Eesti uuem mütoloogia/Kirikud
KIRIKUD.
Nagu müütiline pärg heljub meie kirikute kohal. Kirikute ehitamisel võitleb paganus kristluse vasta ja punub paganlikka aineid kristlikkudesse ainetesse. Kõige pealt teeb raskusi ära määrata kohta, kuhu kirik ehitada. Vaieldakse, vaieldakse, aga õiget otsust ei saada; igaüks sooviks kirikut oma kolka. Viimaks peavad härjad kirikule õige ehitamise-koha määrama. Härjad rakendatakse vankri ette, pannakse kiriku ehitamiseks määratud aineid — kiva ehk palka — vankrile ja lastakse härgi oma tahtmise järele minna. Kus härjad seisatavad, seal on õige kirikuehitamise-koht. Seal tapetakse härjad tavalisesti maahaldijale ohvriks ja — ehitus algab. Härjad peavad enamasti päris mustad olema; harukorral astub mustade härgade asemele hall karv ja veel harvemini paar täiesti valget vasikat. Kindlamad teated puuduvad, kas härjad kiriku ehitamise paigaks hiie määravad, s. o. hiide kiriku ainete koormaga lähevad, küll aga leidub teateid, et kirik enamasti alati ehitati paganuse pühale kohale, oli see koht hiis ehk muu ohverdamise-paik. Kirik pidi paganust ja kristlust oma asemegi poolest nagu ühte sulatama.
Härgade tarvitamine kiriku aseme määramiseks kuulub rahvusvaheliste motiivide hulka. Härgadele antakse samasugune ülesanne Soomes ja Lätis, antakse Saksamaal ja mujal veel kaugemalgi. Härjad on ülepea piibli algusel kiriku ehitamise koha määrajateks võetud. I Saam. 6. p. kõneleb, kudas Iisraeli seaduselaegas vankrile pannakse, kaks lehma vankri ette rakendatakse ja lehmad lastakse oma tahtmise järele minna. Kus lehmad seisatavad, seal tapetakse nad ja ohverdatakse põletamise-ohver. Piibli motiiv leiab meil kirikute ehitamise ajal paganastamist. Iisraeli tegu jäljendades ühineb härgade abi kiriku aseme määramisel paganuse märkidega.
Kui ka härjad õige koha määranud, ei edene ehitamine ometi alati õigel kohal. Enamasti laguneb päevane ehitus ööse. Väga mitmel puhul ei nimetata lagunemise põhjust, sagedamini langeb laotamisesüü vanapagana arvele. Vanapagan ei salli kristluse märki ja sellepärast püüab ta seda kaotada. Siingi astub kristluseaade paganuseaatega võitlusesse ja viimane näikse võidu viivat, sest et selle taga kurjuse peamees peitub. Viimaks ometi pääseb kristlus võidule; leitakse abinõu, mis paganuse esitajat enam ei lase ehitamisele takistusi teha.
Päevase töö öösine lõhkumine langeb niisama rahvusvaheliste motiivide kilda. Mitte ainult kirikud ei lagune ööse, vaid linnadki. Kuusalu, Vihula, Torma, Eeru, Anija j. n. e. linn laguneb ööse. Kõik see tuletab Greeka Teebä linna meelde, kus vanade teate järele niisamasugune lugu sündis. Meie linnadest on sama motiiv kirikute peale üle läinud (vd. mu Kodumaa kirikute ehitamine Eesti Kirjanduses 1916).
Kirikute müüride lagunemise vasta tuntakse kindlat, tagajärge tõotavat abinõu, mida ohtrasti tarvitatakse: otsitakse kirikule võtmekandja. Vähemalt tarvitavad kirikuehitajad töö mitte-edenemisel abi otsima hakates kõnekäändu: tarvis võtmete kandjat otsida! Otsima minnes küsivad nad igaühelt, kellega kokku puutuvad: „Kas sa ei taha kiriku võtmete kandjaks hakata?“ Küsitavate enamus näikse küsimuse tähendust tundvat, eitavat vastust andes. Mõnele lollakale ehk selleaegsest kommetest veel vähe puudutatud isikule näikse võtmete kandja amet nagu auamet esinevat. Kuuldes enesele kiriku võtmete kandmise auametit pakutavat, lubab lollakas, kolklane ehk pisut rahva keskel liikunud auahne pakutud ameti hea meelega vasta võtta. Selle tõotusega on tähendatud isik enese üle surmakohut mõistnud. Sest kiriku võtmete kandmine ei tähenda selleaegse rahva keeles mingisugust võtmetega ümberkäimist, vaid kirikusse müürimist. Tõepoolest kuuluks eelseisev küsimus nii: „Kes tahab ennast kiriku seintesse lasta müürida?“ Kartus igaühelt eitavat vastust saada pani ehitajad oma küsimust luulelisesse keelde ja kujusse kuduma. Selle sööda otsa läks mõnigi otskohtlane. Kes korra tõotanud võtmeid kanda, võeti kinni ja müüriti ilma armuta kiriku seintesse. Sissemüürimine oli ehitatavale „tõbisele“ kirikule eluveeks, mis kohe kõik haavad parandas, nurgakivi, mille peale rajatud ehitust vanapagan ega ükski muu vaenuline vägi enam ei jaksanud kõigutada. Sissemüüritu najal seisis iga kirik niisama kindlalt kui Saalomoni tempel.
Tundes niisugust kiriku kõikumata alust ja ehituse kõige paremat edendajat, ei või imestleda, et ehitajad seda rohkesti tarvitasid. Ja tõepoolest: peaaegu iga kirik, mis ennast ennemuistse jutuga ehtinud, on üheks ehteks võtmete kandja sissemüürimisegi võtnud. Maarja Magdaleenas esitatakse võtmekandja küsimus kolm pühapäeva järgemööda kogudusele, enne kui keegi ennast seks pakub.
Esimese pettuse järele kordub sagedasti veel teinegi. Märgates, missugusesse lõksu ta langenud, katsub mõni tugevam tõotaja ennast sissemüürimisest vabastada. Niisugusel korral joodavad ehitajad isiku purujoobnuks ja müürivad ta ometi kiriku müüridesse. Kaineks saades on juba hilja ära pääseda: uimastuse ajal on nii agaralt tööd tehtud, et sissemüüritud isik müüri enam ei jaksa purustada. Sissemüüritud ta on ja sissemüürituks jääb.
Keha müüritakse küll täielikult sisse, pea jaoks jäetakse aga avaus. Sissemüüritud isikule kantakse iga päev toitu kätte, senikui ta elab; teda söödetakse läbi avause. Sissemüüritud isikud ei ela kaua; toidutoojad pääsevad juba mõne aja pärast hoolekandmisest vabaks. Niisugune pilt kordub peaaegu iga üksiku sissemüüritud isiku juures. Pärast sissemüüritud isikute surma müüritakse avaus kergelt kinni.
Üksikuid kirikuid tähele pannes olgu nimetatud: Rakveres, Jõhvis ja Rõngus müüritakse keegi Mihkel, Viru-Nigulas Nigulas, Nigulistes, Hanilas, Otepääs, Põltsamaal, Rannus, Järva Peetris, Jõelehtmes, Tõstamaal nimetamata isik, Põlves väike mees põlvini; sest kirikulegi nimi Põlve kirik. Kodaveres keegi Kota; sest kirikule Kodavere nimi. Martnas võetakse kündja Mart kündmise ajal kinni ja müüritakse härgadega üheskoos sisse. Pilistveres joodetakse pillimees Villem, teisendi järele Andres enne sissemüürimist tublisti joobnuks; sandikoja juures veel praegu ta luud hingamas. Niisama joodetakse Kolga-Jaanis Kolga-Jaan joobnuks enne sissemüürimist, ka Tarvastus keegi nimeta isik. Karksis ja M.-Magdaleenas naisterahvas. Nigulas pannakse joobnud Nigulale veel härjaike pea alla; mispärast, jääb seletamata. Võnnus antakse võtmeid kanda tahtjale Jaagupile enne unerohtu.
Jüris ei lepita ühe sissemüüritavaga, vaid võetakse seks otstarbeks koguni kolm Jürit. Samasugune lugu kordub Laiusel; seal peavad 4 Jürit — vähemalt nende pead — jäädavalt kirikuvõtmeid kandma. Ühes kui teises kohas peade asemed näha, aukude vahet vaks maad, sügavus 6 tolli. Sahal müüritakse kolmel kabelilõhkujal mehel ainult pead müüri sisse, kehad aga jäetakse välja tolgendama. Pöides leiavad koguni 7 venda korraga müürides aset, tõotusega, et kui 7 venda kirikusse tuleb, kirik maa alla vajugu.
Kõige suurem rohkus kirikutesse müüritud isikute poolest valitseb Tartus ja kohalikus maakonnas: rahvaluule tunneb siin 15 võtmete kandjatega varustatud kirikut, kuna ta saarlastele nagu võõrasema osa esitab; nende kirikute ümber heljub küll ennemuistse jutu pärg, aga sissemüürimise palma pärib ses pärjas ainult paar. Tartu iga kiriku müürisid hoiab võtmete kandja alal. Doome kirikusse müürimise kohta leidub mitu teisendit (Eesti Kirjandus 1913, lk. 332—334). Ehitamise ajal müüritakse kirikuseintesse ilus naisterahvas. Ühe teisendi järele on kiriku keldrisse surnud vürstitütar kiriku võtmete kandjaks sisse müüritud, teise teisendi järele aga kuninga poeg oma ema ja õega. Kuna muis kirikutes võtmete kandjad kohal vagust puhkavad, lahkuvad nad Tartus jaaniööl ehk vana aasta ööl kohalt, mäele minnes enesele päästjaid otsima. Kuninga poeg omastega sammub vana aasta ööse kirikust mäele paluma, et ärapäästja ilmuks. Naisterahvad jälle lehvivad jaaniööl ehk uue aasta ööl õhus, kas kuldrist ehk kuldvõti käes. Risti katsub kandja kellelegi naisterahvale kaela visata, et see siis ta asemele võtmete kandjaks hakkaks. Kuldvõtit pakub selle kandja niisama doomele ilmuvatele naisterahvastele, kuid asjata. Ei naisterahvaste ega kuninga poja, ta ema ega õe nime tunne rahvasuu.
Tartu Jaani kirikusse on ehitamise ajal keegi Jaan kiriku võtmete kandjaks pandud. Maarja kirikusse saanud keegi Maarja kiriku võtmed kanda. Jah veel enam: alles praeguse põlve ajal valminud Peetri kirikki ei seisa ilma võtmete kandjata. Praeguses 1884 ehitatud Peetri kirikus laseb rahvaluule kellegi sissemüüritud Peetri seinu ja alust oma kehaga alal hoida! Kellegi inimese nime kandva kiriku kohta otsustab rahvas, et selle nime kandja tingimata kiriku võtmeid kannab.
Maarja auks müüritakse Tarvastus esmalt mees sisse ja pärast veel naisterahvas, Karksis, Jäärjas ja Nõos Kadri, Puhjas Ann, Rõngus Reet, Maarja-Magdaleenas, Karulas ja Vigalas Maarja, Rõuges Miili, Põlvas nimeta naisterahvas põlvini. Iisakul sellevasta teatakse, et kolm surnud naisterahvast altari alla maetud, Amblas niisama surnu. Mõnes kirikus müüritakse loomad sisse, nii Hanilas hani, Karusel karu ja Sangastes pull.
Emale maale sissemüürimisega antav inimeseohver — ehituse-ohver — on suures osas Euroopas tuttav, niihästi germaanlaste kui slaavlaste seas. J. Grimm toob oma „Deutsche Mythologie’s“ (II, 956—957) hulga näitusi. Daanlased müürisid kiriku altari alla tallekese, et altar seisma jääks, surnuaiale aga maeti enne esimese surnu matmist elus hobune, majade alla sigu ja kanu. Köbenhavni ümber ehitatav vall lagunes ikka uuesti ja uuesti ära. Takistuse kõrvalesaatmiseks võeti väike tütarlaps ja müüriti valli sisse. Kohe edenes töö. Saksamaal toonitatakse vähem kirikutesse kui lossidesse müürimist. Liebensteini lossi müüridest kõneldakse, et need muidu seisma ei jäänud, kui et laps sisse müüriti; ema müüs ehitajatele selleks otstarbeks oma lapse. Reichenfelsi lossis tunnistab praegu veel üks teistest kaugemale ulatav kivi, kuhu laps elusalt sisse müüritud. 1463 lõhkus vesi Nogati paisu. Ei saada enam vett seisatama. Võetakse enne joobnuks joodetud kerjaja, lükatakse auku, maetakse mullaga kinni (Tettau-Temme, Volkssagen 409). Krahvinna Eppinghoveni „Memoiren’ite“ järele näidatakse Berlini lossis niinimetatud Joachimi poolel praegu veel ühes toas kohta, kuhu markkrahv Joachimi abikaasa rahvajutu järele oma vastase seina sisse lasknud müürida. Dokument selle sissemüürimise kohta puudub.
Hiljemal ajal lepiti ehitamiste puhul tühjade puusärkide sissemüürimisega. Kui väga usk sissemüürimise tarvidusest Saksa rahva südamesse juurdunud, tunnistab see, et rahvas Halle silla ehitamise puhul 1843 veel nõudis, laps müüritagu silla kestvuse tõstmiseks silla jalga! (Grimm, D. M., 956). Albaania Artas ehitanud 1000 müürseppa üht silda, kõneleb rahvasuu, aga päevane ehitus lagunes ööse. Viimaks kuuldi häält ütlevat: „Kui te inimest maa sisse ei kaeva, ei seisa müürid! Aga vaestlast ega võõrast ei pea te sisse kaevama, vaid ehitaja oma naise!“ Nii tehtigi. Serbias kõneleb ennemuistne jutt Skutari ehitamisest: kolm aastat panid 300 meistrit kindlusele asjata alust, aga mis päevaajal ehitati, lõhuti ööse. Viimaks kuulutati: kui kaks õde sisse müüritakse, edeneb ehitus. Kui slaavlased Doonau äärde uut linna rajasid, saatsid rahvavanemad enne päevatõusu mehed välja esimest vastatulevat poissi kinni võtma ja ehitusesse müürima (Popov, Slawische Mythologie, lk. 25).
Riias võeti 1774 Jakobi kirikus parandustööd ette. Sel puhul leiti müürist inimese luukere. See leid äratas palju tähelepanemist, meil aga veel enam 1785 Kuresaare oma. Kõik märgid tunnistasid, et sissemüüritud isikud suurtsugu isikute hulka kuulusid.
Riias ja Kuresaares sissemüüritud isikute kohta avaldas Hupel oma Nordische Miscellaneen XIII lühikese kirjelduse kutsega küsimust harutusele võtta. Kutse ei jäänud hüüdjaks hääleks kõrbes, tagajärjena ilmus Nord. Misc. XVIII—XIX krahv Mellini sulest sissemüüritud nimekirja täiendus (lk. 574—580) ja nimetamata autori poolt N. Misc. XX, XXI 422—434 pikem seletus. Kilsi mõisa omanik laskis 18. aastasaja lõpul vana lossi mõne müüri lõhkuda ja uue elumaja sellest teha. Lõhkumisel leiti mitme sissemüüritud isiku luud, nende hulgas ka laste luid. — Tallinna Toompea lossi eeskülge maha lõhkudes leiti suurest nurgatornist vasta Toompea väravat pikali sissemüüritud isiku luud. — Lätimaal Arrashi kiriku ümberehitusel tulid 1790 müüridest põlvili oleva isiku luud päevavalgele (Monumenta Livoniae Antiquae, IV. 123). Riia vana lossi lõhkumisel puutusid töölised neljanurgelise ruumi peale, täis laste luid. Valli lõhkumisel leiti sealsamas Riias müürides neljanurgeline toake ja toakeses inimese luud, käte ja jalgade ümber 70 naela raskused raudahelad (Hupel, N. M. XVIII). Haapsalu, Paide ja Rakvere lossi müüridest on niisama täiskasvanud inimeste kui laste luid, konta päevavalgele tulnud. Haapsalu leidu peab Russwurm ometi Kuresaare leiu eeskujul tekkinud luuleks (Das Schloss Hapsal, l. 7—8).
Kõik need leiud tunnistavad selgesti, et võimata rahvajuttu kirikutesse müüritud isikutest muinaslooks pidada. Sissemüürimist vanal ajal on tingimata ette tulnud, kuid ei selgu küllalt, niisugusel põhjusel. Juba Hupeli ajal 18. aastasaja lõpul läksid arvamised põhjuste poolest lahku. Krahv Mellin kaldus oletamisele, et sissemüürimistel kuriteoga tegemist. Kedagi ülemusele vastumeelist isikut taheti kaotada — võeti kinni, müüriti seintesse kinni. Keegi ei teadnud, kuhu sissemüüritud isik saanud. Müürid vaikisid. Kõige rohkem annavad Mellini oletamisele sissemüüritud laste luud, kondid tuge. Lapsi muidugi ei võidud nende oma süü pärast sisse müürida, küll aga seks, et nende olemasolemise jälgi kustutada. Rooma preestrid ja osa vaimulikka ordurüütlid pidid ju tõotuse andma poissmehe-põlves puhtalt elada. Pisut isikuid jaksas ometi liha kiusatuste vasta panna ja endid naisterahvastest eemal hoida. Tulid pahad tagajärjed ilmsi, katsusid ilma ees ausad olla tahtjad tõotuseandjad neid kaotada, lapsi ja mõnikord emagi lossi müüridesse jäädavalt kaduda lastes. Krahv Mellin jutustab sarnase teguviisi selgitamiseks loo omast ajast.
Üks suurtsugu noormees Pepoli elas Bologna ligidal kloostris preestri ametis, sattus aga pea ülemate ja orduvendade tagakiusamise alla, kellest ta ometi vähe hoolis. Vastased lasksid ta viimaks kinni võtta, panid kloostrisse tühja hauda ja müürisid haua kinni. Ohver sai enne siiski talle ähvardava hädaohu kohta omastele sõnume saata. Sugulased ruttasid kohe peapiiskopi juurde. Peapiiskopp võttis sedamaid hoolsa ülekuulamise ette; preester päästeti veel selsamal päeval hauast elusalt välja ja saadeti kuhugi kaugele kloostrisse. Niisugune lugu sündis Bolognas alles 1768. Selle sissemüürimise viisi arvab krahv Mellin vanemal ajal meie maalgi sisse müüritud inimesi olevat, kellest kudagi moodi ilma tolmu sigitamata püüti lahti pääseda. Sama arvamisega näikse, iseäranis hulka leitud lasteluid silmas pidades, C. Rutenberg ühinevat, süüd ordu ja vaimuliku seisuse peale lükates (Geschichte der Ostseeprovinzen, l. 301—303).
Oletamine, sissemüürimised olla kuriteo jälgede kinnikatmiseks ette võetud, leidis juba vara vastavaidlemist. Ja täie õigusega. Losside keldrisse võidi igatahes kurjategijaid müürida, selle oletamisega võib leppida. Maeti ju vanal ajal kurjategijaid rahva teadmise järele elavalt mahagi. Sarnane saatus saanud osaks ühele Kaarma mungale ja nunnale nende antud puhtusetõotuse unustamise puhul. Ühte hauda, õnnistamata maasse põllule maetud mõlemad elavalt maha (M. Körber, Oesel einst und jetzt, l. 81). Johannes Scherri ütluse järele tulnud veel hilja keskajal sarnast elusalt mahamatmist ette. Teatakse veel teistest süüdlastest, kes põllule elusalt nii maa sisse kaevati, et ainult pead välja paistsid. Need väljapaistvad pead „künti“ varsti peale maa sisse kaevamist ohvritel otsast ära. Aeg, mil inimesi elusalt puuriidal põletati, teisi elusalt maha maeti, Võhandu jõele elusaid lapsi ohverdati, kõlbas niisama hästi elusalt sissemüürimiseks, kui meile ka otsekohe ajaloos sarnaseid juhtumisi üles ei loeta. Näib, nagu oleks sissemüürimist niisugustel juhtumistel ette võetud, mil süüdlase kadumist, ütleme parem avalikku nuhtlemist, suure kella külge ei tahetud köita. Lossikeldrite müürides võis mõnigi lossiomanikule vihatud isik jäädavalt hävida.
Vaevalt tahaksin sedasama teguviisi kirikuülematest oletada, kui ka võimalus olemas, nagu preestri Pepoli lugu ja Kuresaare piiskopi Heinrichi kurb saatus tunnistavad.
Ennem sundis usuhullustus isikuid vabatahtlikult ohvriteks anduma. Juba neljandal aastasajal algas tuhin elu täiesti Jumalale pühendada; esinesid sambapühad, eremiidid, oma liha piinajad ja muud sarnased usuhullustajad. Arvati kõiksugu abinõusid välja õndsuse kergemaks saavutamiseks. Uues pühas kojas ennast Jumalale ohverdada, end nagu templi aluskiviks panna lasta, — ses nähti tegu, mis õndsust igatsevat paavstiusu jüngrit tõotas soovitud sihile saata. Jälle teised usuhullustust põdevad isikud ei tahtnud iseendid ohverdada, arvasid aga oma väikesi lapsi eneste eest sedasama kohut täiesti täitvat, sealjuures 2. Moos. 13, 2; 34, 20; 4. Moos. 8, 17 nõudmisi esimesena sündinud poeglastest oma silmaringi järele mõistes. Saksa mütoloog L. Bechstein tähendab: Laste ohverdamist Germaanias näikse hilisemad muinasjutud vallidesse ja lossidesse müüritud lastest kätte juhatavat (Mythe, Sage, l. 26).
Sissemüürimiste põhjusi otsides ja seni avaldatud sellekohaseid oletamisi silmas pidades, tuleb tähendada, et kõige parem kuldsele keskteele pöörda. Täies ulatuses ei tohi me üht ega teist oletamist maksvaks tunnistada, küll aga igaüht omal kohal. Kuritegude pärast müüriti isikuid lossidesse, ehk kui mitte alati kuritegude pärast, siis ometi kuritegude katmiseks. Usuhullustuse tuhinas lasksid jälle teised endid kirikutesse müürida, et sel kombel õndsateks saada. Nagu näha, võis kirikusse müürimine ainult isiku omal soovil tulla küsimusesse. Selle soovi avalduseks tarvitati rahvajuttude järele tihti vaga pettust, isikule kiriku võtmete kandmist lubades. Korra avaldatud soovist võis soovija ennast vaevalt vabastada. Ülepea näis vaimulikkude meeste seas praeguse aastatuhande esimesel poolel arvamine valitsevat, et „ehituse-ohver“ pühale kojale tingimata kasulik, Jumalale meelepäraline tegu.
Ajalooliselt ei või kõiki neid väiteid tõendada. Ajalugu vaikib sissemüürimisest nii hästi kui täiesti; luukere ja kontide leiud eeldavad sissemüürimist. Ainult üks, asja pooliti seletav dokument on Riia linna arhiivis Alasaksa keeles olemas. Eestistuses kuulub see huvitav dokument nii (Hupel, Nord. Misc. XX, 424—425; Monumenta Liv. Ant. IV, 122):
„Taevaminemise-päeval 1455 ilmus linnavalitsuse ette linnast üks mees, Heinrih nimi, heade elukommetega ja ausate viisidega (van guden levende und van guder hövischer Handlunge); see nõudis elu elamiseks üksi ja väljaspool maailma palumises — ennast sisse lasta müürida ja elu sedaviisi Jumala armu ja heade inimeste armuandide peale lootes lõpetada. Mõned linnavalitsuse liikmed läksid selle Heinrihuga gardiani ja minnevendade (= minoriitlaste) juurde, esitasid neile asja ja teadustasid, et see mees nende juures soovib paika saada niisuguseks üksielamiseks. Nimetatud vennad olid asjaga nõus ja lubasid talle raeherrade kuuldes anda ühe paiga selleks otstarbeks, kui peapiiskopp seks luba ja voli annab. Linnavalitsus kirjutas sellepärast peapiiskopile ja palus teda, kui ta seda soovitavaks peab, luba ja voli selleks anda, kui ka oma head nõu, kus seda kõige sündsamini võiks korda saata (vo idt sick allerbost vinden moge, dat et en Bestant hebbe), et saaks jumalateenistusi kinnitatud ja rohkendatud ja mehe hea ettevõte täidetud.“
Nii teated Riia arhiivist. Peapiiskopi vastus puudub. Oletada tuleb, et peapiiskopp ettevõttele oma õnnistamist avaldas, sest palve tagasilükkamisel leiduks tingimata sellekohane tähendus kirjas. Kui juba preestrid, mungad ja linnavalitsuse liikmed sissemüürimist arvasid kasulikuks, tarvilikuks ettevõtteks, võis peapiiskopp vaevalt vastapidist arvamist avaldada, seda enam, et jumalateenistuste suuremat mõju ja rohkendamist sissemüürimisest oodati. Igatahes tunnistab see dokument, kudas 15. aastasaja keskel mitte ainult preestrid ja mungad, vaid isegi linnavalitsuse liikmed Riias sissemüürimist heaks kiitsid ja vaimuliku elu edendamiseks tarvilikuks pidasid. Ei tunnista see dokument ka kindlasti sissemüürimist, tunnistab ta ometi selleaegist meeleolu ja vaateid sarnastes küsimustes. Olid ju riiglased vististi vareminigi sarnastest isikutest kuulnud. Ajalugu tunneb suurtsugu naisterahvast Dorothead, kes 44-aastase abielu järele 1394 Preisimaal Marienverderis doomkiriku kongi läks ja seal, pooliti sissemüüritud, veel selsamal aastal elupäevad lõpetas. Dorothea kuulsus sundis muidki sarnaseid loorberipärgi otsima, endid paremini, täielikumalt sisse müürida lastes ja ainult söögi vastuvõtmiseks enestele tarviliku avause jättes, kusjuures müür neile ikka keha ligi ei tarvitsenud ulatada, neile vabatahtlikult valitud hauas natuke liikumisevõimalust jättes. Riia Jakobi kirikust leitud luukeret tohib vaevalt ülemalnimetatud Heinrihu omaks nimetada, sest nagu enne tähendatud, juhatavad riided 16. aastasaja teise poolde. Seega peame oletama, et usupuhastuski usuhullustuse-tegudele piiri ei jaksanud panna, ehk olgu siis, et sissemüüritud isikut paavsti jüngriks tuleb lugeda, missugune oletamine kõige tõenäolikum. Igatahes annab Riias 1455 Heinrihu kohta kirjutatud dokument meile võtme kirikutest usuhullustuse ohvrite otsimiseks, kuna laste luukered ja 70-naelaseid ahelaid kandvad ja muud sarnased luukered lossides meile näpunäiteid jagavad põhjust otsida kuritegudest ja karistustest.
Suurt hulka sissemüürimise lugusid tuleb tingimata luule-ehteks arvata, kui ka rahvajutud sissemüüritud isikuid nimepidi nimetagu, nende sissemüürimise kohta näidaku ja sissemüüritud isikute luude leiust teadku kõnelda. Paraku on teated kirikute müüridest leitud luude kohta liig puudulised. Peaaegu üheski sellekohase jutu üleskirjutuses pole tähendatud, millal neid luid leitud, kas ainult luid ehk kogu luukere leitud, missuguses seisukohas luud leitud, kas luud üksikult ehk hulga viisi sisse müüritud j. n. e. Kõik niisugused teated võivad küsimuse valgustamiseks tähtsaid näpunäiteid jagada. Kus aga niisugused näpunäited puuduvad, ei tohi veel milgi kombel rahvajuttu tõeks pidada, vaid luule teguritega arvamine kipub vägisi külaliseks. Hanila kirikust leitud luude kirjelduse järele võiks peaaegu oletada, et sealt sissemüüritud luukere välja tulnud. Aga ühtlasi teatakse, et Hanila kiriku lae pealt altari kohalt ristvõlvi kõrvalt liivast kirikuehitaja, ehituseaegse õpetaja ja veel kellegi kolmanda isiku luud leitud. Ehk oli alla müüri sisse altari paremal küljel sissemüüritud isik sedasama seltsi luude järelejätja. Ega see vist tõsist sissemüürimist tunnista, kui kirjutatakse, Pärnu Jaagupi kiriku laelt ja võlvide sügavusest tulnud väga palju luid päevavalgele? Ehk jälle, et Suure-Jaani kiriku alt ja keldritest on hulgakaupa luid välja toodud, vaatamata selle peale, et rahvas laseb paavstiusu preestrid tütarlapsi elusalt müüride vahele surma saata? Niisama vähe tunnistab tõsist sissemüürimist müüridest mõne luu leidmine. Pärnu Jaagupi kiriku Türga neitsi küljekont on tõepoolest valaskala kont. — Paistu kirikus vahemüüri 1860 aastakümne lõpupoolel lõhkudes müüri õõnsusest leitud luud-kondid tunnistavad, et neile see õõnsus sinna valmistatud, ilma et keegi elusalt oleks sisse müüritud.
Igatahes usub rahvas sissemüürimist igal pool. Sissemüüritud isikud, kes esialgu kiriku kaitsepühalist pidid esitama, said nagu kirikuhaldijateks, kes elu ohverdamisega kirikumüüra lagunemise eest kaitsesid. Kiriku nimeandja pühaline paganastati sissemüüritud lihtsaks isikuks, kellele ometi sama vägi ja võim juurde luuletati kui pühalisele. Mõne pühalise — vähemalt pühalise luudeks nimetatud — kirikusse müüritud inimese luud labastati elusalt kirikuvõtmete kandjaks hakanud isiku luudeks. Lühidalt: pühalise luud, kirikusse müüritud, moondusid aegamööda rahva usus müütiliseks isikuks, kelle ülesandeks kiriku eest hoolitsemine niisama sai kui puuhaldijal puu eest, kivihaldijal kivi eest hoolitsemine.
Kirikuid ähvardavad hiljemini veel mitmed hädaohud. Vanapagan katsub valmis saanudki kirikuid hävitada. Nagu vanapagan, avaldavad hiiudki vaenu kirikutele. Kividega püüavad nad kirikuid purustada ehk kui mitte kogu kirikut, siis vähemalt ometi torni. Seesugunegi kirikute hävitamise püüd kuulub rahvusvaheliste motiivide hulka. Tavalisesti ei õnnestu ometi niisugune hävitamisekatse: kivi lendab sihist kaugelt mööda.
Sõja ajal uputatakse kirikukellad lähedasse jõkke, järve, ojasse ehk sohu. Kui hiljemini minnakse kellu välja tooma, ei anna vesihaldijad neid enam tagasi ehk ainult iseäralikkude tingimiste täitmisel. Et neid tingimisi ometi raske täita, jäävadki kellad vette haldijale seltsiliseks.
Et maahaldijas lubaks kiriku ehitamisega rasket koormat oma kanda võtta, antakse tihti ehituse puhul maahaldijale tõotus: kirik vajugu kõige kirikulistega maa alla, kui 7 venda korraga kirikusse tulevad. Mõnes kohas lisatakse 7 vennale veel juurde: ühesuguses riides. See nimetatud tõotus hirmutab nagu tont 7 venda kirikust eemale. Ei asu nad üheskoos, ei või nad kirikusse minekul iialgi teada, kas ehk teised vennad juba kirikusse ei ole läinud ja nad sinna jõudes kogu kirikuga maa alla ei vaju. Hirmutuseks teab rahvasuu mitmest kirikust kõnelda, mis 7 venna pärast kõige kirikulistega maa alla vajunud.
Jõulu- ja jaaniööl ärkab maa alla vajunud kirikutes elu. Nagu maa peal, pühitsetakse maa allgi suurt püha. Allavajunud kirikulised elavad seal edasi. Kellaheli kutsub neid palvele. Maa peale kuuldakse rahvausu järele sel puhul oreli mängimist ja isegi laulmist. On aga püha öö möödas, vaikib kõik maa all, kuni alles järgmine püha maa-alustest elanikkudest uut tunnistust toob.