Eesti uuem mütoloogia/Madis
MADIS.
Apostel Matteuse nimi muutus Saksamaal Mattiaseks; see Mattias lühenes Eestis aga Madiseks, Matsiks, Matsuks. Rahvasuust on apostli Matteuse otsekohene mälestus nii hästi kui kadunud; ainult Madise kirik ja Madised tuletavad teda veel meelde. Peale madisepäeva 24. veebruaril leidub kalendris 21. septembril veel matteusepäev; viimase nime muudab rahvas tihti matusepäevaks. Rahvasuus kehastab Madis Liiva Hannuse kõrval surma. Tihti kõneldakse Mulla Madisest surma tähenduses. Mulla Madis esineb vähe armuheitjana; kui aeg täis, ilmub ta ja viib kirikuaeda. Mulla Madis näikse Manat kristlikul kujul esitavat; kaugemale teated ta tegevuse kohta ometi ei ulata.
Sellevasta on madisepäeva pühitsemises mitmed paganuse märgid säilinud. Madisepäeva tähelepanekutest ilmub, et rahvas arvab Madisel looduse kohta oma jagu mõju olevat: kus ta päeval lund sajab, sigib suvel palju kärbseid, sääski, parme, sõgelasi, kihulasi. Madis nõuab oma päeva pühitsemist, vastasel korral nuhtleb ta töötegijat edaspidi rängalt: hundid ja ussid kiusavad teda taga. Naisterahvad ei tohi ta päeval kedrata ega kududa. Kreutzwald teab keelu seletuseks iseloomuliku jutu jutustada: Pärisorjuse ajal sundinud valjud mõisavanemad kõiki valla naisterahvaid ja tüdrukuid madisepäeval ketrama. Vana usu jumalad ei mõistnud aga nalja. Vaevalt alanud töö, kui taevas pilve läinud, kange lumesadu ja kole tuisk alanud. Mitte ainult naabrusesse võõrsile sõitnud mõisavanemad, vaid sajad ilma süüta inimesed saanud selle tuisu käes surma. Sellepärast hüütavat tänapäevani uskmatatele: Mõtle madisepäeva tuisu peale (Der Esten abergl. Gebräuche, l. 77—78). Kreutzwaldi teate järele võib oletada, et Madis mingisuguse paganusejumala asemele astunud.
Nagu prohvet astub madisepäev meie silma ette, mõistab valjule talvele surmakohut ja ilmutab ühtlasi uue aja, kevade tulekut. Küll ei kanna madisepäev ametlikult pööripäeva nime, aga rahvas peab teda omalt poolt ometi pööripäevaks, sest see päev paneb nagu piirikivi talve valjusele ja annab teada, et piirikivi teiselt poolt kevade võimus algab. Mõnes kohas kutsutakse madisepäeva sellepärast ka „pööripäevaks“ ehk „taliharjapäevaks“
Talve südamesõpru lund ja jääd hakkavad kõrred ja jääd madisepäevast vihkama, s. o. nad katsuvad talve südamesõpru kaotada, neid sulatada. Isegi lumi, mis sest päevast peale sajab, saab vanale lumele nagu kihvtiks: ta püüab seda ära hävitada. Mesikäpp päts tüdineb pikast unest ja katsub uniseid silmi avada. Meevedajad tunnevad kõhutühjust; nad lähevad vaatama, kas nende mineva-aastane varandus veel vanal kohal seisab, ja maitsevad, kas ta enesest magusat maiku ei ole kaotanud. Läänemaal räägitakse, et kõik ussid ja putukad enestel küljed juba haigeks maganud ja nüüd teise külje peale endid pööravad. Viljandimaal arvatakse, et ülemaltähendatud loomad nüüd ülepea elusse ärkavad ja tegevust hakkavad avaldama. Kanadele antakse madisepäeval võti kätte. See tähendab: tänini pidi perenaine kanu söötma, nüüd on aga loodus edenenud, talve jäljed niipalju vähenenud, et kanad ise juba enestele toitu võivad leida ja perenaine kanade söötmise järele jätab. Et naisterahvad kiusatusesse ei langeks, viiakse pöörad, vändad, vokid, kedrevarred, hasplid, kerilauad ja muud keerutamiseriistapuud põllule kivihunniku otsa. Saaremaal lisatakse veel juurde, et sarnane väljavedamine juba madisepäeva laupäeval, siis päev enne madisepäeva, peab sündima. Sõrves ei lubata naistele kartulite keetmistki, sest kartulite keetmine madisepäeval tuua sõrulaste arvamise järele suvel kartulitele ussid võõraks.
Mõnes kohas tahab rahvas madisepäeva just nagu mõneks paastupäevaks teha. Rääkimata lihakeetmisest, mis keeldud, ei tohi Anseküla rahvas madisepäeval piimagi süüa. Piima söömine pidi sööjale suvel sääsed külalisteks kutsuma. Jälle teisal keelatakse herne- ja kapsaleeme keetmine, sest niisugusel korral tulla ussid herneste ja kapsaste sisse. Kõik tööd on keeldud, mis kuidagi viisi kolinat ehk mürinat sünnitavad. Niisama vähe kui naisterahvad, tohivad meesterahvad sõeluda, jahvatada, taguda ehk muud sellesarnast teha, mis kudagi kolinat sünnitab. Mitte ainult toas, vaid õueski on säärane töötegemine keeldud. Ei tohita õue puid vedada ega heinugi tuua. Madisepäeval koju toodud koormad arvatakse madusid kaasa kutsuvat. Ei ilmunud maod kohe, suvel ilmuvad nad hulgakaupa elumajade ümber ja tungivad vahel majadesse. Mõned neist on õieti kurjad: nõelavad kariloomi ja kipuvad isegi inimeste kallale. Sõelumised ja jahvatamised jälle arvatakse suvel kärbseid, parmusid ja ülepea kihulasi majade juurde kokku kutsuvat. Kärbeste eemaletõrjumiseks kantakse pühkmeid majast kaugele: siis ei tule vaevajad suvel inimeste kallale. Madisepäeva tuulelgi arvatakse suve kohta mõju olevat, vähemalt külvamise kohta. Harjumaal öeldakse, et madisepäeva tuule järele suvel sedasama tuult tarvitatagu külviajal, siis kasvada linad hästi, kui aga tuul põhjast puhub ja põhjatuulega herneid külvatakse, ussitada herned ära. Wiedemann sellevastu ütleb, et kui madisepäeva tuulega linu külvatakse, kasvada linal vähe kiudu ja kupraid. Veel arvatakse, et kui madisepäeva tuulega mesilastega midagi tegemist tehakse, ei õnnestu mesilased. Tavalisesti lendavad mesilased niisugusel korral hoopis ära ja peremees jäägu neid taga vahtima. Veel olgu madisepäeva pidamise kohta tähendatud, et selle päeva õhtul tuppa tuld põlema ei panda. Ilma tuleta minnakse magama ja õhtul ei keedeta midagi. Küünla ehk lambi põlemasüütamine pidi kas palju kärbseid sünnitama või pererahva haigeks tegema. Saaremaal kardetakse tule ülesvõtmist koguni edaspidi tulekahju sünnitavat; jälle mujal kardetakse, et niisugusel korral pikne suvel sisse lööb.
Üleüldiselt tuntakse sügisest hingedeaega, millal kogu kuu päevad hingede austamisele pühendati. Peale tuntud hingedeaja austati hingesid veel mõnel muul päeval. Üheks sarnaseks hingede austamise päevakk tuleb madisepäevagi lugeda, nagu Dr. Varonen seda kätte näidanud. Töötegemine, nimelt aga kolistamine ja müristamine oleks kodu käivate hingede rahu seganud. Nuhtluseks segamise eest arvatakse neid siis küll sääski ja kärbseid, küll ussa ja hunta, jah isegi müristamist ja välku saatvat. Vist ohverdatigi koguni hingedele sel päeval, kuid niisugusest ohverdamisest leiame hoopis hämaraid jälgi. Vist ohverdamise jälgi tuletab Sõrves puna joomine meelde. Nagu paastu-maarjapäeval, nii juuakse madisepäevalgi puna, nimelt õlut, et nägu hästi punane oleks ja sääsed suvel kallale ei kipuks. Mujalt kuuleme, et madisepäeva pidajad tublisti õlut ja pealegi viina peavad jooma.