Eesti uuem mütoloogia/Markus
MARKUS.
Evangelist Markus on niisama vähe mälestusi enesest rahvausku jätnud kui mõni apostel. Mitmed ta päeva, 25. aprilli, kombed ja uskumised juhatavad paganusesse tagasi. Rahvausu järele peab sel päeval ussikuningas oma alamatega suurt koosolekut, kus ta usside asju õiendab. Ussikuningas, kuldkroon peas, keskel, kõik muud ussid, suured ja väiksed, keras koos ta ümber, kuulavad kurjategijatele, käsust üle astujatele mõistetavat kohut. Isegi inimestele määrab ta usside tapmise eest niisugusel puhul nuhtlust; harukorral tuuakse inimenegi kohtu ette. Häda sellele, kes ennast ei jaksa õigel ajal päästa! Samasugust ussikuninga kohtupidamist kuuleme Soomestki (Castréns, Reiseerinnerungen l. 66). Ülepea tahab Eesti rahvausk ussidele eesõigustatud seisukoha anda. „Ükski kütt ei tohi markusepäeval püssi lasta; püssipauk võiks ussa nende koosolekul kohutada ehk mujalgi hirmutada; selle eest tabaks kütti varsti usside karistus. Peale muu ei taba püssipauk enam kedagi metslooma ehk ei tapa vähemalt. Juhtub kütt markusepäeval ometi kogemata püssi paugutama, võib ta püssi sedaviisi parandada, et väikse ussi kinni püüab, rohuga ühes püssi paneb ja siis püssi paugutab (Kreutzwald-Boecler, Der Esten abergl. Gebr. 91). — Mitmes kohas ei tehta sel päeval tööd, nimelt ei künta, sest muidu kärvaksid loomad äkisti. Markusepäeva nimetatakse selle põhjuse pärast ka surmapäevaks ehk äkksurmapäevaks.