Ivanhoe/XXXVII
| Ivanhoe Walter Scott, tõlkinud A. H. Tammsaare |
Kolmekümneseitsmes peatükk.
Küll vali seadus see, mis inimest |
Kohtupaik, mis süütu ja õnnetu Rebekka asja arutamiseks sisse seatud, asus suure saali ülemise otsa kõrgendil, mida me juba kord kui maja aukohta kirjeldasime, kus leidsid ruumi auväärilisemad omad elanikud ja ka külalised.
Otse kaebealuse vastas kõrgemal istmel asus tempelordu suurmeister oma valges laias mantlis ja hoidis käes oma müstilist ametikeppi, mis kandis ordu sümbolit. Tema jalge ees seisis laud kahe kirjutajaga, ordu kaplanitega, kes pidid asjakäiku protokollima. Kirikuteendrite mustad riided, paljad lagipead ja alandlikud pilgud seisid teravas vastolus rüütli sõjaliku välimusega, olgu nad pärit siitsamast pretseptooriumist või tulnud suurmeistri kaaslastena. Siia kogunenud nelja pretseptori istmed olid suurmeistri omast madalamad ja seisid sellest pisut tagapool. Rüütlid, kel polnud nii kõrget ametit ordus, istusid pinkidel, mis veel madalamad, asudes pretseptorite toolidest sama palju tagapool, nagu nende toolid suurmeistri omastki. Nende selja taga, kuid ikka veel kõrgendil, seisid ordu kannupoisid lihtsamas valges riides.
Kogu koosolek kandis kõige tõsisemat ilmet ja rüütlite nägudes väljenev sõjamehelik julgus sulas kokku vaimulikule seisusele omase pühalikkusega, mis valitses suurmeistri juuresoleku tõttu igal otsaesisel.
Saali madalama osa täitsid sõjakirveid kandvad valvurid ja teised teendrid, keda uudishimu siia ajanud, et ühe hoobiga näha suurmeistrit ja juudi nõida. Suurem osa neist alamaist inimestest seisis nii või teisiti orduga ühenduses ja kandis sellekohaselt musti riideid. Kuid ka ümberkaudsetele talupoegadele polnud keelatud kohtusaali ilmuda, sest Beaumanoiril oli auahnus seda õpetlikku õigusetendust võimalikult avalikuks muuta. Tema suured sinised silmad näisid seda rahvahulka vaadates laienevat ja tema näos ilmnes auväärilikkuse tundmus ning oletatud teenuse teadvus teostatava ettevõtte suhtes. Asjaajamine algas Taaveti lauluga ja suurmeister ise saatis seda madalal ja pehmel häälel, millelt aastad polnud veel jõudnud võimu võtta, ning Venite exultemus Domino[1] pühalikud kõlad, mis nii sagedasti kostnud tempelrüütlite suust maapealiste vaenlaste vastu minnes, oli Lucas kõige kohasemaks arvanud läheneva võidurõõmu sissejuhatuseks, mida pidi täna pühitsetama pimeduse võimuse üle. Koraali laulmises harjunud saja meeshääle pikaldased toonid tõusid saali võlvide alla ja kõlasid kaarte vahel edasi vägeva veevoo pühaliku kohinana.
Laul vaikinud, laskis suurmeister oma pilgu pikkamisi ringi käia ja pani tähele, et ühe pretseptori iste on tühi. Brian de Bois-Guilbert, kes seal pidi istuma, oli oma paigalt lahkunud ja seisis nüüd ühe pingi äärmise otsa juures, kus istusid orduvennad, kus ta ühe käega oma mantlit hoidis, kuna ta teises käes tupestatud mõõka pidas ja selle otsaga pikkamisi tammepõrandale jooni vedas.
„Õnnetu mees!“ ütles suurmeister, lastes temale osaks saada kaastundvat pilku. „Sa näed, Konrad, kuidas see püha talitus teda piinab. Sinnamaale võib vapra ja auväärilise rüütli viia naisele heidetud pilk, kui selle ilma vürst temaga oma võimu ühendab. Näed sa, tema ei või meie peale oma silmi tõsta, ka selle naise peale mitte, ja kes teab, ehk tõmbab ta oma kurja piinaja ajel neid saladuslikke jooni sinna põrandale? Võib-olla on nad meie elu ja julgeoleku vastu sihitud, kuid meie paneme kurjale vaenlasele vastu ja sülitame talle näkku. Semper Leo percutiatur!“
Seda rääkis suurmeister eraldi oma ustavale poolehoidjale Konrad Mont-Fitchet’le. Peale seda tõstis Lucas Beaumanoir oma häält ja rääkis koosolijaile:
„Auväärt ja vaprad mehed, rüütlid, pretseptorid ja püha ordu liikmed, mu vennad ja lapsed! — Ka teie, suursugused ja vagad kannupoisid, kes püüate selle püha risti kandmise poole! — ning teie, mu vennad Kristuses, ükskõik mis seisusest te olete! Olgu teile teada, et mitte võimupuudus pole selle koosoleku kokkukutsumise põhjuseks, sest meie ebaväärtuslikule isikule on selle kepiga võim antud kõigis meie pühasse ordusse puutuvais asjus kohut mõista ja otsuseid täide saata. Meie rüütelliku ja vaimuliku ordu määrustes ütleb püha Bernard viiekümneüheksandas peatükis, tema ei taha mitte, et orduvennad kokku tuleksid nõu pidama, ehk olgu siis, et suurmeister ise neid selleks käsutab, misläbi meile vabadus on jäetud — niisama ka enam auväärilistele isadele, kes enne meid selles ametis on olnud — vabadus on jäetud otsustada niihästi põhjuse, aja kui ka koha üle, kuhu püha ordu kapiitel kas tervena või osana kokku kutsutakse. Kõigil neil ordu-koosolekuil on meie kohus oma vendade nõuandmist ära kuulata ning siis oma heaksarvamise järele talitada. Aga kui murdja hunt karja kallale tungib ja ühe tema liikmeist ära viib, siis on hea karjase kohus oma seltsimehed kokku kutsuda, et nad üheskoos vibude ja lingudega röövli võidaksid, vastavalt meie hästituntud määrusele: lõvi virutatagu alati maha. Nõnda siis oleme oma pale ette kutsunud ühe juudi naise, nimega Rebekka, Yorki Isaaki tütre — naise, kes on kuulus lausumise ja nõidumise poolest, millega ta on vere hullutanud ning peaaju arutuks teinud mitte mõnel matsil, vaid rüütlil — mitte mõnel ilmalikul rüütlil, vaid vagal püha templi ordu rüütlil — mitte ka meie lihtsal orduvennal, vaid meie ordu pretseptoril, kes on au ja koha poolest esimesel paigal. Meie ise kui ka kõik meie orduvennad, kes meid siin kuulavad, tunneme oma venda Brian de Bois-Guilberti ustava ja agara ristisõdurina, kelle käe läbi nii mõnigi vapper tegu on sündinud pühal maal, loputades rüvetuse pühilt paigult uskmatute verega, kes seal elasid. Ka polnud meie venna arukus ja tarkus vähem kuulus oma vendade seas kui oli tema vaprus ja korra-armastus, sest ida- kui ka läänemail nimetati Bois-Guilberti nende seas, kes oleksid väärt meie järeltulijaina seda ametikeppi kandma, kui see oleks taeva tahtmine, et ta meid selle kandmise vaevast vabastaks. Kui aga meile teatatakse, et niisugune austatud ja auväärt mees äkki unustab oma seisuse, tõotused, oma vennad ja kavatsused ja heidab juuditüdruku kilda, reisides selle rüvetaval ligiolekul läbi üksikute maapaikade, saates iseenda elu tema kaitsmisega hädaohtu, ning langeb lõpuks sedavõrt pimedusse ja hullustusse, et ta selle tüdruku ühte meie ordu pretseptooriumi toob, mida muud peaksime meie siis ütlema, kui et see suursugune rüütel on mõne kurja vaimu võimuses või et ta on ära tehtud mingisuguse jumalakartmata nõidusega? Võiksime meie kuidagi teisiti mõelda, ärgu siis keegi arvaku, et seisus, vaprus, kuulsus või mõni muu maine mõju suudaks meid takistada teda karistamast, eemaldades nõnda kurja, nagu ütleb pühakiri: Auferte malum ex vobis. Sest mitmekesised ja jäledad on üleastumised selles kurvas loos meie õnnistatud ordu määruste vastu. Esimeseks: Tema on talitanud ise oma tahtmise järele 33. määruse vastu — Quod nullus juxta propriam voluntatem incedat; teiseks: tema on ühendust pidanud kogudusest väljaheidetud isikuga 57. määruse vastaselt — Ut fratres non participent cum excommunicatis, mispärast tal osa on Anathema Maranatha’st[2]; kolmandaks: ta on läbi käinud võõraste naistega, mis käib määruse vastu — Ut fratres non conversantur cum extraneis mulieribus; neljandaks: ta pole naise suudluse eest hoidunud, vaid on seda, ma kardan, palunud, patustades meie ordu viimase määruse vastu — Ut fugiantur oscula, langedes nõnda võrku, mis ähvardab püha risti sõdureid. Kõigi nende rüvetavate ja mitmekesiste üleastumiste pärast peaks Brian de Bois-Guilbert meie ühingust välja heidetama, kuigi ta oleks tema parem käsi või parem silm.“
Ta peatus. Vaikne pomin käis läbi koosoleku. Mõned nooremad, kes määruse — De osculis fugiendis — juures naerule kaldusid, muutusid lõpuks tõsiseks ja ootasid hirmul, mis on suurmeistril veel öelda.
„Niisugune,“ lausus ta, „ja nii suur peaks olema tempelrüütli karistus, kes tahtmisega astub meie ordu nii mõõduandvate määruste vastu. On aga saadan oma nõiakunstiga rüütli vallanud, võib-olla selle tõttu, et see liiga kergemeelselt heitis oma silmad naise ilule, siis oleme ennemini kohustatud oma venda kahetsema kui karistama, määrates temale ainult niipalju trahvi, et ta saaks puhtaks rüvetusest, kuna me kogu oma viha teravuse pöörame sellele neetud tööriistale, mis oleks võinud peagi saavutada meie venna täielise languse. Astugu siis ette need, kes on selle õnnetu sündmuse tunnistajaiks olnud, et meie võiksime otsustada, kas meie õiglustundmus leiab rahulduse selle uskmatu naise karistamises, või peame verise südamega uusi samme oma venna vastu ette võtma.“
Kutsuti mitmed tunnistajad ette, kes pidid tõendama Bois-Guilberti hädaohtu Rebekka päästmisel leekidest, mis ajal ta iseoma isiku kaitsmise unustas tüdruku varjamise tõttu. Inimesed jutustasid seda liialdades, nagu see omane lihtrahvale, kelle meeled millegi haruldasega erutatud; nende loomulikku kalduvust imestusväärilikkusele suurendas veel see asjaolu, et nad oma jutustusega seda kõrget isikut näisid rahuldavat, kelle informeerimiseks nad siia olid tulnud. Nõnda tehti Bois-Guilberti kannatatud hädaoht, mis iseendast üsna silmapaistev, jutustajate poolt meeletuseni suureks. Rüütli agarus Rebekka päästmisel liialdati mitte ainult üle mõistlikkuse, vaid ka üle kõige hullumeelsema rüütelliku vahvuse piiride; samuti kirjeldati tema austust kõige vastu, mis tüdruk rääkis, kuigi selle keel oli sagedasti karm ja etteheitev, niisuguse meeletu liialdusega, mis tundus kõrgi rüütli kohta sootuks ebaloomulikuna.
Siis kutsuti Templestowe pretseptor ette aru andma, kuidas olid Bois-Guilbert ja juuditüdruk pretseptooriumi ilmunud. Malvoisini tunnistus oli väga ettevaatlik. Kuna ta nähtavasti Bois-Guilberti tundmusi püüdis hellitada, laskis ta vahete-vahel ometi mõne tähenduse langeda, nagu oleks ta ajutise arunõrgestuse mõjul talitanud, sedavõrt sügavasti näis ta kaasatoodud tüdrukusse armunud. Alandlikult tunnustas ta ohates oma kahetsust, et ta selle juuditüdruku ja tema armastaja pretseptooriumi vastu võtnud. „Kuid iseenda kaitsmise,“ lõpetas ta, „avaldasin ma oma pihtimises meie auväärt suurmeistrile; tema teab, et minu motiivid polnud halvad, kuigi mu teguviis oli korravastane. Rõõmuga heidan karistuse alla, mis tema mulle määrab.“
„Hästi öeldud, vend Albert,“ vastas Beaumanoir; „sinu motiivid olid head, kuna sul ju õigus oli püüda oma venna langemist takistada. Kuid sinu talitusviis oli vale, sest ta tuletab meelde inimest, kes püüab lõhkujat hobust pidada sadula jalarauast, mitte aga valjaist, saades ise häda, ilma et oma eesmärgile jõuaks. Meie ordu püha asutaja määras hommikupalveks kolmteistkümmend „Isa meiet“ ja õhtuks üheksa, sina pead seda kahekordselt tegema. Tempelrüütel sööb kolm korda nädalas liha, kuid sina paastu kõik seitse päeva, ja kui sa nõnda oled teinud kuus nädalat, siis on sinu eksitus lunastatud.“
Kõige alandlikumal silmakirjalikul pilgul kummardus Templestowe pretseptor oma ülemuse ees maani ja istus siis oma paigale.
„Kas poleks nüüd soovitav, mu vennad,“ ütles suurmeister, „et me selle naise varemat elu ja talitust pisut tundma õpiksime, eriti otsusele jõudmiseks, kas ta ehk ei ole mõni neist, kes tarvitavad lausumist ja nõidust, sest kõik, mis me tänini kuulnud, kallutab meid uskuma, et meie eksinud vend sellele armatsemisele on avatletud põrguliku meelituse ja pimestuse ajel.“
Hermann von Goodalricke oli neljas juuresolijaist pretseptoritest; teised kolm olid Konrad, Malvoisin ja Bois-Guilbert ise. Hermann oli vana sõjamees, kelle nägu kandis muhameedlaste mõõkade arme, ja temal oli oma vendade keskel suur mõju. Tema tõusis püsti ja kummardus suurmeistri ees, kes talle kohe luba andis rääkida. „Mina paluksin teada, auväärilisem isa, mis arvab meie vapper vend Bois-Guilbert ise selle imelise süüdistuse kohta ja missuguse silmaga tema ise selle õnnetu kokkupuutumise peale juuditüdrukuga vaatab.“
„Brian de Bois-Guilbert,“ ütles suurmeister, „sa kuuled seda küsimust, mille peale meie vend Goodalricke tahaks vastust saada. Mina käsin sind selle peale vastata.“
Bois-Guilbert pöördus suurmeistri poole, kuid jäi vait.
„Tema on tumma kurivaimu võimuses,“ ütles suurmeister. „Lahku temast, saadan! Räägi, Bois-Guilbert, vannutan sind selle meie ordu püha sümboli nimel.“
Bois-Guilbert püüdis oma tõusvat pilget ja viha maha suruda, kuid see ei õnnestunud tal. „Brian de Bois-Guilbert,“ ütles ta, „ei vasta mitte nende metsikute ja umbkaudsete süüdistuste peale, auvääriline isa. Puututakse tema au, siis kaitseb ta seda oma kehaga ja selle mõõgaga, mis nii sagedasti võidelnud ristiusu eest.“
„Meie anname sulle andeks, vend Brian,“ ütles suurmeister, „et sa oma sõjategudega meie ees uhkustanud; see enese tegude ülistamine tuleb meie verivaenlaselt, kes katsub ukutada meid oma teenuste jumaldamisele. Kuid sinule saab meie andeksandmine osaks, sest meie arvame, et sina teed seda vähem iseenda tahtmisel kui selle kihutusel, keda meie püüame taeva abil oma koosolekult eemale peletada.“ Pilk täis põlgust välkus Bois-Guilberti mustadest ja metsikuist silmist, kuid ta ei lausunud midagi. „Ja nüüd,“ jätkas suurmeister, „kus meie venna Goodalricke küsimus nii puuduliku vastuse osaks sai, katsume meie, vennad, oma kaitsepühimuse abil juurdlust jätkata ning selle jumalakartmata saladuse põhjani tungida. Laske siis nüüd need ette astuda, kes veel midagi teavad selle juudinaise elu ja tegevuse kohta rääkida.“ Saali alumisest osast kostis nüüd mingisugune müra ja kui suurmeister selle põhjuse järele küsis, siis vastati temale, et seal olevat üks endine jalutu mees, kelle liikmed see juudinaine mingi imepalsami abil terveks teinud.
Vaene talupoeg, sündimise poolest saksilane, kisti kohtujärje ette; ta oli täis hirmu, sest ta kartis karistust, miks ta oli lasknud end juuditüdruku palsamiga ravitseda. Täiesti terve polnud ta mitte, sest ta lähenes karkudel tunnistust andma, mida ta tegi vastu tahtmist, valades isegi pisaraid. Ta rääkis, tema elanud paar aastat tagasi Yorkis, kus teda äkki mingisugune piinav haigus tabanud, kui ta rikka juudi Isaaki palkamisel tislerina töötanud; võimatu olnud tal ennast oma asemelt liigutada, enne kui Rebekka temale arstimisabinõud kätte juhatanud; iseäranis mõjuv olnud mingisugune vürtsitud palsam, mille abil ta teatud määral jällegi võinud hakata oma liikmeid tarvitama. Peale seda annud Rebekka temale purgitäie seda kallist salvi kaasa, kinkinud pisut raha ja saatnud ta oma isa majja Templestowe läheduses. „Ja kui teie kõrgeausus lubavad,“ ütles talupoeg, „siis ei tahaks ma mitte arvata, et see tüdruk mulle sellega tahtis halba teha, kuigi ta õnnetul kombel juudina on sündinud, sest rohtu tarvitades lugesin ma „Isa meiet“ ja usutunnistust, kuid selle peale vaatamata ei mõjunud rohi sugugi vähem hästi.“
„Vaiki, ori,“ ütles suurmeister, „ja mine! Sinusugusele matsile on päris kohane sääraste põrguravitsustega jännata ja oma tööjõudu saadanapoegadele müüa. Ütlen sulle, kuri võib haigusi anda, kuigi ainult selleks, et oma põrgulikke ravitsusviise maksma panna. On see salv sul kaasas, millest sa rääkisid?”
Talupoeg koblas väriseval käel põues ja võttis sealt väikese karbi välja, mis kandis mingisuguseid heebreakeelseid kirjamärke — kõige kindlam tõendus suuremale hulgale koosolijaist, et selle rohu apteekriks on olnud vana kuri ise. Risti ette lüües võttis Beaumanoir karbi oma kätte ja kuna ta suurema osa idakeeltega tuttav, luges ta kerge vaevaga karbikaanelt: Juuda suguharu lõvi on võitnud. „Imeline saadana võim,“ ütles suurmeister, „mis pühakirja sõnad muudab jumalateotuseks, segades kihvti meie tarviliku toiduga! On ehk siin mõni arstiteadlane, kes võiks öelda, millest koostub see salv?“
Astusid ette kaks arsti, nagu nad endid nimetasid, üks munk, teine habemeajaja, kes tunnistasid, et nemad selle salvi aineid ei tunne, välja arvatud ainult mirr ja kamper, mida nemad idamaa rohtudeks pidasid. Kuid hariliku elukutselise kadedusvihaga edurikkama ametivenna vastu nad avaldasid arvamist, et kuna see arstirohi nende eneste teadmistest üle käis, siis pidi ta tingimata mõni seadusevastane ja nõidlik segu olema, sest nemad tundvat iga oma teadusharu täiesti ning tarvitavat oma võimisi ilma lausumiseta usklikkude kristlastena. Niipea kui see arstlik juurdlus lõpule jõudis, palus Saksi talupoeg kohe oma arstirohtu tagasi, mis temasse nii tervendavalt mõjunud, kuid suurmeister kortsutas tumedalt kulmu. „Mis on su nimi?“ küsis ta vigaselt.
„Snelli poeg Higg,“ vastas talupoeg.
„Nii siis Snelli poeg Higg,“ ütles suurmeister, „mina ütlen, et parem on halvatuna lamada, kui tervekssaamiseks uskmatute käest rohtu vastu võtta ja seda tarvitada; parem on uskmatuilt nende varandus röövida, kui vastu võtta nende heatahtlikke andeid või neile palga eest tööd teha. Mine ja tee, nagu ma öelnud.“
„Ah,“ ütles talupoeg, „kui teie kõrgeausus lubavad, siis tuli teie õppetund liiga hilja, sest mina olen juba vigane, aga ma tahan oma kahele ametivennale öelda, kes teenivad rikast rabi Nathan Ben Samueli, et teie suurmeisterlikkus arvab seadusepärasemaks juudi järelt varastamist kui tema truud teenistust.“
„Kasi minema, vilets lobiseja!“ hüüdis Beaumanoir, kes ei lootnud, et üldisele juhtsõnale niisugune praktiline seletus leitakse.
Snelli poeg Higg läks rahva sekka tagasi, aga et tal oma heategija saatus südame peal seisis, siis viibis ta siin kauemaks, kuigi ta veel kord oleks pidanud sellele karmile kohtunikule silma vaatama, kes tema südame hirmuga täitnud.
Nüüd käskis suurmeister, et Rebekka oma näo paljastaks. Esimene kord oma huuli avades vastas ta tagasihoidlikult, kuid lugupidavalt, et tema rahva tütardel pole viisiks nii paljude võõraste seas üksi olles oma nägu paljastada. Tema hääle meeldivus ja vastuse pehmus muljusid kuulajaisse haletsuse ja kaastundmuse pitseri. Aga Beaumanoir, kelle arvates igasuguse inimliku tundmuse mahasurumine oma arvatava kohuse ees oli voorus, kordas oma käsku, et ohvril peab loori näolt kõrvaldama. Nõnda tahtsid siis valvurid seda teha, kuid siis tõusis Rebekka suurmeistri ees püsti ja ütles: „Ei, kuulge mind iseoma tütarde pärast — ah!“ hüüdis ta, kuna tal midagi meelde tuli, „teil pole ju tütreid! Aga siis oma ema mälestuse nimel — oma õdede armastuse tõttu, nende naiseliku häbitundmuse pärast, ärge laske minuga nõnda oma juuresolekul ümber käia, sest neiule ei kõlba, et niisugused toored käed teda paljastaksid. Mina kuulan teie sõna,“ lisas ta niisugusel kannatlikul muretoonil juurde, et isegi Beaumanoiri süda oleks peaaegu sulama löönud; „teie olete oma rahva vanem ja teile tahan ma näidata õnnetu tüdruku näojooni.“
Ta tõmbas loori näolt ja vaatas ilmel, milles võitlesid häbelikkus ja auväärilikkus. Tema haruldane ilu sünnitas üllatusesumina ja nooremad rüütlid ütlesid üksteisele pilkude kaudu, et Briani paremaks vabanduseks on neiu loomulik kenadus, mitte aga mõni oletatud nõiavõim. Kuid Snelli poeg Higg oli oma heategija nägu nähes kõige sügavamalt liigutatud. „Laske mind minna,“ ütles ta valvuritele uksel, „laske mind minna! Veel kord pilku temale heita tapaks mu, sest minul on tema surmamises osa.“
„Vaiki, vaene mees,“ ütles Rebekka, kes seda hüüet kuulis; „tõe rääkimisega ei teinud sa mulle mingit kurja, oma kaebamiste ja hädaldamisega ei suuda sa mind aidata. Vaiki, ma palun, mine koju ja päästa iseend.“
Kaastundlikud valvurid tahtsid Higgi välja ajada, sest nad kartsid, et tema kaebused võiksid talle endale karistuse, neile aga etteheiteid tuua, kuid Higg lubas vaikseks jääda ja nõnda sai ta luba jääda. Nüüd kutsuti need kaks sõdurit ette, kellega Albert Malvoisin asjast oli rääkinud. Kuigi mõlemad olid tülpinud ja paindumata kelmid, ometi pani naisvangi nägu ja tema haruldane ilu nad pisut jahmatama, aga paljuütlev pilk Templestowe pretseptori silmist andis neile nende enesevalitsuse tagasi ja nõnda siis tunnistasid nad niisuguse täpsusega, mis erapooletule kohtunikule oleks pidanud kahtlane paistma, tunnistasid tõsiasju, mis olid kas välja mõeldud, tähtsuseta või päris loomulikud, kuid mis muutusid kahtlaseks liialduse või tunnistajate poolt juurdelisatud isiklikkude seletuste tõttu. Need tunnistustest saadud andmed oleks tänapäev kahte osasse jagatud, ühed, mis tähtsuseta, ja teised, mis oluliselt võimatud. Aga sel ebausklikul ajal võeti mõlemad andmeteosad kergesti süü tõendusena vastu. Esimene osa kinnitas, et Rebekkat oli kuuldud arusaamata keelel midagi pomisemas; laulud, mida ta mõnikord endamisi laulvat, olla imelise kõlaga ja panevat kuulaja kõrvad helisema ning südame peksma; sagedasti kõnelevat ta iseendaga ja vaatavat siis ülespoole nagu vastust oodates; tema riided olevat võõrast ja müstilist vormi, nagu seda ükski hea kuulsusega naine ei kanna; tema sõrmustel olevat kabbalistilised märgid ja samasuguste märkidega olevat tikitud ka tema loor.
Kõiki neid nii loomulikke ja igapäevaseid asjaolusid kuulati suure tõsisusega kui tõendusi või kui tõsist kahtlust äratavaid nähtusi, et Rebekkal on saladuslikkude võimudega lubamatud ühendused.
Kuid seal leidus veel üks tunnistus, mille koosolek või suurem osa sellest heakskiitvalt vastu võttis, olgugi et ta iseendast oli nii uskumatu. Üks sõdur oli näinud, kuidas ta haavatud meest ravitsenud, keda Torquilstonesse toodud. Tema teinud sõduri tõenduse järele haava peale teatud märgid ja korranud mingisuguseid saladuslikke sõnu, mida tunnistaja Jumalale tänu pole mõistnud ja mille mõjul vibupüssi noole raudpea haavast iseendast vabanenud, kuna haav verejooksmise jätnud, kinni läinud ja surija mees veerandtunniga uuesti jalul olnud ning vallile läinud, kus ta tunnistajal aidanud kivipildumis-masinat teenida. See muinaslugu oli nähtavasti leitud selle tõsiasja põhjal, et Rebekka Torquilstones Ivanhoed arstinud. Kuid võimatu oli midagi sellele tunnistajale vastu väita, sest oma sõnade kinnituseks tõmbas ta taskust ju sama noolepea, mis tema jutustuse järele nii imelikult haavast välja võetud, ja et näidatud raudpea terve untsi kaalus, siis olid rääkija sõnad kahtlemata tõestatud.
Tema seltsimees oli lähedaselt müürilt seda silmapilku Bois-Guilberti ja Rebekka vahel tähele pannud, kui viimane valmis oli tornitipult alla hüppama. Et oma kaaslasest mitte maha jääda, siis kinnitas see mees, tema näinud Rebekka torni rinnakaitse serval lumivalgeks luigeks muutuvat, kellena ta kolm korda ümber Torquilstone lossi lennanud, mispeale ta uuesti tornimüürile maha laskunud ja naise kuju omandanud.
Vähem kui pool neist kaaluvaist tõendusist oleks võinud mõnele vanale vaesele ja inetule naisterahvale lahedasti surma tuua, kuigi ta poleks olnud juut. Et aga praegusel korral ka see viimane saatuslik asjaolu kaasa mõjus, siis olid tunnistused küllalt rasked, hoolimata Rebekka noorusest ja ilust.
Suurmeister oli hääled juba kokku korjanud ja küsis nüüd pühalikul toonil Rebekkalt, kas tal ehk iseenda kaitseks selle hukkamõistva otsuse vastu midagi pole öelda, mida tema on valmis kuulutama.
„Teilt kaastundmust paluda,“ ütles ilus juuditüdruk erutusest väriseval häälel, „oleks minu arvates sama asjata kui alatu. Ka oleks kasuta väita, et meie uskude ühisel asutajal ei võiks ometi midagi selle vastu olla, kui mina teise usu liikmeid ravitsen; vähe aitaks seletamine, et nii mõnigi asi, mis need mehed minu vastu tunnistavad (taevas andku neile seda andeks!), on võimatu, sest teie usute ju nende tunnistusi; ja veel vähem tooks mulle tulu seletus, et minu riiete, keele ja kommete iseärasus kuulub minu rahvale — ütleksin hea meelega — minu isamaale, kuid ah! mul ei ole isamaad. Ka ei taha ma end oma rõhuja kulul päästa, kes siinsamas seisab ja väljamõeldisi ning oletusi pealt kuulab, mis püüavad türannist teha ohvri. Jumal olgu kohtumõistjaks tema ja minu vahel! Aga ennemini oleksin valmis kümnekordselt teie määratavat surma kannatama, kui et ma selle Beliali poja tahtmist selles rahuldaksin, mis tema minult himustas, minult, kes ma olin tema mahajäetud kaitseta vang! Kuid tema on teie usku ja vähemgi sõna tema suust hävitaks minu kui juudi pühalikumadki vanded. Sellepärast ei taha ma minu vastu tõstetud süüdistusi mitte tema vastu pöörda, vaid küsin ainult temalt — jah, küsin sinult, Brian de Bois-Guilbert, kas pole need tunnistused valed, peletislikud ja teotavad nagu ka surmlikud?“
Sündis vaheaeg; kõigi silmad pöördusid Brian de Bois-Guilberti poole. Tema vaikis.
„Räägi,“ ütles Rebekka, „kui sa mees oled — kui oled kristlane, siis räägi! Mina vannutan sind sinu riiete, sinu pärandatud nime, sinu kiidetud rüütellikkuse, sinu ema au, sinu isa haua ja luude juures, vannutan sind ütlema, on see kõik tõsi?“
„Vasta talle, vend,“ ütles suurmeister, „kui vaenlane, kellega sa võitled, sind selles ei takista.“
Bois-Guilbert paistis tõepoolest vastupidiste kirgede erutatuna, mis tema näojooned kramplikult kokku kiskusid, kuna ta viimaks surutud häälel Rebekka otsa vaadates vastas: „Paber — paber!“
„Tõepoolest,“ ütles Beaumanoir, „see on tunnistus! Nõiduse õnnetu ohver ei saa muud öeldud, kui aga nimetab seda saatuslikku paberit, millele on nähtavasti kirjutatud see nõiasõna, mia teda oma võimuses hoiab.“
Aga Rebekka andis Bois-Guilberti sõnadele teise tähenduse ja heitis pilgu pärgamenditükile, mis temale esiti pihku pistetud, lugedes sealt sõnad, mis araabia keeli kirjutatud: nõua võitlejat! Bois-Guilberti sõnadele järgnev kõnekõmin andis Rebekkale aega lugemiseks ja paberitüki hävitamiseks, ilma et teda oleks tähele pandud. Kui kõnelemine vaikis, rääkis suurmeister:
„Rebekka, sellelt õnnetult rüütlilt ei või teie mingit tunnistust oma kasuks saada, sest nagu näha, on vaenlane tema hinges liiga vägev. On sul midagi muud öelda?“
„On veel üks võimalus oma elu päästa,“ ütles Rebekka, „ja seda isegi teie metsikute seaduste maksvusel. Minu elu on vilets olnud, aga ometi ei taha ma seda Jumala andi kaotada, kuni mul leidub veel ükski abinõu tema alalhoidmiseks. Mina tõrjun süüdistuse tagasi ja kinnitan oma süütust ning ütlen, et süüdistus on vale. Mina nõuan, et mu sõnade tõsisust Jumala proovivõitluses järele katsutaks, milleks minu asemel ilmub mu võitleja.“
„Ja kes tahaks piigi pihku võtta nõia pärast, Rebekka?“ vastas suurmeister, „kes tahab juuditüdruku võitlejaks hakata?“
„Jumal saadab mulle võitleja,“ ütles Rebekka; „võimatu, et vanal heal, võõrussõbralisel, suurmeelsel ja vabal Inglismaal, kus nii paljud mehed oma elu jätavad au pärast, ühtegi ei leidu, kes oleks valmis võitlema õiguse eest. Kuid sellest on küll, et ma Jumala kohut nõuan — siin on mu pant!“
Ta võttis oma tikitud kinda käest ja viskas selle lihtsuse ja auväärilikkuse ilmel näos suurmeistri ette maha, missugune tegu äratas üldist jahmatust ja imetlust.