Eesti uuem mütoloogia/Mungad
MUNGAD.
Paavstiusu jõudmisega Läänemere kaldale algab meie rahval kokkupuutumine munkadega.
Juba esimene ristiusu kuulutaja Meinhard ilmub augustiinlaste mungaordu kloostrist Segebergist; Meinhardi järeletulijaks saab Lokkumi kloostri abt Berthold. Kolmanda piiskopi Alberti ajal algab Liivimaal kloostrite asutamine. Dünamünde kloostrile pannakse juba varsti pärast Riia asutamist alus. Pea püütakse eestlastegi maad kloostritega õnnistada. Neid tekib niihästi linnadesse kui ka maale. Tartusse ehitatakse hallide munkade franzisklaste jaoks üks ja mustade munkade dominiiklaste jaoks teine klooster; peale selle veel Katarina ja Klara nunnakloostrid. 1223 põhjendab piiskopp Hermann Valgenasse (Kärknasse) Cisterciumi ordu mungakloostri. Tallinna asusid dominiiklased 1246 Daanimaalt ja asutasid pea Munga uulitsale oma kloostri. Nunne uulitsale ehitati nunnade Miikaeli klooster. Piritale tekkis alles hiljemal ajal Pirita kaksik-klooster, üks meeste, teine naisterahvaste jaoks. 1317 põhjendasid daanlased Pae ehk Paadise kloostri Harjumaale. Rootsist Ojamaalt läks Kuusalu kloostri asutamise mõte välja. Vara sai Lihula Lääne-Saare piiskopi asupaigaks. Teadupärast ei võinud niisuguses paigas klooster puududa. Saaremaale kingiti õige ohtra käega kloostrid. Karmeli ordu munga- ja nunnaklooster pärandas Kaarmale nime, Loona, Sassi, Lööve ja Saaremõisa klooster laotasid saatlastele usku ja haridust välja. Hiljemini muretseti munkadele veel mõni asukoht meie kodumaa pinnal.
Kokkupuutumine munkadega kestab kuni evangeeliumiusu valguse paistmahakkamiseni. Mitte ainult ristiusu toojatena ei esine mungad, vaid hiljemini jutlustajatena, koolitajatena, hariduse väljalaotajatena. Nad liiguvad igal pool rahva seas ja püüavad rahvast kiriklikus vaimus kasvatada. Munkadele, aga niisama nende õrnemat sugu abilistele — nunnadele — tekib meie maal hulk kloostrid, mille ülespidamiseks ja toetamiseks jälle ülemad ja rüütlid maid ja mõisu määravad ühes seal asuvate talupoegadega. Omalt poolt katsuvad mungad, kui neil ka määruste järele eravaranduse kogumine keeldud, vähemalt kloostrile sissetulekuid suurendada, kalavett püügi jaoks tarvitades, jõgede vett veskitel tööle sundides ja muid tuluallikaid voolama pannes, isegi õlle pruulimist ühel ehk teisel viisil oma kasuks tarvitades.
Ei tohi munkade ja nunnade suurt mõju meie rahva elu kohta salata. Kloostrid esinevad palju enam hariduse taimelavadena kui selle-aegsed mõisad, esinevad nagu väiksed riigid täieliku iseseisva majapidamisega. Küll tulevad esimesed mungad võõralt maalt, aga oletada tuleb, kui ka kindlad teated puuduvad, et meie maa elanikkudest mõnigi ühel ehk teisel põhjusel kloostrisse asus elama, kes mungaks, kes kloostri tööliseks. Kloostritesse tekivad mitmesugused asutused, kloostrite ülespidamiseks asutatakse viljapuuaedu, kasvatatakse veiseid, haritakse maad. Suurem karjakasvatamine ja maaharimine nõuab tarvilikka abinõusid. Kloostrites valmistati kõiki tööriistu, vahetati aia-, karja- ja põllutooteid muu kauba vasta ümber. Mitmed mungad pidasid palju sigu. Kloostrite juures peeti laata, kus kloostri tooteid rahva sekka saadeti. Kloostrite kaudu õppis pärisrahvas paremini Euroopa kultuuri tooteid tundma, nimelt aga kloostrites töötavate palgaliste ja sulaste kaudu, sest mungad üksi ei jaksanud kõiki kloostri töid ära teha. Talvel tehti kloostrites suuremal mõõdul sepa, puusepa, kangru ja muud käsitööd, nimelt niisugust, nagu igapäevane elu kõige rohkem tarvitas. Aegamööda harjusid eestlased niisuguse tööga ikka enam ära ja hakkasid seda kodugi tegema. Hiljemini katsuti mõisadeski niisuguseid töid valmistada. Lühidalt: munkade kaudu lagunes karjakasvatamine, parem põllupidamine, käsitöö j.n.e. ikka enam rahva sekka laiale. Mungad ei saanud rahvale mitte üksi jumalasõna kuulutajateks, vaid oma jagu ka rahva koolitajateks pimedal keskajal.
Oleks munkade võimus kauemini meie maal edasi kestnud, oleksid nad vist viinapõletamises ja kõrtside õitsmasaatmisekski oma osavust kloostrite suuremaks auks maksma pannud. Aga 16. aastasaja esimese veerandi lõpp tõi Eestis munkade võimusele lõpu, kui ka Rooma usk tasahiljukesi mõne aja paiguti veel elumärka jaksas avaldada. Liivimaal kippus seesama aeg munkade valitsusele surmahoopi andma, aga aastasaja kolmandal veerandil maale tunginud poolakad püüdsid paavsti valitsust uuesti troonile upitada.
Maalt välja kolinud mungad ilmusid uuesti Eesti pinnale, nendega ühes veel jesuiitlased, kes esimesi osavuse poolest püüdsid võita. 1625 tegi Rootsi valitsus Liivimaalgi Poola valitsusele lõpu ja sellega ühes munkadegi tegevusele.
Võime ütelda, et meie rahvas 300—400 aastat alati munkadega kokku puutunud. Viimsest kokkupuutumisest on aastat 300 kulunud. Tekib küsimus: kui palju mälestusi on munkade aeg rahvasuhu järele jätnud? Munkade tegevusest ajalooliste allikate järele ei taha ma siin kõnelda, see on enam-vähem tuttav; ainult tuleks tähele panna neid jälgi, mis munkadest rahvasuhu maha jäänud.
Vaatame kõige pealt rahvaluule aineid.
Ennemuistsetes juttudes ei ole ma munkadest mingisuguseid märkisid leidnud, olgu siis Setu juttudes. Setu jutud annavad ometi Vene juttudele liig sagedasti kätt, setud ise puutuvad praegugi veel sagedasti munkadega kokku; sellepärast ei või imestada, et nende juttudes mungad esinevad. Pean mööndama, et harukorral kodumaaltki korjatud ennemuistseist jutest munke olen leidnud, kuid need jutud on võõrsilt pärit, Eesti iseloomuga alles kokku sulamata, Eesti luuleahjus alles karastamata, Eesti alasil tagumata. Eesti rahva lihasse ja luusse juba kasvanud juttudes puuduvad mungad. Ma ei julge tõendama hakata, kas viimsed 3 aastasada nad juttudest välja tõrjunud ehk on lugu nii, et nad kunagi Eesti juttudesse ei ole pääsnud. Rahvastevahelise ennemuistsete juttude iseloomu pärast peab ometi oletama, et munkade valitsuse ajal meie maal mungad vististi juttudes esinenud, aga aja jooksul kas enam tuttavamatele õpetajatele ehk muile isikutele aset annud, ise rahvasuust kadudes. Ainult kohalikkudes juttudes, õigem seletustes maa-alustest teedest nimetatakse munki. Nad kaevanud kas ise maa-aluseid teesid ehk tarvitanud neid selleks, et neid mööda nunnade kloostrisse tungida (Eesti Kirjandus 1916, nr. 9).
Rahva vanast usust ja ebausu-kommetest ei ole ma munga nime leidnud. Niisama vähe vanasõnadest ja mõistatustest. Rahvanali munki ei tunne. Rahvalauludes puutusid mulle kõigest korra mungad silma. Vanas kandles II, II, l. 292 leidub:
Mis on muiste muugid teinud, |
Tähendatud laulus seatakse muugid = muugad = mungad koerakonudega = koerakoonlastega ühele järjele. Niipalju kui ma märganud, ei ulata see laul munkade aega tagasi, vaid teda tuleb hilisema aja sünnituseks lugeda.
Sagedamini esineb muuk setukeste lauludes. Üks setu laul jutustab, et üks pillipuhuja noormees tahab minna muugaks kas Muskusse või muule maale. Õde aga venda hoiatama:
Hot sa iks mõistat pilli puhku, |
Vend võtab õe õpetust kuulda, ei lähe muugaks, vaid jääb edasi koju põllumeheks. — Laulu teisendis (I, 366) annab õde kolmele vennale just nõu kottu välja minna õnne otsima, neid õpetades:
Mine iks papis pallo maad, |
Vennad kuulevad õe nõu. Mõne aja pärast tulevad vennad koju õde vaatama.
Riia tõi vello ristikõrra, |
Õde küsima, millal ta peab neid ehteid kandma. Vennad vastavad: kirikuteel. Õde mingu kesk kirikut, kummardagu lühtri all ja öelgu siis:
Kaege vana, kaege noore, |
Kõnekäändudes tabame mõne korra munga nime. Olen näituseks järgmisi kõnekäändusid kuulnud: must kui muuk, mossis kui muuk, vait kui muuk j.n.e. Esimene kõnekäänd tuletab munkade musta ülikonda meelde, mõlemad järgmised avaldavad munkade meelelaadi. Tõsistega, vähe kõnelevate munkadega kokku puutudes tekkis rahvasuus vist kõnekäänd: mossis kui muuk, vait kui muuk.
Ajalugu teab muidugi munkadest palju jutustada, kuid ajaloolised teated on rahva mälestusest ammu kadunud ehk neist hoopis vähe alale jäänud. Isegi iseloomulik Kärkna munkade lugu on uuemal ajal alles kirjanduse kaudu rahvale tuttavaks saanud. Lõunamaalt ilmunud ülevaatajat venda tahavad kavalad mungad uskuma panna, kui rasket elu nad elavad: viivad võõra enestega üheskoos sauna, vihtlevad endid seal vihtadega ja kallavad viimaks enestele külma vett kaela. Võõra meelest on niisugune vihtlemine tükk martüüriumi. Lõunasse tagasi minnes ei jõua võõras küllalt Kärkna munkade raske elu üle imestleda. Ei see ega muud sarnased juhtumised ole rahvasuhu jälgi järele jätnud. Rahvasuhu jäänud munkadejuttude jäljed avaldavad kõik enam-vähem ennemuististe juttude iseloomu. Nimelt on munkadest enestest ajalooline aine nii hästi kui hävinud; meile esinevad nende iseloomus tavalisesti ainult veel müütilised jooned.
Kreutzwald-Neusi Mythische und magische Lieder, l. 33 esinevad ka mungad:
Mis ehk muido munga peitnu |
Need read kõnelevad liig selgelt uue aja keelt ega võida neid milgi kombel rahvaluuleks lugeda.
Rahvas teab koguni iseäralikust munga-ajast kõnelda. Asja selgituseks esiteks üleüldine ülevaade rahvaluule ajaarvamise kohta.
Ajaloolased jaotavad minevikku mitmesse ajajärku, kõneldes ennemuistsest, vanast, kesk- ja uuest, mõnikord uuemastki ajast. Rahvas sellevasta jaotab minevikku hoopis teist viisi, algab loomiseajaga ja lõpetab kas ristiusu ehk meie ajaga. Ei tohi ütelda, et rahvas igal pool kindla eeskava järele aega jagaks. Rahva ajajagamine on enam juhusline, elukohtade järele muutuv. Kõiki jaotusi kokku võttes saaksime rahva ajajaotuseks umbes järgmise kava: 1) loomiseaeg, 2) aeg, mil Jumal jalgsi maapeal käis; 3) hiidla- ehk Lapi aeg, 4) muuga-aeg, 5) ristiusu-aeg ehk meie aeg. Eelmisest jaotusest olen kõige rohkem jälgi Kadrina kihelkonnast leidnud; vähem selgelt astub see jaotus muis kihelkondades päevavalgele.
Paneme rahva jaotust lähemalt tähele, kusjuures ma kirjeldamisel ennast enam-vähem J. Sõsterilt Koerust saadud teadetele toetan.
Loomiseaeg esitab esimest veel korraldamata ajajärku, mil Jumal, Vanaisa, Uku loojana esineb. Siia kuuluvad näituseks jutud maailma, inimeste ja loomade loomisest, Emajõe kaevamisest j.n.e.
Loomiseaja järele algab aeg, „mil Jumal jalgsi maa peal käis“ Maailm oli küll juba loodud, aga inimeste elamiseks alles korraldamata. Jumal pidi palju loomisetööd veel parandama ehk osalt koguni ümber tegema, et inimesel oleks hõlpsam elada. Sellest ajast on rohkem teateid ja jutte alal hoidunud.
Jutud algavad ehk lõpevad sagedasti lausega: „See oli sel ajal, kui Jumal veel jalgsi maa peal käis.“ — Jumal vaatab igal pool nagu hoolas peremees, kas kõik korras, ja midagi puudulikku märgates võtab ta kohe tarviliku paranduse ette. Jumala töid katsub sagedasti vanakuri rikkuda. Mõne korra õnnestub vanakurja katse ja sellest tekib mõni kahjulik loom ehk mingisugune pahe maailma. Enamasti ajab Jumal ometi vanakurja pahad nõud nurja. Sellest ajast kõnelevad suuremalt jaolt kõik „miks“ jutud, nagu miks on inimesel küüned? miks ei jookse inimene enam palju? miks on inimese jala-alune õõnes? miks on inimesel jämedam hääl? miks tunneb inimene valu? j.n.e. (Võrdle „Miks“ raamatu jutte.) Niisugustes juttudes vahetub Jumal tihti Jeesusega. Kes teab, ehk kõneldi alguses Jeesusest tegusid, kelle kordasaatjaks hiljemini Jumal tehti.
Järgmine aeg kannab Kadrinas hiidla-, hiiu-aja, Kuusalus vahest ka Lapi, Lapu aja nime. Mujalt olen selle aja kohta vähem teateid leidnud. Hiidla-, hiiu-ajal elanud maa peal peale inimeste palju hiidusid — suuri inimesi, kes praeguste inimeste tubadesse siis said üle ukse sisse vaadata, kui kõhuli maha heitsid. Need hiiud tulnud õieti Lapimaalt meie maale. Lapimaalt tulemise pärast hüütakse seda aega Lapi ehk Lapu ajakski. Lapimaal kasvavad rahva arvamise järele inimesed sellepärast kolesuureks, et see maa otsekohene, ühetasane olla, kuna meie maa vildak, kallaspoolik olla. Vildakul, kallaspoolikul maal sellevasta seista kasv kängus, kuid inimesed avaldada oma olemises rohkem kärmust, elavust. Hiiu sugu ei võinud kallaspoolikul maal kuigi kaua elada, vaid lõpnud pea siit otsa. Rahva arvamise järele kannab maa järgmist kuju:
| ________________ Lapimaa |
___________________ Meie maa |
Selle kohta, et hiiud kallaspoolikul maal ei võinud elada, aga meie elame, arvab rahvas, „et emake maa ise meid ligi tõmbab, ise oma lapsi rinnal hoiab, nii et meie seda tähelegi ei pane, et maa viltu“
Lapimaast usub rahvas, et see on „sile maa, sirge maa, lai maa, lage maa“ Mõned vanad inimesed peavad teda koguni iseäralikuks õnnemaaks, teiseks Kunglaks ehk isegi päris Kunglaks. J. Sõster kirjutab lapsepõlves kuuldud juttude ja teadete mõjust Lapimaa kohta: „Me karjapoisid, kes vanade juttude eest (= meile jutustatud lugude eest) jutustajatele nende loomi aitasime metsas taga ajada, tegime otsuseks suureks saades merele minna ja vähemalt korragi Lapimaal ära käia, et seda imemaad näha, sest ainult merd mööda saada sinna, kus kõik nii ilus ja hea, kus päike looja ei lähegi.“
Hiidla-aega kujutavad jutud Kalevipojast, Tõllust, Hansust ja vanapaganast, Karu Ivanist, Matsi pojast Matsist j.n.e., ülepea kõigist kangelastest. Rahvaluules sulavad Turja ja Lapi nii hästi kui ühte. Peale Kalevipoja ometi ei tea meie rahvaluule muude kangelaste Lapi algupärast midagi lähemat jutustada, olgu siis, et ta kõige tähtsamad nõiakangelased sealt laseb tulla. Huvitav igatahes tähele panna, kudas rahvaluule linik kehva Lapimaad meile külluse, rikkuse ja surma alaks kujutab, seega tunnistust andes, kui vähe rahvasuust saadud andmete tõsiduse peale tihti võib loota.
Teise arvamise järele esinevad muugad mereröövlitena, aga mitte ainult niisugustena, vaid isegi inimeste sööjatena. Igatahes valivad nad hea meelega mere oma koduks: nende juurde seltsivad vahel piiskopidki (Inland 1852, nr. 7). Laevadega purjetasid nad ühest kohast teise, tihti randa röövima ilmudes. Rannarahvas elas suures hirmus muukade eest. Võõraid laevu nähes ja neid muukade omadeks pidades põgenesid rannaelanikud metsa ja sohu ega julenud enne välja tulla kui võõras laev vaatepiirilt täiesti kadunud. Häda sellele, kes muukade küüsi sattus; mehi lõid nad tihti maha, võtsid nad tihti vangi, niisama ka naisi ja tüdrukuid, viisid võõrale maale, müüsid pärisorjeks. Kõike seda ette teades katsusid rannaelanikud kõigest väest endid munkadega kokkupuutumise eest kaugele hoida.
Jälle teise arvamise järele peab rahvas neid kannibaalideks, koerakoonlasteks. Neil olid hirmsad näod, pikad ninad ja müristav jäme hääl, ka võisid nad haisu järele inimese üles leida. Kui nad kristlasi kätte said, küpsetasid nad neid tulel ja sõid ära. Vormsi Rälbüst röövisid mungad korra naise ja jätsid ta laevale eneste juurde, kus nad teda rõõsa piimaga ja pähklituumadega nuumasid. Kolm aastat kestis niisugune nuumamine. Siis aga läksid muugad korra laevalt maale ja naine pääsis vaheajal põgenema (Russwurm, Eibofolke, 393, 6).
Teisal jälle ilmuvad muugad rahva heategijatena rahvale kirikuid ehitama. Pöide ja Valljala kiriku ehitavad muugad isa ja poeg, ehituse ajal sama vasarat siin ja seal tarvitades.
Väike-Maarjas teatakse A. Liivi teate järele, Uku elanud muiste Ebavere mäel, lennanud sealt aga ära Ukutaara orgu Aavispää mõisa maa peale, kus teda jällegi hakatud austama. Ebaverest lahkunud ta sellepärast, et mungad sinna lähedale Väike-Maarja kiriku ehitanud. — Simuna kihelkonda Kallasmäele tahtnud muugad kabelit väikse kellatorniga ehitada. Hulk orje kogutud kokku ehitama. Kuid päevane ehitus kadunud öösel jäljeta ära. Metsa- ja mäevaimud vedanud kõik ehitusekivid laiale. Torn saanud viimaks küll valmis, kadunud pea aga kellalööjaga ühes ära. Sest saadik hakatud mäge Kellamäeks hüüdma ja muugad ei lasknud kabelit enam edasi ehitada.
Isegi varanduse kättejuhatajana esineb muuk. Koluvere lossis oli korra üks ohvitser öömajal. Kesköö ajal ilmus ta ette muuk ja kutsus enese järele. Ohvitser läks. Muuk avas seinakapi, võttis sealt suure võtme välja, andis ohvitserile, sammus siis ohvitseriga seltsis väravast välja ühe künka juurde ja ütles: „Kaeva siin. Kui raudukse leiad, ava selle võtmega!“ Selle peale kadus muuk. Ohvitser ei julenud ometi hakata kaevama (Russwurm, Sagen aus der Wiek, l. 62). Küsitav on, kas eestlased seda lugu tunnud. Russwurm on selle loo Haapsalus kellegi sakslase suust üles kirjutanud.
Niisama peetakse Kuusalu ja Lääne-Nigulagi kirikut muukade ehituseks. Ülepea sulavad kirikute ehitajad muugad hiidudega kokku. Tõepoolest tuleks neid hiidudeks nimetada, kui ka rahvas neile muukade nime andku. Need muugad on 10 jala pikkused ja koleda rammuga. Kirikute müüridesse panevad nad niisuguseid kivimürakaid, mida tavaline inimene ei jaksaks liigutadagi. Mitmes kohas näidatakse veel praegugi kivimürakaid, mis muugad olla praegusele kohale visanud. Näituseks Palivere Rootsi niitsoo suurest kivist teab rahvas selle sedaviisi sinna sattunud olevat (Russwurm, Eibofolke, 393, 11). Mõnegi korra, nimelt kivi viskamise lugudes, esitavad muugad kas hiidu või vanapaganat. Aga muiski jõuavaldustes ilmub seesama tundemärk.
Kuna tõepoolest muugad seisuse põhjusseaduste järele abielust välja on sulutud, laseb rahvasuu neid muude inimeste moodi abielus elada, tunneb nende naisi ja lapsi. Üks muuga naine puutub korra mehega kokku, kes põllul künnab, härjad adra ees. Muuga naine võtab mehe, härja ja adrad põlle sisse ja viib pojale koju mängukanniks (Wiedemann, Aus dem inneren u. äusseren Leben, l. 431). Nagu tuttav, esineb Kalevipojas pisut teisel kujul hiiu neitsi meeste põlle sisse võtjana (XV l. 1789—1852). Germaania mütoloogiast leiame sellesama aine eest: hiiu naisterahvas viib kündja põlle sees koju. Hiiu naisterahva asemele astub siis teisendites muuga naine, muudab seega ainult nime, aga teod jäävad samadeks.
Ristiusu toojad ladinakeelsed preestrid ja mungad tõid meie rahvale enne tundmata munga nime kaasa. Teiselt poolt on võimalus olemas, et esivanemad venelastegagi kokku puutudes endid ka munga nimega tutvustasid. Ladina monachus esineb venelastel монахъ kujul. Monachuse nime moondasid mitmed rahvad oma keele järele. Sakslased tegid nimest mönch, rootslased munk. Arvatavasti omastasid eestlased munga nime kas alasakslastelt või rootslastelt. Kuid üleüldiselt ei leppinud esivanemad igal pool ühegi võõrakeelse munga nimega täielikult, vaid moondasid teda mitmes kohas oma keele järele. Nii tekkis munga kõrval sõnakuju muuk, kusjuures n sõnast välja langes ehk u-ks muutus. Muidugi esineb keeles sarnaseid üksikute tähtede väljalangemisi sõna keskelt, nagu näituseks länsi sõnast tekkis meil lääs, lääne, kansi sõnast kaas, kaane. Paistus öeldakse J. Ratase teate järele „tundsid“ asemel „tuudsid“ — unk-lõpulisi sõnu on meil koguni vähe, unk jääb neist enam silmapaistvamaks. Igatahes nähti rahvas varemal ajal rohkem „uuk“ lõppu armastavat, mispärast ta munga muugaks moondas. Uuemal ajal, vähemalt kirjanduses, antakse ainult mungale eluõigus, kuna muuk täiesti välja tõrjutud. Vanema rahva keeles elab ometi muuk edasi, niisama esineb ta paljudes kohanimedes.
Ei või nimetamata jätta, et lätlasedki muhk = muuk = munk ütlevad. Nunna hüüavad nad muhku jumprava; vananenud sõnana esineb muhku pils = munkade loss = klooster.
Isegi rootslased tarvitavad munk sõna kõrval sõnakuju, kus n puudub. Näituseks nimetavad Pakri ja Ruhnu saarlased munki muåker, muoger (Russwurm, Eibofolke, § 393, 11). Nagu eestlased, tarvitavad soomlasedki hea meelega sõnakuju ilma n-ta, iseäranis kohanimedes. Soomlased kõnelevad tihti muukilaistest ja muukidest. Hämees Jämsä kihelkonnas näidatakse muukilaiste müürisid, Põhjamaal muukilaiste tõrvahaudu ja rajamärka. Karjalas tuntakse mitmes kohas mitmesuguseid muukilaiste haudu ja varemeid. Kaukolas kõneldakse muuki rahva muuki sillast. Hiitolas teatakse, et muukilaised hea meelega tõrva joovad; vaaditäis tõrva tühi asi ära juua. Tublist muukilaiste tõrva joomisest kõneldakse mujalgi. Antreas leiavad muukilaised soomlase kündmast; nad viivad kündja kõige adraga koju „kassi poegadele süüa“ = kissan pojille syyvvä (Suomen museo 1914, l. 73, 74, 76, 77). Paiguti hüütakse Soomes muukilaisi ka laplasteks ja arvatakse neid maa endisteks asujateks. Ülepea vahetub soomlaste mälestustes muuk tihti mungaga, aga üleüldse esineb Soomes munkki ja munkkilainen ometi sagedamini kui muukki ja muukkilainen (võrdle Suomen museo 1914, J. R. Aspelin, Munkkilaiset y. m. munkkimuistot kansantarustossa).
Olgu veel tähendatud, et Eesti keeles mõne korra muukade kõrval „muugalased“ esinevad. Muugalased tähendavad kõigiti sedasama, mis muugadki. Esimene nimetus näikse ometi vähem tarvitusel olevat kui viimne.
Hiidla-aja järele tuleb „muuga-aeg“, mis osalt eelmisega näikse kokku sulavat. Muuga-ajal elanud „suured, kurjad mehed“, kes ristiinimesi pole sallinud, ometi ka mitte nende kallale kippunud. Rahva arvamine tembeldab „muugad“ tihti paganateks, vähemalt seisavad nad ristiinimestega tavalisesti vastolus, vaenus. Teise arvamise järele ei ilmu vastolu ristiinimeste ja muukade vahel nii selgelt; viimsed võiksid isegi ristiinimestena esineda. Kreutzwald kõneleb Laguse teadete järele iseäralikust „muugausust“ mille eel „lepingu-usk“ käis. Ta kirjutab: „Lepingu-usk oli juba enne muugausku ja muugad kartsid neid lepingu-usu tarku väga, kes palveid ja ohvrisõnu mõistsid (Kreutzwald, der Esten, l. 11).
Jälle teise rahva-arvamise järele kuulusid esivanemad enne katkuaega „muugausku“ („moga usku“). Muugausu ajal ei elanud nad abielus ega teadnud ristimisest midagi. Metsades pidasid nad oma jumalateenistust ja kumardasid ebajumalate kujusid (Rosenplänter, Beiträge zur genaueren Kenntniss der estnischen Sprache, VI, l. 46). Et meie maal katk mõnda korda möllanud, jääb hämaraks, missugust katkuaega rahvas mõtleb. Viimast katkuaega ei tohiks rahvas mõtelda, sest selle eel käis juba „vana hea Rootsi aeg“ Rahva esitamises satuvad aga liig tihti kõik mõisted segamini ja nii võiks siingi juhtuda. Tahaks rahvas ära määrata, et „muugausk“ enne kõiki katkusid valitsenud, siis peaksime koguni hämarasse ennemuistsesse aega tagasi minema. Keegi ei tea tõendada, kas meie kodumaa ennemuiste kunagi katkust puutumata jäänud. Ennemuistsesse aega tagasi juhatavad muud seletusmärgid: abielu ja ristimise puudus ja jumalateenistus metsades. Rahva arvamine tahaks esivanemaid täiesti nagu muukadeks teha, seletades, et nad abielu ei tunnud. Emb-kumb: esivanemad ei teinud muugausu ajal naisterahvastega muukade moodi ülepea tegemist või elasid naisterahvastega niisama koos, nagu loomad ilma abieluta elavad.
Ka muidu kuulukse rahvasuus vahel praegu veel muugausust räägitavat, aga hoopis teises mõttes kui eespool tähendatud. Alistes näituseks öeldakse: „Siis oled õige muuga usku!“ Ehk jälle: „See inimene peab muuga usku!“ Selle ütlusega tahetakse tähendada, et inimene peab hoolsalt välimisi usukombeid.
Ülepea puudub rahval praegusel ajal muuga mõiste käsitamiseks õige arusaamine. Muugad esinevad rahva arvamises väga mitmel erikujul. Pea on nad rüütlid, pea röövlid, pea koerakoonlased, pea muud müütilised olevused. Wiedemann tähendab muukade kohta: „Muukadeks nimetatakse müütiliseks saanud Saksa ordu rüütlid. Muist inimestest suuremad, tulid nad Saksamaalt, kandsid sõjariistadeks odasid ja kaheteralisi mõõku, viskasid nii suuri kiva, et eestlane neid ei jaksanud tõsta; nende jõust annavad tunnistust muugi müürid = lossivaremed, vaevalt hävitatavad, tahumata kividest valmistatud (Wiedemann, Aus dem inneren und äusseren Leben der Esten, l. 431).
Rüütlitena avaldavad nad eht röövrüütli loomu: nad asuvad kindlustatud lossides, kust nad mõne korra välja tulevad riisuma ja röövima. Hea meelega röövivad nad kariloomi, nii et ümberkaudne rahvas alati valvel peab olema ja sõjariistadega oma karja kaitsema.
LISA.
Munkade mälestused üksikutes maakondades.
Kõige rohkemini on mungad enestest mälestusi kohanimedesse jätnud. Igas maakonnas tuntakse munki meeldetuletavaid kohti. Alamal olen neid üles tähendanud, niipalju kui neid mulle silma puutunud, ühtlasi ka, missuguseid mälestusi nad igale kohale jätnud.
HARJUMAA.
Tallinnas räägitakse tihti muugakloostrist. Nunne uulitsat ja Nunne väravat tunneb iga tallinlane. Muugakloostrist viib rahva arvamise järele salatee Piritale, kus tal Muugahoovis suured raudväravad ees seisavad (Esivanemate varandus, teine trükk, l. 24).
Munkahoov = Muugahoov, Gutsleffi Anweisungi järele l. 308 Tallinna uulits.
Rohkesti muuga mälestusi tuntakse Kuusalus, kus vanasti klooster leidus. Muukade aega tuletab seal meelde Muuga laht ja Papi laht. Esimene kannab rahvasuus ometi sagedamini nime Vihasoo laht. Kuusalus veel iseäralikud väiksed muuga kivid maa sees.
Kuusalu kiriku ütleb rahvas mõne korra endise muugakloostri olevat. Teised jälle teavad, muugad ehitanud, õigem lasknud ehitada Kuusalu kiriku.
Kuusalu Kiiu mõisas, on labatorni moodi müürivare, trepid ümberringi, laskmiseaugud sees. Seda tornivaret kutsub rahvas Muuga torniks.
Kuusalus Muugamuru soo; soos Mungamuru saar.
Kuusalus Uuemõisa vallas Muuksi küla (J. Jung, Muinasaja teadus III, l. 84).
Kuusalu Kõnnu rannas, umbes 3 versta Viinistu külast on umbes ⅛ versta pikkune Hooneteperi-mägi. Mäel kasvavad kadakad. Mäge mööda jookstes kuuldub, nagu kumiseks mägi vasta. S. Lilheina teadete järele kõnelenud varemini vanad inimesed, Hooneteperi-mäel või mäe sees olnud muiste muuga keldrid. Neis keldrites asunud muugad alati, niihästi suvel kui talvel. — Kahtlaseks jääb, kas muugad neis keldrites tõesti asunud. Palju ennemini tuleb oletada, et muugad neid keldrid varanduseaitadeks tarvitanud. Mul puuduvad teated, kas Hooneteperi-mäes tõesti keldrid olemas; kaevates saaks igatahes aru kätte. Ei peaks keldrid tõepärast ka sealt enam leiduma, vana rahvas usub vähemalt, et muukadel neid muiste seal olnud. Kui neid aga leidus, peaks tingimata nüüdki veel keldri jälgi mäest kätte saadama.
Keila Leholas Muugasilla talu.
Keila Kloogal Muugamäe.
Nissi Jaunikul vana mungatee, viib Pae kloostrisse (J. Jung, Muinasaja teadus III, l. 103). See põline niinte puiestee; rahva arvamise järele need puud vist muukade istutatud, kes siin eestkätt jalutasid („Päevaleht“ 1916, nr. 278).
Juuru Maidla Helda külas Muuga kirikuase (J. Jung, Muinasaja teadus III, l. 88).
Harju-Jaani kihelkonnas Perila vallas Muuga talu; niisama Peningil.
Harju-Jaanis jutustatakse, et ristiusu toomise ajal eestlased Perila Mätliku kivikalmetel palju muugaväge ära tapnud, kuhu need maha maetud ja kivid peale veeretatud (J. Jung, Muinasaja teadus III, l. 63).
Harju-Jaani kihelkonnas Anija metsas Muuga mägi.
Harju Madise Leetse vallas Muuga talu.
Jõelehtme Maardus Muuga küla (Kodu 1914, nr. 3).
Jõelehtme Nehatus Muuga talu.
Rapla kihelkonnas Hagudi vallas Muuga talu.
Rapla kihelkonnas Pühatu vallas Muuga talu.
Rapla Raikülas Muuga kiriku varemed näha. Selle kiriku vanal ajal muugad teinud. Päevase töö lõhkunud paganad öösel. Viimaks saanud kirik ometi valmis. Kiriku ligidale ehitanud muugad suure varandusekeldri; varandus seista seal praegu alles varjul. Kiriku juurest teinud muugad peale selle veel tee Raiküla rohuaeda. Seda teed tarvitanud muugad sõjaajal vaenlaste lähenemisel. Ühe sõja ajal lõhutud Muuga kirik ära ega ehitatud pärast enam üles (Kirikute raamat, l. 16—17).
Kloostri mõisa juures kadakane puiestee. Need kadakad muukade istutatud. Kloostri muugad endised Eesti paganad (Verhandlungen der Gelehrt. Estn. Gesellschaft II, 3).
Hageri kihelkonnas Haibas suur kadakas kasvamas. Selle kadaka muugad istutanud.
LÄÄNEMAA.
Rikkana teadete poolest muukade kohta esineb Läänemaagi, nimelt rannamaad.
Nigula Palivere Rootsi soos suur kivi; selle visanud rahvajutu järele muugarahvas sinna. Muugarahvas ehitanud ka Nigula vana kiriku. Müüri sees nähakse nii suuri kiva, kui tavalised inimesed ei oleks sinna jaksanud kanda. Muugad olnud enam kui 10 jalga pikad ja koletugevad (Russwurm, Eibofolke, § 393, 10).
Ridali Kiltsi vallas Mägede talu karjamaal kõrgem kiviline koht = Muuga kirikuase (J. Jung, Muinasaja teadus III, l. 221).
Martna Ehmja mõisa heinamaal mäekink, palju tammesid peal kasvamas. Vanal ajal elanud seal palju muukisid, kus neil hooned ja koopad olnud, mis vaenlased aga sõja ajal ära hävitanud (J. Jung, Muinasaja teadus III, l. 219).
Märjamaal Salu karjamõisa põllul jõe kaldal Kihu munkade kabelikoht; varemeküngas praegu veel näha. Mungad põgenenud riisumise eest kirikutorni, kust nad kallaletungijatele kiva kaela visanud. Et poolakad neist jagu ei saanud, pistnud nad kiriku põlema. Sest ajast saadik koht varemetes (J. Jung, Muinasaja teadus III, l. 183).
Märjamaal Limandus koopad; rahvas hüüab neid muugahaudadeks.
Vigala Päärdu vallas Ahkamalt jõe äärde vana Muuga tee.
Risti Vihterpalus läinud vanasti tüdruk keldrist õlut tooma; näinud: muuk istunud vaadi otsas (Russwurm, Eibofolke, § 393, 9).
Käina lahes käinud ennemuiste muugalased võrgul. Meie maale tulles pannud sakslased võrkudele kümnismaksu peale. Et muugalastel polnud kümnist maksta, võetud neilt võrgud ära. Muugalased lahkunud selle peale Hiiu rannast. Lahkudes pannud nad kaks silku nööpnõela otsa, lasknud merde lahti. Kus silgud pidi kinni püütama, sinna pidi hea kalarand saama. Eks silgud püütud Pärnu lahes kinni. Sest saadik seal kõige parem kalasaagi koht. Käina lahest ei saadud peale seda enam silgu sabagi. Muugalaste võrgud seista praegu alles Käina kiriku lael (Eesti kohalikud muistejutud, l. 86).
Muugarahvas on tingimata muugad, kes Pakri saarel ja Ruhnus muåker, muoger hüütakse. Pakri saarel on Muåkylla küngas ja muåkid = âker = muugapõld (Russwurm, Eibofolke, § 393, 11).
Enne elasid Lääne meres hirmsad mereröövlid, muugad. Nad olid väga suured, neil olid hirmsad näod pikkade ninadega ja müristav jäme hääl; ka võisid nad haisu järele inimesi üles leida. Kui nad kristlasi kätte said, küpsetasid nad neid tulel ja sõid. Ka röövisid nad noori tüdrukuid ja naisi, keda nad võõrale maale müüsid. Sellepärast oli rannarahvas suures hirmus nende eest; nende laevu nähes panid nad varjud akende ette ehk põgenesid metsa. Muugad röövinud korra Vormsi Rälkülast naisi. Kolme aasta pärast pääsnud naine põgenema. Laeval söödetud naist rõõsa piimaga ja pähklituumadega (Russwurm, Eibofolke, § 393, 6).
Hiiumaal künnud korra talumees põllul. Korraga tulnud muuga naine, võtnud mehe, adra ja hobuse ja viinud koju lastele mängukanniks. Hiiumaal teeb siis muuga naine sedasama tööd, mida ennemuistsed muidu lasevad hiiu neitsit teha.
Kullamaal Leevri mõisa põllul Muugalinna mägi.
VIRUMAA.
Palmse mõisa puiestiku mäeküngastes muugakeldrid = sülla kuni kahe sülla sügavused munakividest müüritud augud. Rahvajutu järele otsisid inimesed neist aukudest muiste sõja ajal peljupaika.
Loobu mõisa väljal munkade, muukade kabeliase. Müürid, kaev ja hauakohad osalt praegu veel tunda (J. Jung, Muinasaja teadus III, l. 152).
Palmses pehmete heinamaade vahel sööt; varemini kandis see muugahaudade nime (J. Jung, Muinasaja teadus III, l. 150).
Halljala Käsmul meremuuk ja metsamuuk, kaks suurt kivi.
Halljala Karula mõisa puiestikus on vana kivihoone = muugakabel praegu jääkelder. Rahvajutu järele leitud muugakabel metsast. (J. Jung, Muinasaja teadus, III, l. 166).
Simuna kihelkonnas Muuga mõis ja Muuga vald.
Simuna Avanduse vallas Padu külas Muuga talu.
Jõhvi Kiiklas Muuga talu.
Iisaku kihelkonnas Tereveres Muugatalu.
Iisaku kihelkonnas Kauksis Monahi (= Muuga) talu.
Palmse oli ülepea usupuhastuseni kloostri omandus. Sealt leidub enam muukade mälestusi kui paljudest muist kohtadest. Muugakeldrite kõrval räägitakse Palmses tihti muugamüüridestki; neist müüridest ei leita enam varemeid. Palmses näidatakse mitmes kohas endiseid pühi paiku, kus muiste vagad mehed (= muugad) asunud. Nii on J. Sõsteri teadete järele praegu veel teada püha koopa ase Jussimäe väravas, paarkümmend sülda ida pool teed; seal elanud „väga püha mees“, kelle ligi tavalised inimesed ei julenud minna. Veel on koopaid Oruveski järve ääres, allikate ligidal, kus praegune Palmse mõis, ja veel kaugemal metsa põhjas kõrgete mägede vahel, kus meie ajani põline mets kasvas. Kõige suurem koobas, õigem koobastik, olnud Muike ligidal Merituru ojast natuke ida poole. Praegu pole seal peale vaevalt märgatavate koobaste asemete midagi näha. Vanasti viibinud neis kohtades tihti vagad mehed. Suure koopa ümbrus olnud vana rahva jutu järele nii püha, et seal linnudki ei tohtinud laulda ega sääsed hammustada.
Palmse metsas on palju künkaid, mida muugahaudadeks hüütakse. Igatahes ei tohi milgi kombel kõiki Palmse muugahaudu inimeste haudadeks arvata. Nähtavasti on rahvas kõiki metsakünkaid hakanud muugahaudadeks hüüdma, vaatamata selle peale, kas neil muukadega ja haudadega iganes tegemist olnud.
Mitmed Palmse muugakoopad pole sugugi niisugused, et inimesed neis oleksid võinud asuda, vaid koopa nime kannavad sagedasti terved orud; neid peab rahva arvamine ometi endisteks inimeste (muukade) eluasemeteks. Võimalik, et muugad suisel ajal niisugustes orgudes tõesti asusid; talvisel ajal võisid asujad vaevalt ilma peavarjuta toime saada.
Munkenkulle (= Munga küngas) nimetab üks vana dokument kohta Kuusalus 1290 (Brieflade I, 25).
JÄRVAMAA.
Koeru Arukülas Muuga talu.
Türil Muuga talu.
Koeru ja Peetri rajal Puivere külas Muuga talu.
PÄRNUMAA.
Manija saarel Muuga augud. Saare keskel on väiksed lohustikud, umbes paar jalga sügavad, mõnes kohas madalamad. Mitmes lohustikus kasvab kõrkjasegane hein; teised on kruusase põhjaga ega kasvata rohtu. Rahvas kutsub neid lohustikka muuga-aukudeks ja jutustab nende kohta O. Schantzi teadete järele järgmisi: Muiste elanud inimesed kivikoobastes ja maa sisse kaevatud aukudes. Nimelt katsutud sõja ajal endid niisugustesse kohtadesse ära peita. Manija saarel annud muuga-augud sarnast peidupaika. Aja jooksul ummistunud need muuga-augud ikka enam ja jäänud madalamateks. Meie päevil muuga-aukudesse magama heitja ei leida seal rahulist und, vaid hirmutavad unenäod äratavat ta pea üles.
Manija saare ja kindla maa vahel Muukade laid, Muuga laid, Munade laid. See laid on 200—300 jalga pikk, kaunis kõrge liivaküngas; keskel oli enne noodaliste maja. Maja ümber on liivakünkas augud; neid hüütakse muuga-aukudeks.
Manija saare lõunapoolist otsa kutsutakse „papinaks“ ehk „papininaks“ Papinina lõuna pool otsas on meres kivimürakas „muugakivi“, „mustakivi“ Selle muugakivi otsas käinud vanasti mereneitsi — ilus, pikkade juustega, kala sabaga naisterahvas — päeva loode ajal last imetamas, enamasti neljapäeva-õhtuti. Inimeste liginemisel kadunud mereneitsi vette.
Muku kõrts Vana Karistes. Nimi ehk alguses lätistatud kujust saadud: muhku krohgs = muuga kõrts.
VILJANDIMAA.
Lõhaveres Suure-Jaani kihelkonnas Muuklaste linn. Mõne aja eest leitud selle linna asemelt veel trepikivid. Muuklased ise käinud linnast väljas röövimas ja varastamas. Seks lastud sild linna kraavi peale ja tõmmatud pärast jälle üles. Kui küla kari nende linna ligidale juhtunud, näpatud varsti mõni loom ära. Sedaviisi kogunud muuklased enestele suure karja, kelle nad sagedasti karjamaale saatnud. Talurahvas ei jaksanud jõuga muuklasi võita; nad katsunud nõuga. Seks jootnud nad Kärevere külas härja viinaga joobnuks ja saatnud muuklaste karja sekka. Kari tormanud röökimisega joobnud härja kallale. Härg eest metsa; kari taga järel. Seda nähes tõtanud muugad linnast välja, aga unustanud silla kraavi peale. Kohe tormanud külamehed linna, tapnud linnas olevad isikud, võtnud kaasa, mis võinud, ja pistnud majad põlema. Sedaviisi saanud muuklaste linn otsa (J. Jung, Muinasaja teadus II, l. 229).
Suure-Jaani kihelkonnas Sürgaveres Muguri talu. Nimi on alguse vist muuk-sõnast. saanud, kui ka nimel nüüd vähe muuka meeldetuletav kuju. Võib oletada, et vanasti talus keegi Jüri asus ja talu Muuga Jüriks hüüti. Lühenduse ja kokkusulatuse teel tekkis Muuga Jürist Muuguri, Muguri.
Pilistvere kirikuvallas Muuga talu.
Muuga veski ja Kloostri linn Põltsamaa Lustivere vallas Neanurme külas Veskiotsa talu maa peal. Müüri varemed veel näha. Varemetes olla praegu veel kuldsang, kuldpüss ja tünder kulda (Teised kodused jutud, l. 60).
Muuga talu ja Muuga mets Tarvastu vallas. Talu ligidal olnud kuldkala-tiik.
A. Birki teadete järele Viljandi ligidal, lõunaõhtu pool raudteejaamast — vald kahjuks nimetamata — Muuga talu. Vist sama, mis Muuga talu Pärsti vallas.
Mugy Maddis = Muugi Madis esineb Põltsamaa Umbuses 1684. aasta katastris (Tartu ülikooli raamatukogu käsikiri 289).
Muuga vare ehk Siilikärk, 600 jala pikkune, 200 jala laiune kivivare Võrtsjärves (J. Jung, Muinasaja teadus II, l. 167).
Muukade maja ja hooned olnud Tarvastu Lombi talu maal (J. Jung, Muinasaja teadus II, l. 161).
Muku karjamõis Tarvastus. Vist lätistatud sõnakuju muhku = muuga. Enne seal ka Muku kõrts.
TARTUMAA.
Muuga klooster — Kärkna, Emajõe ääres. Sealsamas ka Muuga jõgi, Amme jõgi, niisama Muuga veski, Muuga kärestik. Ülepea on Kärkna klooster oma ümbrusesse mitu Muuga nime järele jätnud.
Muuga talu Võnnu kihelkonnas Rasina vallas. Rasinal ja mujal Võnnu kihelkonnas palju Muuga nimelisi isikuid.
Muuga talu Luunjas. Siin ligidal oli ju Muuga linngi.
Muuga talu Kodavere Kavastus.
Muuga talu Alatskivil.
Muiga talu Avinurmes Tõlga külas. Küsitav ometi, kas sellel nimel Muugaga midagi tegemist.
Munge tee Elistveres.
Muuga loomus Emajõe suus Kastre vallas. Seal püüdnud muugad vanasti kala (Gadebusch, Liv. Jahrb. I, 21; Stryk, Geschichte der Rittergüter, l. 151).
Munga uulits Tartus.
Muuga linn Kaagveres. Kaagvere endisesse kantsilossi saadeti keskajal vanu preestrid ja jõuetumaid munki elama. Munkade järele hakkas rahvas kohta Muuga linnaks hüüdma (Inland 1836, nr. 10; „Postimees“ 1916, nr. 52).
Muidu teatakse veel, et muugad Tartu Toompealt mööda maa-alust teed Kärknas ja Arukülas käinud. Muuga linna ei võinud nad minna: sinna ei tunne rahvas maa-alust teed.
Mugra talu (= Muuga rahva) Kursi kih. Puurmannis; ka perekonna-nimi Maarja-Magdaleenas.
Muuga saar Pühajärves.
VÕRUMAA.
Võrumaa on Muuga nimeliste kohtade poolest vaene.
Muuga mägi Kergulas.
Muuga sild Võhandu jõel Urvaste Kergula ja Sõmerpalu piiril.
Muuga talu Põlva Moisekatsis Kaaru külas.
Muuga talu Põlva Moisekatsis Kiviotsa külas; kutsutakse ka Kauksi-Muuga taluks.
SAAREMAA.
Ehk küll Saaremaa keskajal neljale kloostrile aset andis, ei ole muugad ometi palju mälestusi enestest saarlaste sekka maha jätnud. Ainult mõni kohanimi leitakse Saarest.
Kaks Muuga talu Kaarma kihelkonnas Loonal.
Niisama Kaarma Piilal.
Moogs talu Ruhnu saarel.
Muuganina (Inland 1839, nr. 41).
Muukade kirikuase Pöide Saaremõisas, kloostrimäest sülda 30 eemal. See kirik seisnud kloostrimäega maa-aluse tee kaudu ühenduses. Hiljemini hävitatud kirik, õigem moondatud aidaks; seda aita hüüti „kiviaidaks“ Nüüdsel ajal on „kiviait“ viljakuivatamise-reheks muudetud.
Munga talu Ansekülas.
Muuga kivid Jaani kihelkonna piiril.