Üleüldine ajalugu (Bergmann)/2225
V. Järk: Skandinavia riigid.
§ 161. Kalmari ühendus.
Margaretha: 1325—1402.1. Daani maal waliti pärast Waldemari IV. surma (§ 141, 1) tema tütre Margaretha, Norra kuninga Hakoni VIII. abikaasa, kuueaastane poeg kuningaks, kelle nimel, kunni ta täisealiseks saaks, ta ema pidi riigi asju toimetama. Et aga poeg ning mees wara suriwad, wõttis lesk riigi nõuukogu luaga walitsuse ohjad nii hästi Daanis kui Norras enese kätte ja juhatas mõlemaid riikisid kuningana osawaste ning wägewaste. Rootsi maadgi lootis ta oma käe alla saawat: sääl oli Meklenburgi Albrecht.Meklenburgi Albrecht (§ 142, 1), sest et ta riigi wara raiskas, ise häid päiwi päris, riigi kasu taga ei nõudnud, rahwa enese wasta wihale äritanud, nii et wõimsad krooni Margarethale pakkusiwad. Seda kuuldes läkitas talle Albrecht luisu meelehääks ning soowis, et ‚kuningas Püksatu tema pääl oma õmblusnõelu ihuks‘. Kuid pea oli pilkajal palk käes: Daani wägi ühtlasi Rootsi wõimsatega wõitis tema ära ning wangile pandi narrikaabu pähä. Sellegipärast sõditi weel mitu aastat, enne kui wastastikune rahuleping waenu lõpetas.
Kalmari ühendus.2. Nüüd wast wõis Margaretha oma plaaniga, ‚kõik kolm põhjariiki ühe krooni alla seada‘, awalikult ette astuda. Kalmari riigikogu: 1397.Kalmari linna kutsuti riigikogu kokku ning sääl wõeti otsuseks, et ‚edespidi Rootsi, Norra, Daani maa kui üks Skandinavia kuningriik ühe kuninga warju all peab seisma, kuna igas riigis oma isewiisid ning seadused pärast kui enne walitsema jääwad‘: seega oli kuulus Kalmari ühendus olemas 1397. Säälsamas waliti Pommeri herzog Erich: 1412—1439.Erich, Margaretha sugulane, ühenduskuningaks ning pandi talle Skandinavia kroon suure auu ning iluga pähä; walitsusekepp aga jäi tädi kätte, kunni surm ta silmad kinni surus. Kuid ühenduskroon oli rängem kui ette arwati: ei suutnud Erich ega Kristoph: 1439—1448.Baieri Kristoph, keda lahti lastud Erichi asemelle auujärjele tõsteti, korda kaitseda, tülisid takistada, rahutumaid waigistada. Pea lagunes warjuühendus ning iga riik toimetas oma asju iseäranis.
§ 162. Rootsi, Norra, Daani iseriigid.
Rootsi maa.1. Rootsi maa lahkus kõige esmalt ühenduse walitsuse alt. Sinna oli Erich Daanlasi ülemaiks ammetnikkudeks läkitanud, aga nende tore ning kõrk maksu pärimine ja alanduse nõudmine, säälselle rahwalle harjumata asi, tegi ülemad ning alamad rahutumaks. Wiimaks hakkas awalik waenuleek loitma, Daani ammetnikud aeti ära ja waliti üks Rootslane maawalitsejaks. Weel korra püüti ühendust uuendada, aga uued segadused tegiwad täitmise wõimatuks. Rahu ei tulnud enne maale, kui wahwa ja agar Sten Sture: 1471—1504.Sten Sture, kui ka ilma kroonita, mis nagu ennegi Daani kuninga pähä jäi, walitsusekepi oma kätte sai: tema wähendas mõisnikkude woli, kaswatas talupoja- ja kodanikuseisuse õigust, asutas Upsala linna suurkooli ning kutsus wõerailt mailt õpetatud mehi oma riiki. Sedasama teed käisiwad järgmisedgi maawalitsejad, kelle tegewus ju 16. aastasajasse ulatas.
Norra ja Daani maa.2. Norra ja Daani maa jäiwad küll nimepidi ühenduse liikmiks, ühe kuninga alla, aga mitte ühewäärilise õigusega: Daanlane tahtis peremees olla, Norralane pidi sõna kuulma, mis wäljaspidi osalt nõnda sündis, kuna sisemisis seadmistes wana wabadus hoolega alal hoieti. Oldenburgi sugukond Daani troonil: 1448.Mõlemate üle hakkas 15. aastasaja keskel Oldenburgi sugukond walitsema. Aga wõimsate woli, mis walimise juures kaswatati, käis kuninglikust wõimusest pea-aegu mööda, nii et Kristian I.: 1448—1481.Kristian I. enam riigikogu wanem kui kuningas näitas olewat. Ei suutnud ka tema poeg Johann II.: 1481—1512.Johann II. oma kät wabastada, kunni Kristian II. ju 16. aastasajal wägiwallal oma wõimust kaswatas.