Mine sisu juurde

Üleüldine ajalugu (Bergmann)/1329

Allikas: Vikitekstid
Üleüldine ajalugu
Jaan Bergmann

IX. Järk: Cäsari aeg.

§ 74. Esimene triumviratus.

Cäsari sünd: 100.1. Kuna Pompejus oma wõiduauu märkidel tööst puhkas, kaswis tema wastane Kajus Julius Cäsar oma wõimuse poolest iga päew wägewamaks. Tema oli wana patrizide sugu wõsu, loomuselt rohkete annetega ehitud, terawa mõistusega ja agara aruga, mehise meelega ja sõnaka keelega, hästi õpetatud ja korraliselt haritud. Sulla wõimuse ajal kosis 17 aastane Cäsar Mariuse meelelise Cinna tütre ära. Aga Sulla käskis temast lahkuda. Kui Cäsar kostis, et ta seda elades ei tee, kirjutas Sulla tema nime hukatusetähe pääle. Sulla sõbrad senatorid palusiwad noore mehe elu eest, kunni wägew mees tähtsa sõnaga ütles: „Jäägu! Wõtke! Aga ma ütlen: Sulla sõna.üks Cäsar on enam kui mitu Mariust!“ Cäsar oli seega waba. Siiski arwas ta julgema olewat Roomast ära minna. Seks sundis teda teiseks õppimise himu, sest Greeka maa oli sellel ajal ülem õpipaik ja suurkool. Kord sattus ta Greeka merel Rööwlid.rööwlite kätte. Need nõudsiwad temalt 20 talenti lunastuseks. „Mis nüüd!“ hüüdis Cäsar, „minusugune peab wähemast 50 talenti wäärt olema!“ Ja ta saatis oma sulase raha korjama. Senni oli ta ise laewas otsegu isand sulaste keskel: kui magada ehk kirjatööd teha tahtis, käskis wait ja wakka olla; kui kõnet ehk laulu, mis walmistanud oli, ette luges, hoolega tähele panna, ehk muidu lasta ta lahti saades nad kõik risti puua. Seda ta tegi tõeste: nii kui raha ja wabadus tuli, korjas ta julgeid mehi kokku, ruttas mõne laewaga rööwlitele järele, wõitis nad ära, wõttis wangi ja lõi risti. Roomas.Kui Rooma tagasi jõudis, hakkas ta maheda sõnaga ja lahtiste kätega rahwa meelt oma poole pöörma. Seks aga ei ulatanud ta oma kukkur mitte ja laenatud wara pidi rahwalle lõbusaid tundisid looma. Aga sest ei hoolinud Cäsar: ammetitest lootis kõik kasuga tagasi saawat. Ja ta jõudis takistamata ühest ammetist teise: kui Cicero konsul oli, sai tema prätoriks. Selle pääle käis ta Hispania maad walitsemas ja pööris säält suure waraga tagasi.

Cäsari püüdmine.2. Cäsari teraw silm oli ammugi aru saanud, et wabadriigi aeg möödas oli, et neid mehi, seda rahwast enam ep olnud, kes wabadriiki ennemuiste oli wägewaks teinud, sellepärast püüdis ta auuahnusest aetud ja loomuselt jaetud annetest toetud ise ülemat walitsust ainult oma kätte saada, seeläbi, et ta igal wiisil senati õigust wähendada ja rahwa wõimust kaswatada otsis, sest rahwa, mitte senati, abiga arwas ta seda korda minewat. Aga ta mõistis, et kuulsa Pompejuse wasta tema wõimus weel mitte ei jaksanud. 1. triumviratus: 60.Sellepärast andis ta Pompejuselle nõuu, et temaga üht teed käiks ning Krassust kaasa wõtaks: ‚kui nemad kolmekesi ühel nõuul ja ühel meelel olla, saada riigiwalitsus nende tahtmise järele sündima ning nende südame soowimised täide minema‘. Ja tõeste tegiwad aastal 60 Pompejus, Cäsar, Krassus, üks kuulus, teine agar, kolmas rikas, eneste keskel salaseaduse, mida esimeseks triumviratuseks ehk kolmemeheühenduseks kutsutakse: selle ühenduse läbi tahtis ‚esimene ette otsa jääda, teine tõusta, kolmas oma wara kaswatada.‘

Triumvirid.3. Sedamaid hakkasiwad „triumvirid“ oma tahtmisi ja püüdmisi tõeks tegema. Esimene töö oli, et Cäsar konsuliks sai ja oma ammetiwennast hoolimata tegi, mis tulusa arwas olewat; tema sõna pääle kinnitati Pompejuse seadmised ida mail ära, mis senni ajani mitte ep olnud sündinud. Siis püüdsiwad nad „wabadriiklasi“ Roomast eemalle saata: Cicero aeti ühe rahwakihutaja woliniku läbi linnast ära ja noorem Kato, meele ja teu poolest wana kaimu sarnane wali wabaduse kaitsja, läkitati Kypruse saart ära wõitma. Selle pääle walis iga „triumvir“ omale selle maakonna walitseda, mis talle kõige enam kasu ja tulu tõutas: Pompejus päris Hispania ja Afrika maad, Krassus Syria maad, Cäsar wäikest Gallia maakonnakest. Igal ühel oli selle juures aga oma iseäraline nõuu. Pompejus.Pompejus ei raatsinud päälinnast lahkuda, kus tema wõimus senni oleks wõinud kahaneda, sellepärast walis ta kõige lähemad maakonnad eneselle, kuhu ta ise mitte ei läinudgi, waid wasta seadust alamad ammetnikud enese asemel sinna saatis: ise walitses ta Roomas pea-aegu kuningliku wõimusega riigi üle ega hoolinud suurt senatist ega rahwakogust. Siiski ei nimetatud teda mitte diktatoriks, nagu ta südamest soowis. Krassus.Krassus lootis kaugel rikkal Syria pinnal, kuhu senati silm enam ei suutnud seletada, keelmata oma kukrulle uut koormat korjata. Aga tema mees ep olnud mitte üksi Syria kullaga rahul: ka Parthi rahwa wara tahtis ta pärida, kes praeguses Persia riigis elamas oli. Kuid ta nõuu läks nurja: tema wägi wõideti ära, Krassuse †: 53.ta ise sai surma. Aga surnulle kallati ahnuse täheks sulakulda suhu. Sest saadik oli Parthi rahwas ida küljest kõige kardetawam Rooma waenlane. Cäsar.Cäsar otsis kuulsat nime ja sõnakuuljat sõjawäge: Gallia maal: 58—50.seda wõis ta Gallia maal saada, kui Rooma radasid sääl laiemalle lautas. Seda ta tegi: 8 aasta sees wõitis ta terwe Gallia maa ära ning tegi ta täieste Rooma alamaks, käis kaks korda Germanias ehk Saksa maal, kaks korda Britannias ehk Inglise maal ning igal pool tähendasiwad wägewad teud tema teed. Ja nüüd oli tal wägi, kes walmis oli tema eest tulest ja weest läbi minemas.


§ 75. Teine kodusõda.

Sõja juur.1. Mida lähemalle aeg jõudis, kus Cäsari walitsuse päewad Gallia maal otsa lõpsiwad, seda rahutumaks läks Pompejus.Roomas Pompejuse süda: tema kartis Cäsarit kui wägewat wastast, kes teda wõiks keelda ainult ülemaks walitsejaks saamast. Seda kartust kaswatasiwad päälegi mitmed sõbrad, kes talle nõuu andsiwad walwata ja hoolsalt ennast kuulsaks saanud agara auuahne eest hoida. Et seda hirmu ära kautada, Senati käsk.andis senat Pompejuse soowimise pääle Cäsarille käsu oma wäge kui ka ammetit käest ära anda. Aga Cäsar tõutas seda üksi siis teha, kui ka Pompejus oma wäe ja wõimuse käest ära annaks. Seda wastust arwati riigi wasta olewat ja nimetati Pompejus riigikaitsjaks: kõik mis nõudis, wõis ta seks saada. Cäsar Rubikoni kaldal: 49.Cäsar oli parajaste oma maakonna lõunarajal, kui sõbrad talle senati nõuust sõna tõiwad. Kuulis ta nüüd sõna, oli ta lootus ülemaks walitsejaks saada wõimusega tükis kadunud, ei kuulnud ta sõna, läks sedamaid werine ja ränk sõda Pompejuse ja tema wahel põlema. Seda teadis Cäsar. Aga kaua ta ei kahklenud: mõek pidi õigust mõistma. Ta hüüdis: „Et weeregu waenuwanker!“ ning tõttas üle Rubikoni jõe, mida riigirajaks loeti. Teine kodusõda: 49—48.Seega oli teine kodusõda aastal 49 alganud.

Sõjakäik.2. Seda ep olnud senat lootnud ega Pompejus ootnud. Kõik oli alles ettewalmistamata, ep olnud wäge koos ega moona käes, ega läinud korda Pompejus.Pompejuse kiitlemine: „Kui mina aga kanda maapinna wasta põrutan, kaswawad korraga legionid wälja!“ Ruttu, ruttu, nii et aega ei saanud riigi rahawaragi kaasa wõtta, põgenes ta konsulitega ja suurema osa senatoridega Brundusiumi linna ja säält üle mere Epiruse maale, et sääl wäge koguks ja siis — riigiwaenlast ära wõidaks. Aga Cäsar.Cäsar ruttas Rooma, wõttis riigiwara oma hoolde, jättis Pompejuse järele minemata, Italias.heitis 60 päewaga Italia oma alla; läks siis Hispanias.Hispaniasse, wõitis sääl wastase wäed ära, sundis 40 päewa sees kõige see maa sõna kuulma, wõttis koju minnes Gallia rannas Massilia linna ära ning nuhtles teda taganemise eest rängaste. Sedawiisi oliwad lääne maakonnad ja Italia ise 100 päewaga tema päralt. Roomas.Rooma tagasi jõudes laskis ta ennast diktatoriks nimetada ja tulewaks aastaks konsuliks walida; ka tegi ta mõne kasuliku seadmise. Idas.Siis aga läks ta oma hulkadega üle Adria mere idasse ja tõttas, nii kui maale sai, mis talle mitte kerge ep olnud, sest et wastase wäehulgad seda keelda püüdsiwad, Thessalia maale, kus teda Pompejus poole suurema wäega ootas. Pharsaluse lahing: 48.Pharsaluse linna all tuli lahing aastal 48. Cäsar wõitis. Pompejuse legionid taganesiwad. Pompejuse †: 48.Tema ise põgenes Egiptuse maale, aga sai sääl kuninga käsu pääle ülekohtuse surma: kui Pompejus parajaste paadilt maale astus, kargasiwad paadimehed seljatagalt tema pääle ning lõiwad ta pää otsast maha.

Cäsari wõidutee.3. Cäsar tõttas Wäiksesse-Asiasse, heitis selle maa kähku oma tahtmise alla, ruttas säält Egiptuse sõda: 48—47.Egiptusse, kuhu ta 3 päewa pärast Pompejuse surma jõudis ja oma endise sõbra ning wäimehe auutuma surma pärast pisaraid walas. Sinna jäi ta terweks aastaks. Esmalt lõpetas ta säälse troonitüli Ptolemäuse XII. ja tema õe Kleopatra wahel: Ptolemäus jäi riigist ilma, sest et tema käsu pääle Pompejus oli surma saadetud, ja riik sai ilusalle Kleopatralle. Aga Egiptuse rahwas ep olnud sellega mitte rahul, awitasiwad oma kuningat ning piirasiwad Cäsarit ümber, kellel suurt wäge mitte kaasas ep olnud. Alles 9 kuu pärast wõis Cäsar wõitu saada, kui abiwägi sinna jõudis. Wõitlemise ajal põles üks osa kuulsast Aleksandria raamatukogust ära, mis kuninga hoones paigal seisis. Pärast Cäsari wõitu põgenes Ptolemäus, aga uppus Niluse laenetesse. Siis jäi sõda soiku. Pontuse sõda: 47.Sääl tuli uus sõjasõnum Cäsari kätte: ‚Mithridatese poeg Pharnakes olla sõda alganud, et oma isa kadunud riiki jälle kätte saada.‘ Kähku oli Cäsar Pontuses ja nii ruttu oli waenlane ära wõidetud, et wõidusõnum kolme sõnaga Rooma senatisse jõudis: „Veni, vidi, vici!“ See on ära seletatud: „Tulin, waatsin, wõitsin!“

Afrika sõda: 46.4. Senni oliwad Pompejuse meelelised Afrika maal uut wäge kogunud ja endid Numidia kuninga Juba’ga Cäsari wasta ühendanud. Seda kuuldes ruttas Cäsar Rooma, kus ta mõnda äritatud meelt waigistas, teistele, nagu Cicerole, andeks andis, et nad tema wastased olnud. Siis tõttas ta Afrikasse ja wõitis sääl „wiimsed wabadusewõitlejad“, nagu nad ise endid nimetasiwad, Thapsuse lahing: 46.Thapsuse lahingis ära. Keda taplusetaper ei tapnud, andis enamaste ise eneselle surma, nagu noorem Kato, ‚sest et nad mitte ei tahtnud wabadriigi otsa näha‘. Siis muutis Cäsar Numidia maa Rooma maakonnaks ning pööris suure auuga Rooma tagasi, kus ta neli päewa 4 kordne triumphus.neljakordist triumphust pidas: Gallia ja Pontuse, Egiptuse ja Numidia maa pärast, mis läbi ta riigiradasid oli laiemaks ajanud. Senat auustas wõitjat üpris wäga: nimetas teda 10 aasta pääle diktatoriks, käskis 40 päewa püha pidada, asutas talle konsulite kõrwa kuldistme. Cäsar ise jagas oma soldatitele, mis ta oli tõutanud, ja weel enamgi. Sulla aegseid „werekirju“ ep olnud kussagi ja kui keegi seda julges diktatorilt nõuda, tasus ta oma wereahnust oma enese pääga.

Hispania sõda: 45.5. Aga weel ootas Cäsarit uus wõitlemine: Hispania pinnal oliwad Pompejuse pojad, Knejus ja Sextus, jälle wäge kogunud ja ähwardasiwad diktatorilt auu ära wõtma tulla. Aga Cäsar tõttas kiireste neile wasta ja wõitis Munda lahing: 45.Munda lahingis aastal 45 oma wastaliste wiimsed riismed ära, nii et nad sest saadik wiimse lootuse kautasiwad. Knejus langes; Sextus põgenes ja sai mererööwliks; pärast püüdis ta weel korra walitsuse ohje oma kätte saada, aga selle nõuu tegi ta wägiwaldne surm tühjaks. Nii oli „teine kodusõda“ täieste lõpetatud, Pompejus surnud, tema wäed ära wõidetud, tema meelelised maha löödud, ja „auu ja kiitus ning wõimus ja woli“ Cäsari käes.


§ 76. Cäsar diktator.

Cäsari auu.1. Cäsar pööris rahu tuues kui „kõige riigi pää ja kaitsja“ päälinna tagasi. Senat teretas teda „isamaa isa“ nimega, walis tema eluks ajaks diktatoriks ja auustas teda kui junmlat. Cäsari tegemine.Ja seda tegi ta seda ennemalt, mida enam Cäsar hääd soowis ja paremat nõudis ja riigi kasu otsis. Rahwast kui soldatid püüdis ta rohkete andide ja kingituste kui ka rõõmulikknde pidumängude läbi rõõmustada ja wanu sõjahaawu seeläbi kinni katta; sedasama tegi ta ülema sooga ammetiandmise läbi. Tema muretses kauba-ajamise parandamise eest ja andis abi põlluharijatele, ta ehitas linna uhked hooned ja toredad templid, ruumikad teatrid ja lõbusad jalutuspaigad, ühe sõnaga: tema tegi linna ja maa pidu ja nägu igapidi paremaks ja kaunimaks. Ka kandis ta maakondade eest hoolt ning kaitsis neid ammetnikkude liia rõhumise wasta. Tähtsal kombel kaswatas ta teaduseriiki oma kirjade läbi ja oma Juliuse kalender.kalendri paranduse läbi, mida tema nime järele Juliuse kalendriks kutsutakse ja mis weel täna päewani Greeka ja Wene riigis tarwitatakse.

Wastalised.2. Sellegipärast oli mehi, kes Cäsaris muud ei näinud, kui wabadriigi surmajat ja walju tyrannust. Päälegi äritas neid Cäsar seeläbi wihale, et ta republiigi ammetid kui ka kombeid ja pruuke kui surnuid loome pilkama hakkas ja senatist wähe lugu pidas. Tema sõbrad aga, nende hulgas iseäranis Markus Antonius püüdsiwad teda Krooni pakkumine.kuningaks kroonida. Cäsar tõukas küll, kui Antonius talle krooni pähä tahtis panna, krooni kaks korda rahwa suuremaks rõõmuks tagasi, aga wabadriiklased teadsiwad küll, kui wäga ta kuninga nime soowis. Ehk nüüd küll Cäsar krooni wihkamist märkas, siiski ei jätnud ta järele seda nime püüdmast; aga et see nimi mitte Roomlasi ei wihastaks, pidi teda üksi ida maade kohta antama ning Ida kroon: 44.„ida kuningakroon“ 15. Märtsil 44 Cäsari pähä pandama. Sündima pidi see sellepärast, et üksi kuningas, nagu ettekuulutused teada andsiwad, ida maade peremeheks wõis saada, sest Cäsaril oli kindel nõuu idas Aleksandri Suure jälgedesse astuda. Aga täidemineku tunnini oli ka wastaliste kuri nõuu walmis saanud.

Kuri nõuu.3. Endine Pompejuse meeleline Kassius, kellele Cäsar oli andeks annud ning teda mõnele kõrgelle ammetille saatnud, wõttis nõuuks diktatori surma läbi wabadriiki surmast päästa. Aga ta ei leidnud osawõtjaid mitte enne, kui Markus Brutus, keda Cäsar kui oma poega armastas, tõutas oma wana kaimu (§ 52) teed käia. Pea oli 60 meest osa wõtmas, kelle seast Cäsar enamaste igale ühele mõndasugu hääd oli teinud. Aga ei siin waadatud häätegude pääle, waid armuta pidi „tyrannus“ langema! Ettekuulutused.Cäsarit oli küll noomitud 15. Märtsil mitte senatisse minna: seda ütles talle üks „tark“, seda palus ta oma abikaasa, kes rasket und oli näinud, selle tarwis andis talle üks Greeklane teel kirja kätte, kus kuri nõuu oli awalikuks tehtud, mis aga diktator paksu rahwa seas mitte lugeda ei saanud. Abikaasa palwe pääle tahtiski ta minemata jätta, aga üks kurja nõuu osaline, Decimus Brutus, tuli järele ja palus teda senati ja rahwa soowe täita. Nii kui ta senatis oma kuldselle istmelle istus, tuli üks osawõtja ja palus oma wennale armu, keda maalt oli wälja aetud. Cäsar tõutas seda asja teine kord ette wõtta. Kuri tegu.Aga paluja kargas diktatori togast kinni ning kiskus ta seljast maha. Selsamal silmapilgul haawas teda teine osawõtja selja tagant. Kohkudes hüüdis Cäsar: „Kurjategija: mis sa teed!“ Aga juba sadasiwad odahoobid otsegu rahe igast küljest ta pääle. Esmalt kaitsis ta ennast hõbekrihwliga. Aga Brutust nähes hüüdis ta haledaste: „Ka sina, mu poeg!“ kattis oma näu togaga kinni, ei lausunud enam sõnagi, waid seisis wagusi, kunni ta 23 haawaga kaetud Pompejuse kuju ette Cäsari †: 44.surnult maha langes. Temaga suri kuulsam ja tähtsam ja waimu poolest suurem Roomlane. Senatorid põgenesiwad hirmuga, mõrtsukad jooksiwad rõõmuga „wabadust“ kuulutama; üksi kolm ustawat orja wõtsiwad wiisiwad wägewa diktatori surnukeha koju.