Üleüldine ajalugu (Bergmann)/132A
X. Järk: Wabadriigi wiimne eitlemine ja surm.
§ 77. Teine triumviratus.
Antonius.1. Cäsari surmajad ep olnud selle pääle mõtelnud, mis siis teha tuleks, kui kuri nõuu korda läheks. Sellepärast ei mõistnud nad muud, kui Kapitoliumi kindlusest warju otsida ja pärast linnast ära põgeneda, kui rahwal süda wihast nende wasta põles. Sest Antonius wõttis ruttu ülema wõimuse oma kätte, wõimusega ühes riigikassa ja Cäsari wara- ning kirjakogu; pidas Cäsari matused wäga toredaste ja rääkis sääl juures hästi elawas kõnes kadunud diktatori heldest südamest, õiglasest meelest ja suurtest kingitustest, mis ta omas testamendis rahwalle oli lubanud. Ja ta jagas hulga raha waestele. Seeläbi ärkas Cäsari mälestus rahwa meeles taga elawamaks ja wiha mõrtsukate üle suuremaks. Mõrtsukad ise oliwad Roomast ära neisse maakondadesse läinud, mis diktator ise enne oma surma osawõtjate päämeestelle oli tõutanud. Aga Antonius tahtis ise Põhja-Italiat omale saada, kuhu Decimus Brutus oli läinud, ja läks sellepärast wasta senati keeldu, kes teda, Cicero kõnede läbi äritatud, „isamaa waenlaseks“ nimetas, oma woliga wõtma, mis õiguse teel ei saanud.
Oktavianus.2. Selsamal ajal tuli Greeka maalt Cäsari lähem sugulane ja kasupoeg ning warapärija Cäsar Oktavianus koolist koju ja ülem ning alam wõttis teda rõõmuga wasta. Senat saatis teda Cicero nõuu pääle Antoniuse wasta. Oktavianus ja konsulid jäiwad wõitjaks, Antonius põgenes Gallia maale. Rooma tagasi jõudes tahtis Oktavianus konsuliks saada. Aga senat ei soowinud seda. Oktavianus konsul.Sääl nõudis Cäsari pärandaja sõjawäe abil, mis hääga ei antud, ja sai konsuliks. Selles ammetis laskis ta oma wanaonu mõrtsukad kodanikukirjast maha kustutada ja ennast wäepäälikuks Antoniuse wasta nimetada, kes Galliast tagasi oli tulnud ja nüüd uue jõuuga Põhja-Italias seisis. Aga tema sai aru, et ta mitte muud sest ei saaks, kui kahju, kui ta Antoniuse wasta wõitleks: sellepärast püüdis ta salaja temaga ja ta sõbra Lepidusega sõbrust sobida. 2. triumviratus.Nõuu läks korda: Oktavianus, Antonius, Lepidus tegiwad aastal 43 Bononia linna ligidal oma keskel seaduse, et ‚ühel nõuul ja jõuul wabadriiklasi ära wõita ja ülemat wõimust ning walitsust oma keskel jagada‘. See oli teine triumviratus.
Triumvirid.3. Aga eelseiswaiks sõdadeks läks raha tarwis; kuid riigilaekas oli tühi. Sellepärast wõeti nõuuks, nagu Sulla ajal, werekirjade ehk proskriptionide läbi kerget kukrut täita, ühes Cäsari waenlastelle ehk „wabadriiklastele“ kätte maksta. Jälle woolasiwad wereojad, jälle langesiwad auusamad ja osawamad mehed mõrtsuka mõega läbi, jälle oli hulga seas auu ja häbi kadunud. Lugemata surnukehad täitsiwad linna. Surnute seas oli ka Cicero (§ 73, 3). Kui seda wiisi meel lahutatud ja wiha jahutatud, aga kukkur ja kassa täidetud oli, ruttasiwad triumvirid üle mere Greeka maale, sest sääl oliwad wabadriiklased endid Brutuse ja Kassiuse ümber Makedonia maal kogunud. Philippi lahing: 42.Philippi lahingis läks „wabaduse wõitlejate“ õnne päike aastal 42 looja; Brutus ja Kassius andsiwad ise enestelle surma. Nõnda sai Philippi lahing „wabadriigi hauaks“, sest edespidi ei wehklenud mõek mitte enam wabaduse eest, waid walitsuse ja wägiwalla pärast. Philippi lahingilt pööris Antonius ida poole ning läks Egiptuse maale, aga Oktavianus astus laewa ja sõitis Rooma.
§ 78. Wõitlemine walitsuse pärast.
Oktavianuse tegewus.1. Kuna Antonius Egiptuse maal ilusa Kleopatra kaasas oma aega wiitis, püüdis Oktavianus Roomas igapidi rahwa meelt oma poole pöörda: tema laskis oma kuluga waeseid sööta, pidusid pidada, wehkelmängusid näidata, uhkeid hooneid ehitada. Päälegi andis ta igale soldatille, kes temaga sõjateed oli tallanud, tüki maad nende omandusest, kelle elu „werekirjad“ oliwad lühendanud. Kolmas triumvir oli Afrikas, walitses sääl, ei puutunud kodustesse asjadesse.
Tüli juur.2. Rahu ei wõinud kaua kesta: seda teadis Oktavianus, seda mõistis Antonius. Teine pidi tõusma, teine langema. Korra oli ju tuli lahti minemas, aga weel õigel ajal leppisiwad triumvirid ära ning uuendasiwad oma ühendust Brundusiumi linnas. Aga siiski ei wõinud waenu walu kaugelle jääda. Antonius ise kutsus omale õnnetuse kaela ning tegi otsa oma wõimuselle oma tegude läbi: ida maadega toimetas ta, nagu ta meelest hää oli, kinkis, jautas, rõhus rahwast raske maksuga; läks oma luaga Parthi rahwa wasta sõdima, aga pidi häbiga tagasi pöörma; lahkus oma abikaasast Oktaviast, Oktavianuse õest, wõttis Kleopatra omale abikaasaks ja kinkis temale ja ta lastele Rooma riigi waldasid, otsegu oleks kõik tema omandus.
Sõda Antoniuse ja Oktavianuse wahel: 31.3. Seda kõik, mis Antonius tegi, oskas Oktavianus oma kasuks pruukida: tema rääkis rahwa ees, tema seletas senatis, ‚kuda Antonius oma mõistuse kautanud ning meeletumal kombel riigile ja rahwalle kahju teha.‘ Tema nõuu pääle wõeti walitsuse poolt iga auu ja nimi Antoniuselt ära ning kuulutati Kleopatralle sõda: seeläbi tahtis Oktavianus kodusõja sütitaja süüst lahti jääda. Ida ja lääne maa korjasiwad oma sõjawäed kokku. Aktioni lahing: 31.Aktioni maa-nina juures saiwad aastal 31 mõlemad maa- ja merewäed teine teisega kokku. Lahing algas mere pääl Kleopatra tahtmise järele, kelle sõna Antonius kuulis otsegu jumala sõna. Mehi ja laewu oli mõlemil pool pea ühe wõrs. Pärast keskpäewa hakkas õnn Oktavianuse poole kaaluma. Sedamaid läks Kleopatra oma laewadega põgenema ja Antonius, oma meestest hoolimata, tõttas talle järele. Õhtul andis ennast terwe Antoniuse merewägi wangi. Maawägi tegi nädal hiljem sedasama. Siis tõttas Oktavianus Syria kaudu Egiptusse, kuna teda teel igal pool kui wõitjat ja „ärapäästjat“ auuga wasta wõeti. Antonius pistis iseenese mõegaga läbi, sest et ta Kleopatrat, nagu see talle oli lasknud ütelda, arwas surnud olewat, ja ka Kleopatra surmas ennast maunõelamise läbi, kui ta märkas, et Oktavianus teda triumphuswankri ees tahtis jooksta lasta. Egiptus Rooma maakond: 30.Egiptus aga sai Rooma keisririigi esimeseks maakonnaks.