Eesti muinasjutud (Kunder)/Halliad ja mardused
Halliad ja mardused.
1.
Ennemuiste nähti arutihti halliaid ja marduseid.
Wanast läinud üks Karitsa walla[1] wabadiku poeg sügisesel õhtul hobusega õidsile. Pannud hobuse kammitsase ning läinud ise naabri sauna juure widewikku pidama. Ajanud seal umbes pooleni ööni ühest ja teisest asjast juttu ning tulnud siis jälle hobust waatama.
Aga hobust kuskil.
Küll otsis ja sihtis poiss, et silmad walutasiwad; aga mis kadunud see kadunud!
Poiss läks wiimaks mõisa alla kaasikusse, arwas: ehk läks hobune sinna.
Ei olnud hobust seal ka.
Mõtles wiimaks: „Mis ma temast siis nii otsin! Küll ma ta walge helü ajal muidugi kätte saan“; ning heitis siis wälgutisse kase juure peale maha.
Silmad oliwad ikka waewalt kinni läinud, — seal kuuleb poiss jala astumist. — Arwas esite hobuse astumise olema ja ei tõstnud peadki ülesse. Kui aga sammud ikka lähemalle tuliwad, sihtis poiss kasuka alt wälja ja nägi, kudas üks mees kaskede wahel kõndis.
Poiss tõusis kohe ülesse ning mõtles: „Ma küsin ta käest oma hobust!“
Läks ka wõeralle wastu.
Wõeras oli üle ja üle hall, nagu mõne puu sammal. Niipea kui poiss teretas, hakkas wõeras mõisa poole sammuma, aga nii kermeste, nagu oleks tall tiiwad jalgade küljes olnud.
Poisi hobune leiti alles paari päewa pärast koguni teisest külast.
2.
„Minu isa rääkis mulle need järgmised lu’ud, kui ma alles poisike olin.“ Nii ütleb juttupuhuja.
Enne olnud Kawastu mõisa[2] rehes wäga palju koduhalliaid. Neid nähtud seal ka aiwa sagedaste.
Ükskord tulnud jälle teumehed ja waimutüdrukud rehte peksma.
Korraga karjatas üks waimutüdruk rehe alt: „Tulge waatama, mis siin on!“
Rehepeksjad jooksnud ka reie alla ning näinud, kudas haampalgid halle sikkusi täis olnud.
„Wõtke koodid, wõtke koodid!“ karjunud mehed ning wiskanud siis nendega halliatele järele.
Mitu kooti wisatud weel laudilt rehelistele wastu, kunni kõik jälle kadunud ja rehelised tühü läinud.3.
Olnud rehepeksjad jälle reie all ning lõpetanud praegu öösist tööd; mõned ajanud weel nalja ja mõned wõtnud riideid kokku.
Seal wisatud korraga suur sari lakast wõi rehe tua pealt töö inimeste sekka maha.
Terwe teuliste selts kohkunud ära ning jooksnud rehe alt wälja. Jällegi hallia temp!
4.
Teine kord läinud mõisa opman rehe peksmise ajal rehe tua laele ning tahtnud sealt järele waadata, kas rehelised ka wirgaste tööl oleks. Juhtunud aga mehel suur õnnetus. Opmann wisatud kõrgelt rehe laelt kui patsti! alla töö rahwa sekka reie alla, just kõwa ja kuiwand sawi põranda peale.
Sest saadik ei pistnud opman enam oma jalga sellepärast öösel wälja, et rehelisi salaja wahtida ja siis päewal hujutada.
5.
Kord olnud teulised rehe maha peksnud ning heitnud siis natukeseks koidu unele. Ei olnud kõik weel magama jäenud, seal tehtud tasa hiljukeste rehe uks lahti ning aknast sisse tungiwa koidu helül nähtud, kudas üks hall kogu ühe teu mehe peale lasunud. — Küll katsunud mees ülesse tõusta; küll rabelenud ja ähkinud, aga see ei aitanud midagi. Hommiku olnud mees aiwa märg ning wäsinud. Rehe tua uks olnud ka weel lahti, just kui märgiks, et keegi sees käinud.
6.
Ikka selles samas rehes ka jälle istunud ühel õhtul waimu tüdrukud rehe ahju ees widewikul ja ajanud juttu ning naljatanud kunni peaaegu pooleni ööni. Wiimaks hakkanud tüdrukud mõistatama ja mõistatanud pooleni ööni. Korraga wisatud parsilt werine wasikas maha ning üteldud: „Mõistke ära, mis see on?“
Waimud jooksnud karjudes rehest wälja ning mõisa poole, ja nad ei tohtinud hulgal ajal enam rehes widewiku pidada.7.
Ükskord läinud rehelised laupäewa õhtul Kawastu mõisa rehest kodu. Mehed piatanud kõrtsi juures ning läinud sisse. Waimutüdrukud aga läinud ees minema. — Kui nad küla tänawasse jõuudnud, näinud nad ühe walges riides naisterahwa tulema.
„Mardus tuleb, mardus tuleb!“ kiljatanud tüdrukud ning hakkanud jooksma.
Ühel tüdrukul kukkunud rätik maha. Ta läinud seda rätikut ülesse wõtma ning seni jõuudnud mardus tema ette, tõmmanud rätiku käest ja hakkanud temale sellega näkku lööma. Rätiku sees olnud prees, ning see näkkinud tüdruku näu kirjuks. — Pärast kadunud hirmutus ise ära.
8.
Üks perenaine jäenud õhtu hilja peale linnast tulema. Käinud weel tee ääres sugulastel sees ning seni jõuudnud pool-öö juba kätte. Olnud taline kuu walge ja selge öö.
Parajaste kui ta suurest lagedast mõisa wäljast üle sõitnud, näinud ta oma ree kõrwas ühe pika naisterahwa mardusse, kes hobusega wõitu sammunud.
Esimene ehmatus ei olnudgi nii suur; naine pidanud peaaegu küsima, et kuhu see küla naine nii õhtu hilja peale lähäb. Aga ei küsinud mitte, sest hirm ja kartus tõusnud iga silmapilguga. Ei tohtinud naine wiimaks enam edasi ega tagasi waadata, muud kui annud hobusele piitsa, kunni ta õnneks kodu jõuudnud. Teel tunnud ta küll, et keegi nagu tema ree saba peal istunud; aga ta ei waatanud mitte tagasi.
9.
Alutagusel, Purtse külas, elanud üks wanaldane mees, kes arutihti kõrtsis käinud. Teised noominud teda mitu korda: „Ära jäe nii hilja peale kõrtsi! Sügisestel öösetel on mõnelegi juba teel õnnetust juhtunud.“
Mees ei hoolinud sellest midagi, waid naernud: „Noh, mis see küla Kadri mardus mulle siis teeb!“
Purtse külas oli ihnus perenaine Kadri surnud, kelle mardust sagedaste nähtud, sest Kadril ei olnud oma paha elu pärast hauas rahu.
Üks õhtu oli wanamees jälle heaste kõrtsis märga wõtnud ning ei mõtelnud enne kodumineku peale, kui kõrtsimees sundima hakkas. Öö oli seni poole ligidalle jõuudnud; ilm oli kuuwalge ja selge nagu päew.
Wanamees tuigerdanud lauldes ja kaasitates kodu poole.
Seal tulnud talle üks naisterahwas wastu. Mees ajanud wäsind silmade kikile ning tunnud wastase ära. Wiin oli wist talle oma jau julgust ka annud, ning mees hirwitanud: „Kadri, kuhu sa wana konu lähäd?!“
Sellesama korraga pöörnud naisterahwas ümber ning hakkanud mehe harja kinni. Kiskunud tema nägu ja käsa küüntega seni, kui waene mehike kodu õue wärawasse jõuudnud. Siin kadunud naisterahwas kui maa alla ära. Mees olnud mitu päewa peale seda haige ning ei pistnud enam oma jalgagi kõrtsi.