tema peale, sest tema ees tähendab silmapilk päästmiseks sama palju nagu terve aastasada.“
„Seda ütlesid sa hästi, tüdruk,“ lausus suurmeister, „kuid väga hästi tunneme meie seda, kes võib enda valgusingliks muuta. Vaja veel kohane võitluspaik leida ja kui see Jumala tahtmine, siis ka paik kohtuotsuse täitmiseks. Kus on selle maja pretseptor?“
Albert Malvoisin, kes alles Rebekka kinnast käes hoidis, rääkis Bois-Guilbertiga väga tõsiselt, kuid vaiksel häälel.
„Kuidas,“ küsis suurmeister, „kas tema ei taha panti vastu võtta?“
„Tema võtab — ongi juba võtnud, kõrgeauline isa,“ ütles Malvoisin, peites kinnast oma mantli alla. „Ja mis võitluspaigasse puutub, siis on selleks kõige kohasem Saint George turniiriplats, kus sõjalisi harjutusi tehakse.“
„Hea küll,“ ütles suurmeister. „Rebekka, sinna turniiriplatsile pead sa oma võitleja muretsema ja kui tema mitte ei ilmu või kui tema Jumala otsust mööda võidetakse, siis sured sa nõia surma, nagu meie seda määranud. Kirjutage see meie otsus üles ja lugege ta valjusti ette, et keegi end ei võiks mitteteadmisega vabandada.“
Üks kaplan, kes täitis kirjutaja kohuseid, kandis otsuse kohe määratu suurde raamatusse, milles leidusid tempelrüütlite pühalikkude koosolekute otsused, ja kui ta kirjutamise lõpetanud, loeti suurmeistri otsus valjusti ette, misjuures ta kohe prantsuse keelest ka saksi keelde tõlgiti, järgmiselt:
„Juuditüdruk Rebekka, Yorki Isaaki tütar, keda süüdistatakse nõiduses, võrgutamises ja muis hukkamõistetavais asjus, mida ta tarvitusele võtnud ühe püha Siioni tempelordu rüütli vastu, eitab oma süüdi, öeldes, et tänapäev tema vastu tõstetud süüdistus on vale, jumalakartmata ja ebaõiglane ning kuna tema oma sugu tõttu ise ei saa võitlusse astuda, siis lubab tema enda asemele võitleja muretseda, kes tema asja eest hea peab seisma, täites tema rüütellikku kohust kõigis asjus ja nende sõjariistadega, nagu seda pandi andmise tõttu tekkinud võitlus nõuab — tema omal kulul ja hädaohul. Selleks andiski ta oma pandi. Ja kuna see pant suursuguse lordi ja rüütli, Brian de Bois-Guilberti kätte usaldati, kes on püha Siioni templi ordu vend, määrati tema selleks, kes pidi oma ordu ja iseenda eest seda võitlust võitlema, on ju tema ise see, kes kaebealuse tegevuse all kannatas. Selleks kõigeks andis kõrgeauline isa ja vägev isand markii Lucas von Beaumanoir luba ja määras kolmanda päeva võitluspäevaks, kuna võitlus ise peab sündima püha George turniiriplatsil Templestowe pretseptooriumi läheduses. Ja suurmeister nõuab surma ähvardusel, et kaebealune kui isik, keda süüdistatakse nõidumises või võrgutamises, seal oma võitleja poolt oleks esindatud; sama ilmugu ka kaitsja, kuna aga vastasel korral temaga kui mässumeelsega ümber käiakse. Nimetatud suursugune isand ja kõrgeauline isa käsib lõpuks, võitlus sündigu tema enda juuresolekul, tähele pannes kõike sünnilikku ja tarvilikku. Jumal toetagu õiget asja!“
„Aamen!“ ütles suurmeister ning tema sõna kordas kogu koosolek. Rebekka ei lausunud midagi, kuid ta vahtis käsi kokku pannes taeva poole ja jäi paariks minutiks nõnda, ilma et oma seisakut oleks muutnud. Siis tuletas ta suurmeistrile tagasihoidlikult meelde, et temale võimalus antaks oma sõpradega läbikäimisse astuda, sest ta tahab oma seisukorda neile teada anda, et nad temale katsuksid, kui võimalik, võitlejat leida.
„See on õige ja seadusepärane,“ ütles suurmeister. „Vali omale käskjalg ja tema peab vabalt sinu juurde vangikambri pääsema.“
„On siin keegi,“ ütles Rebekka, kes armastusest õige asja vastu või suure tasu eest valmis oleks õnnetu käskjalaks hakkama?“
Kõik jäi vaikseks, sest polnud ainustki hinge, kes oleks söandanud suurmeistri juuresolekul laimatud vangi asjus vähematki huvi avaldada, et teda mitte ei kahtlustataks juudiusu poole kaldumises. Isegi suure tasu lootus ei suutnud seda kartust võita, rääkimata kaastundmusest.
Rebekka seisis mõne minuti kirjeldamata hirmus ja hüüdis siis: „On see tõesti nõnda? Jään ma Inglismaal ka viimasest pääste-abinõust ilma ja ainult sellepärast, et kedagi ei leidu, kes avaldaks mulle sedagi vastutulelikkust, mida ei keelata isegi kõige halvemaile kurjategijaile?“
Snelli poeg Higg vastas viimaks: „Mina olen vigane mees, aga et ma end üldse pisut võin liigutada, selle eest võlgnen sinule tänu. Mina võtan sinu asja ajamise oma peale,“ lisas ta juurde, „ja teen seda nii hästi kui minusugune vigane seda suudab ja ma oleksin õnnelik, kui mu liikmed võiksid seda heaks teha, mida keel halvasti tegi. Ah! kui ma sinu halastust kiitsin, mõtlesin ma vähe selle peale, et ma su seega hädaohtu saadan!“
„Jumal juhib kõik asjad,“ ütles Rebekka. „Ta võib Juuda vangistuse ka kõige nõrgema abinõuga lõpetada. Tema käsu täitmiseks kõlbab roomaja tigu sama hästi kui lendaja kotkas. Otsi Yorki Isaak üles. Siin on sul, millega võid omale hobuse osta. Anna see täht Isaakile. Ma ei tea, on see taeva vaim, mis mulle ütleb, aga ma tean kindlasti, et ma siin ei sure ja et minu heaks võitleja leidub. Ela hästi! Elu ja surm oleneb sinu kiirusest.“
Talupoeg võttis kirjatähe, milles leidusid ainult mõned heebreakeelsed sõnad. Nii mõnigi andis talle nõu niisugust kahtlast dokumenti mitte puutuda, kuid Higg jäi oma heategija teenistuses kindlaks. Rebekka oli tema keha päästnud ja ta oli kindel, et ta tema hinge seega ei tahtnud hukatusse saata.
„Mina muretsen oma naabri Buthani hea hobuse, et nii ruttu kui aga mees ja ratsu suudavad Yorki kihutada.“
Õnneks polnud tal vaja nii kaugele minna, sest veerand penikoormat lossi väravaist eemal kohtas ta kaht ratsanikku, kelles ta nende riiete ja kollaste mütside tõttu juudid tundis. Lähemale jõudes nägi ta, et üks neist oli tema endine leivaisa Yorki Isaak. Teine oli rabi Ben Samuel. Nemad mõlemad olid pretseptooriumile võimalikult lähedale tulnud, sest nad olid kuulnud, et suurmeister kutsunud orduvendade koosoleku kokku kohtumõistmiseks ühe naisnõia üle.
„Vend Ben Samuel,“ ütles Isaak, „minu hing on rahutu ja ma ei tea miks. Nõiduse ettekäänet on juba sagedasti tarvitatud, et meie rahvale igasugust kurja teha.“
„Ole julge, vend,“ ütles arst. „Sina võid ju natsareenlastega kaubelda nagu see, kelle võimuses on ülekohtune mammon, ja võid sellega enda iga karistuse vastu kindlustada: tema valitseb nende õelate inimeste meelte üle, nagu teinud seda vägeva Saalomoni pitser kurjade vaimudega. Aga mis vilets vigane sealt oma karkudel tuleb, kes nähtavasti minuga tahaks kõnelda? Sõber,“ pöördus arst Snelli poja Higgi poole, „oma abi ma sulle ei keela, kuid kerjustele teel ei anna ma pennigi. Hoia eest! On sul jooksva jalus? Siis lase käed enda ülespidamiseks töötada. Ja kuigi sa ei kõlba väledaks postikandjaks, hoolsaks karjaseks, sõjameheks või kiire isanda teendriks, siis leidub sinu tarvis ometi muud tegevust. Mis on, vend?“ küsis ta Isaaki poole pöördudes, kes oli pilgu Higgi toodud kirjatähele heitnud ja sügaval ohkel surnuna hobueesli seljast maha langes, kus ta natukeseks ajaks meelemärkuseta lamama jäi.
Rabi astus suures ärevuses sadulast maha ja võttis kõik käepärast olevad abinõud tarvitusele, et oma kaaslast elustada. Ta otsis taskust verelaskmis-aparaati ja mõtles seda tarvitada, kui tema seltsimees äkki iseenesest meelemärkusele tuli, oma kollase mütsi peast kiskus ja tolmu oma hallidele juustele riputas. Arst oli alguses valmis seda tegu hullumeelsuse arvele panema ning mõtles oma esialgset kavatsust teostada. Kuid Isaak tõendas talle peagi vastupidist.
„Minu murelaps,“ ta lausus, „väga hästi oleks võinud sinu nimi Rebekka asemel Benoni olla! Miks peab sinu surm minu hallid juuksed hauda saatma ja miks pean surres oma südame kibeduses needma Jumala?“
„Vend,“ ütles rabi suures üllatuses, „sa oled isa Iisraelis ja räägid niisuguseid sõnu? Ma usun kindlasti, et sinu maja laps elab alles?“
„Ta elab,“ vastas Isaak, „aga nagu elas lõvikoopas Taaniel, keda nimetati Belteshazzariks. Tema on nende Beliali meeste käes vangis ja nemad tahavad tema kallal oma kurjust rahuldada, ilma et armu annaksid tema noorusele või tema kenale välimusele. O! tema oli minu hallidele lokkidele nagu roheliste palmide kroon ja nüüd peab ta öövarjul närtsima nagu Joonase kõrvits! Minu armas laps! Minu vana ea laps! Oh Rebekka, minu Raheli tütar! Surmavarjud piiravad sind.“
„Loe kiri läbi,“ ütles rabi, „ehk leiame kuidagi mõne pääsetee.“
„Loe sina, vend,“ vastas Isaak, „sest minu silmad on kui veeallikad.“
Arst luges oma emakeeles järgmised read:
„Isaakile, Adonikami pojale, keda paganad nimetavad Yorki Isaakiks, olgu rahu ja tõotuse õnnistus! Isa, ma olen surma mõistetud selle pärast, millest mul omal pole aimu — nõiduse pärast. Isa, kui võiks leida tugeva mehe, kes valmis oleks minu eest võitlema mõõga ja piigiga, nagu natsareenlastel viisiks, Templestowe turniiriplatsil tänasest arvatud kolmandal päeval, siis annab ehk Jumal temale võimu süütuse ja selle kaitsmiseks, kellel pole kuskilt abi loota. Kui aga see pole võimalik, siis lase meie rahva tütred mind leinata, nagu surnut ja nagu metslooma, keda tabanud jahimees, või nagu lille, mida lõiganud viljakorjaja sirp. Sellepärast, vaata, mis sa võid teha ja kas sa mind saad päästa. Üks natsareenlane oleks küll valmis minu eest sõjariistu kandma, nimelt Wilfred, Cedricu poeg, keda paganad nimetavad Ivanhoeks. Aga vaevalt suudab ta veel raudriide raskusele vastu panna. Selle peale vaatamata, saada temale sõna, isa, sest temal on oma rahva tugevate seas hea kuulsus ja kuna meie üheskoos vangis olime, siis leiab tema ehk kedagi, kes oleks valmis minu eest võitlema. Ja ütle temale, nimelt temale, nimelt Wilfredile, Cedricu pojale, et Rebekka elab alles ja kuigi ta peaks surema, siis sureb ta täiesti süütuna selles, mis talle ette heidetakse. Ja kui see peaks olema Jumala tahtmine, et sa oma tütrest ilma jääd, siis ära viibi enam siin julmuse ja verevalamise maal, vaid mine Cordovasse, kus sinu vend julgesti elab trooni varjul, nimelt saratseenlase Boabdili juures, sest mooramaa-meeste julmus Iisraeli laste vastu on palju väiksem kui Inglismaa natsareenlaste oma.“
Lugemise ajal valitses Isaak enda üle ja algas alles pärast seda jällegi oma idamaalisi kurbusavaldusi, karistades oma riideid, riputades omale tolmu pähe ja hüüdes: „Mu tütar! Mu tütar! Liha mu lihast ja luu minu luust!“
„Võta oma julgus kokku,“ ütles rabi, „sest see kurvastamine ei aita midagi. Pane vöö oma vööle ja otsi see Cedricu poeg Wilfred üles. Ehk võib ta sind aidata kas nõu või jõuga, sest noormees on Richardi, natsareenlaste nimetuse järele Lõvisüda, armualune ja sõnumed näivad kindlad olevat, et see on kodumaale tagasi tulnud. Võimalik, et Wilfred temalt kirja saab, mis neid vereinimesi, kes oma nimega templit rüvetavad, keelab oma jumalakartmata tegusid edasi tegemast.“
„Mina otsin ta üles,“ ütles Isaak, „sest tema on hea noormees ja temal on Juuda vangipõlve vastu kaastundmust. Aga tema ise ei või sõjariistu kanda ja kus oleks mõni teine kristlane, kes läheks võitlusse Siioni pärast?“
„Sa räägid nagu mees, kes paganaid ei tunne,“ ütles rabi. „Kullaga ostad sa nende vapruse, nagu oled ostnud iseenda julgeolekugi. Ole julge ja mine otsi see Wilfred von Ivanhoe üles. Ka mina lähen ja talitan, sest oleks suur patt sind sinu hädas maha jätta. Mina ruttan Yorki linna, kus on koos nii mõnigi tugev mees ja sõdur, ja ära karda, küllap ma juba kedagi leian, kes valmis on sinu tütre eest võitlema, sest kuld on nende Jumal ja varanduse eest pandivad nad niihästi maad kui ka elu. Tahad sa need lubadused täita, vend, mis ma sinu nimel teen?“
„Kindlasti, vend,“ ütles Isaak, „ja kiidetud olgu Jumal, et ta mulle mu hädas trööstija saatnud. Siiski, ära täida nende nõudmist jala pealt, sest küllap sa näed, et sel neetud rahval on viisiks naelu nõuda ja untsidega rahulduda. Kuid tee nagu sa näed, sest mina olen selles asjas arust ära, ja mis annaks mulle kõik mu kuld, kui hukkuks mu armas laps.“
„Ela hästi,“ ütles arst, „ja sündigu sulle, nagu su süda soovib.“
Nad kaelustasid teineteist ja läksid igaüks oma teed. Vigane talupoeg vahtis natuke aega neile järele.
„Neid juudikoeri küll!“ ütles ta. „Nad panevad mind vabameest nii vähe tähele, nagu oleksin mõni ori, türklane või nende eneste taoline ümberlõigatud heebrealane! Nad oleksid võinud mulle ometi paar hõbetükkigi visata. Ma polnud ometi kohustatud neile neid varesejalgu tooma, liiatigi kus mind ära võis teha, nagu nii mõnigi mulle ütles. Ja mis aitab see kuldtükk, mille see tüdruk mulle andis, kui preester mind lähemal pihtil sellepärast piinab ja ma oma pattude lunastuseks kaks kord rohkem pean maksma, kuna mind peale kauba veel kogu eluaja juudi lendavaks postiks hüütakse. Usun, et ma tõepoolest olin ära tehtud, kui ma selle juuditüdruku läheduses seisin! Kuid nõnda sündis kõigi juutide ja paganatega, kes tema ligi juhtusid, ükski ei võinud vastu panna, kui tema midagi nõudis, ja veel praegugi, kui tema peale mõtlen, annaksin tema elu päästmiseks kabjad ja karvad!“