Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/Dr. Mihkel Weske
Dr. Mihkel Weske.
Eesti tähtsamate luuletajate sekka tuleb ka Dr. M. Weske arwata. Tema on Paistu kihelkunnas Holstre wallas 17. jan. 1843 a. sündinud, käis esiti Paistu kihelkunna-koolis, pärast prof. Dr. Al. v. Oettingen’i nõuul Tartu gymnasiumis, astus kolmandast klassist wälja ja läks Leipzigi missionimajasse, kust paganate juurde missionäriks pidi minema, kuid astus säält pea wälja ning sai Leipzigi ülikooli priikuulajaks keeleteaduses. Et ta nõutud eksamid ära tegi, wõeti ta üliõpilaseks universiteeti wasta, ta tegi ülikooli läbi ja wõitis enesele ka doktori auugraadi wõrdlewas keeleteaduses. Aastal 1873 tuli ta kodumaale tagasi, kus 1874 Tartu ülikooli Eesti keele lektoriks waliti. Selles ametis oli ta kuni 1885, mil ta Ungriamaale kroonu kulul saadeti oma teadust suurendama. Aastal 1887 tuli ta koju tagasi, kuid ei jäänud kauaks siia, waid saadeti Soome sugu keelte õpetajaks Kasani ülikooli, kus tal ülikorralise professori õigus ja palk oli. Kasanis tuli talle lehekuu 4. päewal 1890 ootamata südame rabanduse läbi surm. Tema surnukeha toodi oktobri-kuul samal aastal Tartu, kus ta uue surnuaia pääle maha maeti. Nõnda on lühedalt Weske eluaeg.
Ameti ja kutse poolest oli Weske keeleteadja. Tema on nimelt endises Tartus õige rohkesti keeleteaduse üle nii hästi Eesti kui Saksa keeli kirjutanud. Ei me taha siin aga tema keeleteadusest pikemini kõneleda, kuid nimetame lühedalt, et ta sagedasti keelelisi Saksa keeles reisikirjeldusi kirjutas, milles ta keelt seletas, siis weel Eesti kohanimede lõpust „-were“, Eesti rahwa hariduse ajaloost, Eesti keele murretest, palwetest metsa-jumalatele, Soome ja Eesti keele wõrdlemisest Ungari keelega, Eesti keele kolmest pikkuse järgust, Kalewipoja sisust ja selle teisenditest ja paljust muust. Märgime siia juurde lühedalt, et ta Eesti keele murrete wahed uurijana wäga terawasti ära tundis. See oli tema tugew kui ka nõrk külg. Wäga osa wõtwalt murdeid uurides kaotas ta sagedasti terwe keele silmast ja ei wõinud enam korra järele ehk systematiselt keelt kindlasse kujusse seada, sest et ta murretesse nagu ära kadus. Tema ei wõinud mitte kindla põhjusmõtte järele keele sõnu korraldada ega ära mõista. Seda näeme ka tema Eesti keelelistest kirjadest, mis wäga kirjus ja mitmesuguses kirjawiisis on kirjutatud. Ta nrjutas korra ühte ja korra teist murret, oli täna täis rõõmu wanade sõnakujude üle Kodawere murdest, ja homme ilutses ta Haljala murde iseäraldustest ning oleks kas kirjakeeleksgi kõik murded tõstnud, mis ta ialgi uuris. Murrete uurimiseks on tema töödel iseäraline wäärtus, aga ei mitte keele systematiseks korraldamiseks. Seda näitab ka tema 1879 ilmutatud „Eesti keele healte õpetus“, milles igal sõnal mitu kirjawiisi on ja mis siis kõigest materjali kindlaks õpetuseks annab.
Luuletajana oli Weske tähelepanemise wäärt ja kõrgeandeline. Iseäranis luulete poolest, mis rahwusliku loomuga, oli ta wäga tähtjas. Ta on mitmed laulud loonud, mis terwe rahwa suhu on läinud. Kõige tutwam tema loodud laul on küll „Minge üles mägedelle“, mida K. A. Hermanni wiisiga terwe rahwa poolest lauldakse. Kui see laul esiti 1873 wälja tuli, arwati, et ta aina Weske oma on; kuid 1880. aasta ümber tuli wälja, et ta Saksa eeskuju ja põhjusmõtte järele on loodud, kus laul nii algab: „Auf die Höhen laßt uns steigen“. Siisgi on Weske laulu nii oma kombel salminud, et see otse Eesti oma laul wõib olla. Nõnda on ka tema mitmed muud ümbertehtused otse alguslised. Rahwalise koore poolest wõiwad nad mõni kord weel kenamad olla kui Saksa keeles algusnäol. Neid lauldakse sagedasti pidulikkudel puhkudel. Alguslaul „Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt käib lahke Soome laheni“ on Prantsuse wiisiga ka wäga laiali lagunenud rahwa suhu. Weske laulab rahwa rõõmust ja kurbtusest, lustist ja leinast, kergusest ja raskusest nõnda, nagu rahwas ise armastab ja ühes laulab. Weske luuletel on nii ütelda lapselik ilma süüta ilu.
Enam osa Weske luuletusi on tundeluulded; üksnes mõnedes on ka wähe luguluulelist sisu ehk ainet. Ka ei pea Weske wäga waljult siledast koorest kinni, aga luulded on siisgi sorawad ja kaunid lugeda ja hõlpsad laulda. Rahwa maigu-tundmus on juba uue-ajaline, ja ka Weske lauludest on ainult mõned ainsad wana kujuga, kuna suurem hulk uuenäoline on. Aastal 1875 Tartus Mattieseni juures trükitud „Laulud wiisidega“ on kõige meeldiwamad luulded Weske sulest. Pärastestel ei olnud seda jõudu. Üksnes ilus luuletus „Päikesele“ on endistega ühewäärtusline. Ka algupäralisi luuletusi on Weske õige palju loonud, kuid need ei ole seda laialilaotust leidnud kui ümbertehtused. Oma luuletustes elab Weske rahwa sees edasi.
Kõrge wäärtusega on ka tema awaldatud kaks jagu „Eesti rahwa-laulud“, mis 1879 ja 1883 Tartus Schnakenburgi juures trükiti. Need rahwaluulded on enamasti Wirumaalt rahwa suust korjatud ja ilma kirjakeele pääle waatamata üles pandud. Nende seas on wäga ilusaid luuldeid leida, mille tuum ka kaunis on. Luulded näitawad iga pidi Eesti rahwaluulete ilu.
Aastal 1884 sai Weske ülemalt poolt luba ajakirja „Oma Maa“ wälja anda. Selles ajakirjas, mis ta kõigest järgmise aasta juhatas, on ta õige hulga kirjutusi awaldanud, mis Eesti keele ja kirjanduse ning Soome sugu rahwaste kohta käiwad. Selles kirjutas ta ka nimelt seletusi Eesti keele loomust, Eesti sõnade pikkuse järkudest, Eesti keele murretest, siis wanadest Eesti ohwrikohtadest, Kalewipoja jutu riismetest, Eesti rahwa luuletest ja paljust muust. Need kirjutused on pea kõik jäädawa tähtsusega.
Enne surma sai Dr. Weske weel walmis tähtsa teadusetöö «Славяно-финскія культурныя отношенія», milles ta Wene keeles Soome sugu keeli wõrdleb ja näitab, mis sõnad ja kohanimed Wene keelest Soome sugu keeltesse ja Soome sugu keeltest Wene keelde on läinud.