Üleüldine ajalugu (Bergmann)/1234
IV. Järk: Doorlaste suurem wõimus.
§ 37. Sparta ülem wõimus.
Sparta hegemonia.1. Athena langemise läbi läks hegemonia jälle Sparta kätte. Terwe Greeka maa õiskas, et Athenlaste ikke alt lahti pääsnud. Aga lühike oli õiskajate rõõm. Pea märkas iga mees, et ta wihma käest oli räästa alla sattunud, sest Sparta ike oli rängem ja Spartlaste ülbus ja uhkus suurem. Nagu raudkäpaga surusiwad nad kõik linnad ja wallad nii hästi Greeka maal kui asutustes oma wõimuse alla. Igal pool paniwad nad aristokratlased walitsejaks, kes omast wäest woliwõimul tyrannuste kombel rahwast rõhusiwad. Sparta sisemine elu.Spartlased ise oliwad Lykurguse seaduse ära unustanud, lihtkord ja wahwa meel oli kadunud, õigus ja kaunis kombe otsa saanud. Kuningad ja päälikud müüsiwad raha eest oma auu ära ja kuldwõti oli raudwõtme ammetisse hakkanud. Määratu rikkus kogus ennast mõne ainukese pere seas kokku, kes teda prassides ära raiskasiwad, kuna kõik teised waesuse kibedust pidiwad kannatama.
Xenophoni kojutulek.2. Selsamal ajal oli Persia maal noorem Kyrus oma wenna kuninga Artakserksese wasta mässama hakkanud. Ta oli omale suure wäe kogunud, nende seas hulga Greeklasi, kes osalt raha, osalt kuulsa nime himus tema teenistusse oliwad astunud, ilma teadmata, kuhu läksiwad, sest Kyrus ütles ennast mässajate maakondade wasta minewat. Aga ta langes ise Kunaksa lahing: 401.Kunaksa lahingis ja ta ettewõtmine läks nurja. Greeklased aga ei heitnud mitte alla, nagu neilt nõuti, waid tahtsiwad sõjariistade all sõbrust sobida ja nii koju tagasi minna. Kuid Persialased saiwad petisel kombel Greeka ülemad oma kätte ja hukkasiwad nad ära. Siis oli häda suur. Aga Athenlane Xenophon.Xenophon, kes Sokratese luaga ja Delphi orakli tunnistusega kaasa oli läinud, wõttis nüüd ülema walitsuse enese kätte ja tema osawa juhatuse all jõudsiwad „kümmetuhat Greeklast“ tuhandest takistusest ja sajast wiletsusest hoolimata Musta mereni, kust nad hõlpsaste Byzantioni linna wõisiwad minna. Rääkimata oli nende rõõm, kui nad Armenia mägedest alla tulles merd nägiwad: nad langesiwad põlwili, andsiwad suud maapinnale ja õiskasiwad: „Meri! meri!“ Kõik selle tee ja käigi ja waewa on Xenophon ise üles kirjutanud ja wõib seda lugu weel täna päew tema raamatust näha, nagu ta on sündinud.
Agesilaus.3. Auuahnus aga kihutas Spartlasi taga Persialastega sõda hakkama, sest nad lootsiwad enam weel wõiwat, kui Xenophon. Ja Sparta kuningas Agesilaus läks teele. Juba oli tal Wäikses-Asias mitu linna ja lahingit wõidetud, kui Persialastel korda läks, Spartlastele kullaga kodumaal waenlasi walmistada. Mitmed riigid, nende seas Thebä, Korinthus ja Athen tõusiwad Sparta wasta üles ja nende sõjawäed saiwad Spartlastest Haliartuse lahing: 394.Haliartuse lahingis wõimust, kus päälegi Lysander surma leidis. See wiletsus sundis Agesilaust Asiast ära tulema. Tema sai küll waenlastest Koroneia tapluses wõitu, aga selsamal ajal wõitis Konon merel Sparta laewawäe ära, nii et Agesilause wõit wiljata jäi. Jah, Konon ehitas Persia rahaga Athena müürid jälle üles, kuna Spartlased Peloponnesuses naabritega pidiwad wõitlema. Sääl tegi Sparta Persia maaga Antalkida rahu: 387.Antalkida rahu, mis Greeklastele mitte auu ei toonud, waid häbi tegi: selle rahu järele jäiwad kõik Greeka asutused ja linnad Asia maal igaweste Persia alla; teiseks tegi see rahu kindlaks, et iga Greeka riik, oli ta suur ehk tilluke, täieste oma käe pääl lahus pidi olema; ühendust ei tohtinud ollagi.
§ 38. Thebä tõus ja ürike õis.
Spartlaste ülbus.1. Antalkida rahu järele nimetasiwad Spartlased endid rahutoojaiks ja õigusehoidjaiks, kes kõike ülekohut pidada kõrwale lükkama. Sellepärast kautasiwad nad kõigil pool demokratia walitsused ära ja paniwad aristokratlased ülemaks, kes alati nende kasu meeles pidasiwad, ja kaswatasiwad igal wiisil oma wõimust. Jah, nad läksiwad Arkadia maal Mantineia linna, ajasiwad kodanikud „külasse“ ja häwitasiwad linna ära „teistele hirmuks“. Sedasama tahtsiwad nad ka Olynthuse linnaga Makedonia maal teha, sest et ta wasta Antalkida seadust ennast mitme linna pääks oli teinud. Aga Böotia maalt läbi minnes kutsusiwad neid Thebä aristokratlased enestelle appi, mis ka sündis: Thebä kindlus jäeti Sparta sõjameeste kätte, demokratlased saadeti surma ja wärawast wälja. Ülemeelne walitsus kurnas Thebä rahwast, keda muidugi tema kasina hariduse pärast teistest enam õpetatud linnadest pilgati.
Epaminondas ja Pelopidas.2. Aga kättemaksmine ep olnud kaugel. Kaks meest, mõlemad isamaa armastajad, rikas, südi, osaw Pelopidas ja waene, alandlik, hästi õpetatud ning haritud Epaminondas ühendasiwad endid oma wanemate linna häbist ja unustuse unest ja rumaluse mudast päästma. Nemad oliwad aristokratlaste wiha eest põgenedes Athenast warju leidnud ja tuliwad nüüd säält mitme oma meelelisega salaja Thebässe, tungisiwad öö ajal naesterahwa riides aristokratlaste pääle, kes parajaste suurt pidu pidasiwad, surmasiwad nad ära, hüüdsiwad rahwast wabadusele, seadsiwad demokratia jälle jalale ning ajasiwad Sparta soldatid kindlusest minema. Nüüd asutas Pelopidas „püha hulga“, kellest auu ja wabaduse eest waimustatud noored mehed osa wõtsiwad ning tõutasiwad ennemalt surra kui taganeda, ja Epaminondas parandas sõjakunsti oma „wildaka reaga“, nii et lootus hää oli. Päälegi andsiwad neile Athenlased abi, kelle merewägi Spartlaste laewad mitu korda ära wõitis. Aga see abi ei kestnud kaua: Thebä tõusis liig ruttu ja see tegi Athenlasi kadedaks, nii et nad Spartlastega rahu tegiwad. Kuid Thebälased ei wõtnud tingimisi mitte wasta, waid ootasiwad omal jõuul waenlast tulewat. Ja Leuktra lahing: 371.Leuktra lahingis ajas Epaminondas Spartlased nii suure hooga põgenema, et nad enne ei usaldanud seisma jääda, kui Sparta linnas, nii et kuningas Agesilaus nõuu andis Lykurguse seadust, mis iga põgenejat auutuks nimetab, seekord „magada lasta“, sest muidu ep oleks ühtegi auusat kodanikku linna jäänud.
Epaminondas Sparta ees.3. Pea pärast Leuktra lahingit tungis Epaminondas Peloponnesusse ja jõudis kunni Sparta linnani. Aga linna sisse tungimine ei läinud wana Agesilause wahwuse pärast mitte korda. Messene waba: 369.Kuid Messene maa tegi ta Sparta alt wabaks ja andis ta uue Messene linnaga nende järeltulijatele, kes muiste Ariotomenese ajal wälja oliwad rändanud. Nüüd oli Thebä linn kõige wägewam Greeka maal, ega wõinud Spartlased Epaminondast poolegi keelda ikka jälle Peloponnesusse tulemast. Neljandal korral aga, kui ta Arkadlaste wasta sõtta läks, kes ülemat wõimust oma kätte püüdsiwad, tuliwad talle Spartlased Agesilause all Arkadlastega ühes Mantineia lahing: 362.Mantineia linna juures wasta, kus Thebälased küll wõitu saiwad, aga Epaminondas langes. Wiskoda oli auusalle päälikulle rindu tunginud ja arstid ütlesiwad, et ta sedamaid sureb, kui oda wälja tõmmatakse; Epaminondas ootas, kunni wõidusõnum toodi, siis laskis ta rõõmuga oda haawast wälja wõtta ja suri. Kaks aastat enne seda oli ju Pelopidas Thessalia maal sõdides surma saanud, nõnda et nüüd Epaminondase surmaga Thebä ürikene auuaeg otsa lõppis.
Greeka sisemine elu pärast Epaminondast.4. Pärast Epaminondase surma oli terwe Greeka maa otse kui wäsinud ja uimane. Kõik ülem nõudmine ja püüdmine jäeti kõrwale ning üksi „hääd põlwe ja raha rikkust“ nõueti taga. Seda wiisi oli lugu Spartas, seda wiisi Athenas, seda wiisi Thebäs, seda wiisi wähemais linnades. Raha eest wõis kõike saada, mis süda ihaldas, raha eest oodeti auu ja kiitust, raha eest müüdi riidu ja rahu. Segadused tõusiwad ja kaswatasiwad nõdrust, niis ärawõitmise waenlastelle koguni kergeks tegi.