Üleüldine ajalugu (Bergmann)/1233
III. Järk: Peloponnesuse sõda.
§ 34. Sõja hakatus, Athena häda, Nikia rahu.
Sisemine elu.1. Periklese aegne wõimus ja õitsemine, ilu ja olu, uhkus ja toredus kandis hukatust omas põues. Wäline wõimus kerkis, kombed ja wagad wiisid kadusiwad: kurjus ja nurjus, hõelus ja kiimalus, ülbus ja armutus hakkasiwad sööja kombel riigi elu rikkuma. Iseäranis karedalt näitasiwad Athenlased oma wäge Ühenduse liikmed.ühenduse liikmete wasta üles: nemad unustasiwad ühenduse põhjusmõtte ära ja pidasiwad tema liikmeid oma alamateks. Ja kui keegi püüdis ühendusest lahkuda, peeti teda mässaja wääriliseks. See asi sünnitas wiha ja äratas Athenlastele palju waenlasi. Kõige enam oli aga Spartlaste meel paha, kes muidugi juba Athenlaste üle kadedad oliwad ega mitte suutnud oma endist hegemoniat ära unustada: nad ootasiwad aga parajat silmapilku, et ülemeelseid karistada, eneste endist auu elule äratada. Ja Megara ühendusest lahkumine ähwardas õõguwat tuld leekima ajada: Spartlased tõttasiwad taganejatele appi ja kaitsiwad neid Athenlaste wiha wasta. Kuid Periklese tarkus riigi asjus waigistas äritatud meeli ja tegi 30. aasta pääle Periklese rahu: 445.„Periklese rahu.“
Sõja juur.2. Aga korra alla neelatud surmarohi ei kau ega kustu naljalt sügawasse tunginud tuli. Weel ep olnud poolt „Periklese rahu“ aega möödas, kui uueste waenuleek loitma hakkas ja sõjasõit 27 aastat wältas, kunni Athena wõim wajus ja hegemonia Joonlastelt jälle Doorlaste kätte sai. Ja ep olnudgi asjast enesest midagi, mis siin sõda alustas: ühe linnakese kodanikud läksiwad teine teisega riidu ja see lugu ajas kõik Greeklased tülisse!
Sõja põhi.2b. Epidamnuse linnas Epiruse maal ajas rahwaliik ülema seisuse minema. Aga ära aetud aristokratlased palusiwad ühe Illyria soo enestelle appi ja piirasiwad linna ümber. Rahwaliik otsis Epidamnuse asutajalt, Korkyra linnalt, abi, aga säält toetati neid, kes wärawa taga walwasiwad. Sääl nõudis Epidamnuslaste käskjalg Korinthusest abi, kes Korkyra linna oli asutanud. Aga abiwiijad oliwad nüüd ise wastastikku koos ja nende saadikud käisiwad maalt maale abilisi otsimas. Sparta lubas Korinthusele, aga Athen tõutas Korkyrale appi minna. Kuid enne abi ilmumist langes Epidamnus. Korinthus oli ka ühenduse liikmeid Athenast taganema ukutanud, aga üksi Potidäa linn oli nõuu wasta wõtnud: seda linna pidi nüüd Sparta kaitsma.
Sõja nõue.3. Sparta nõudis selle tüli jäljil Athenalt: „Kõik ühenduse liikmed olgu wabad! Mitte üks linn ei pea sinu ikke all õhkama! Ja sa pead Periklese ära ajama, et ta mitte oma jalga sinu läwe üle ei tõsta!“ See oli liig. Athenlased ei täitnud mitte Spartlaste käsku, aga Spartlased kuulutasiwad neile sõda. Seega hakkas suur Peloponnesuse sõda: 431—404.Peloponnesuse sõda põlema ja wältas 431 aastast 404 aastani.
Sõjast osawõtjad.3b. Nüüd jagunes kõik Greeka maa kahte osasse. Aristokratlased kogusiwad endid Doorlaste pääliku ümber, demokratlased Joonlaste päämehe kõrwa. Spartlaste nõuus oli terwe Peloponnesus ja mitu maakonda Kesk-Greeka maal, ka mitu saart. Athenlastega käisiwad mitu maakonda suurel maal, enamiste kõik saared ja asutused käsi käes. Wähe maakonde ja linnasid jäi erapooletuks.
Sõja käik.4. Sõda oli nüüd sõudemas. Athenlased oliwad wägewad merel, Spartlased tugewad kuiwal. Sest siis tuli, et Athena lagemaa Sparta sõjawäe tallata jäi, linna üksi hoiti ning kaitseti, aga Peloponnesuse rannad ühte puhku riisumist ja rüüstamist Athena laewadest kannatasiwad. Sedawiisi sündis igal suwel; talwel puhkasiwad wäsinud käsiwarred. Aga pea wõttis raske häda Athenas rahwast rõhuda. Hirmus Katk.katk hakkas möllama ja kolme aasta sees tappis taud arutu palju rahwast, kes sõja eest linna oliwad põgenenud. Toidu ja ruumi puudus, põua palawus ja rahwa paksus kaswatas tõbe wõimu, mida ükski arst arstida ei wõinud. Ei hoolinud surm ülemast ega alamast: hulga kaupa langesiwad kodanikud, suriwad soldatid, heitsiwad hinge päälikud. Kõige tähtsam katku ohwer oli Perikles, kes senni Athena tugi ja abi, ootus ja lootus oli olnud. Määratu oli katku kahju.
Katku ajal.4b. Hale oli Athena linna lugu! Siin ägasiwad ja oigasiwad surijad, siin oliwad templid ja pühad paigad palwetegijaid täis, kes jumalailt abi otsisiwad, siin oliwad kõige kuulsamad kujud ja uhkemad hooned surnuwirnade ja kõduwate kehade keskel! Ja jälle teised tormasiwad kiimaluses ja priiskamises meeletumalt üle surnukehade, keda kaaren ei nokanud ega koer ei nuusutanud, ja hüüdsiwad: „Hing söö ja joo ning ole rõõmus, sest hommen oled sa surnud!“ Usk kadus ja lootus lõppis, seadust ei kardetud ega käsku ei kuuldud. Kõlwatus ja kombete korratus oli suurem wiletsus kui katk ise.
Sõja käik.5. Periklese surm oli Athenlastele suureks õnnetuseks, sest et nüüd oma enese kasupüüdjad ja toore meelega mehed walitsuse oma kätte kiskusiwad, rahwast eksitasiwad ja sõja häda kaswatasiwad. Iseäranis Kleon.'Kleon, ühe nahaparkija poeg ja ise nahakaupleja, sai wägewaks ja tegi mõnda, mis Athena rahwalle mitte auu ei teinud. Kohe, kui päämeheks sai, läks ta Lesbose saare wasta sõdima, sest et ta ühendusest oli taganenud. Ta sai tema kätte ja rahwas mõistis tema nõuu pääle kõik täie-ealised Mitylene linna mehed surma! Õnneks kahetses rahwas weel õigel ajal koledat käsku ja keelis tema täitmise ära, kuid 1000 wangi, keda Kleon oli kaasa toonud, oliwad juba ära hukatud ning ei suutnud neid parem mõte mitte enam päästa. Selle wasta wõtsiwad Spartlased Platää.Platää linna, mis Athena abiline oli, ning häwitasiwad ta tulega ära, kuna kõik täis kaswanud mehed mõega tera all langesiwad. Sääl sai Athena päälik Demosthenes Pyluse linna Messene maal kätte ja rüüstas sääl ümberkaudist maad. Asjata püüdsiwad teda Spartlased ära ajada; nad kautasiwad päälegi 400 tähtsamat kodanikku, kes Messene rannasaarel Kleoni wangi sattusiwad. Sparta tahtis nüüd rahu teha, aga Kleoni tingimised oliwad nii rängad, et Spartlased wiimse wõimu kokku wõtsiwad ja edasi sõdisiwad. Ja nende päälik Brasidas.Brasidas sai Thrakia maal Amphipoli linna kätte. Kleon tõttas teda säält ära ajama, aga werises lahingis langes ta wägi ja ta ise leidis põgenedes surma. Ka Brasidas kautas oma elu lahingis, aga wõit oli ja jäi Spartlastele. Nüüd alles wõis Nikia rahu: 421.Nikias, kelle nõuu senni ajani Kleon oli tühjaks teinud, rahu-kaupa sobida. Ja talle läks korda 50. aastaks Nikia rahu teha.
§ 35. Uus waen: Athena langemine.
Alkibiades.1. Aga kaua ei kestnud mitte Nikia rahu: meeled oliwad liiga äritatud, südamed rahutud ja weri kuum. Päälegi andis ennast Athen nüüd ühe mehe juhatuse alla, kes nii hästi hääs kui pahas täieline Athena rahwa kuju oli. See mees oli Periklese õepoeg Alkibiades, kes rohkete waimuannetega ehitud oli: kena näuga, wiisaka moega, mõjuka kõnega, aga liig käritu ja kergemeelne. Lapsest saadik oli ta Athenlastele oma iseäralikkude tegude läbi tuttaw. Korra maadles ta teise tugewamaga, ei saanud jagu, hakkas hammastega wastase käest kinni; ja kui teine teda sellepärast „naeseks“ nimetas, kiitis Alkibiades enese „lõukoera“ olewat. Teine kord wiskas ta uulitsal ratast; woorimees tuli wurinal sõites, kui tema kord wisata oli; Alkibiades jäi kesk teed seisma ja laskis woorimeest iluste oodata, kunni ratas oma kohta oli jõudnud. Korra jälle ostis ta eneselle wäga ilusa kalli koera: sellel raius ta saba tagant ära, „et linna rahwal ometi midagi temast kõnelda oleks“. Palju muid niisuguseid tegusid tegi ta, mis aga rahwas mitte pahaks ei pannud, waid ennemalt rõõmustas, kui „ilmasüüta nalja“ üle. Päälegi oskas Alkibiades rahwa südant rohkete kiugituste ja näitemängude läbi, mis tema kulu pääl mängiti, kui ka alalise lahkuse, sõnaka kõne ja elawa olemise läbi alati jälle ära lepitada.
Syrakusä sõda.2. Seesama Alkibiades andis Athenlastele nõuu Sikelia saarele minna ja kuulsat ja suurt Syrakusä linna ära wõtta, et ta mitte ees seiswas sõjas Spartlastele abi ei annaks. Asja andis talle seks ühe wäikese Sikelia linna saadik, kes Syrakusä woli ja wägiwalla wasta Athenast abi otsis. Suur ja tore laewawägi, nagu enne iial ep olnud nähtud, pandi walmis ja saadeti Alkibiadese ülema käsu all Sikelia saarde. Õnnelikult jõudis ta sinna ja õnn oli hakatuses tema: kohe sattus üks linn tema kätte. Sääl tuli käsk järele: Alkibiades tulgu ruttu rahwakogu ette wastutama, miks ta Hermese kujusid teutanud, sest selsamal öösel, kui laewad hommikul ära sõitsiwad, oliwad Hermese kujud ümber lükatud, mis kohe, iseäranis kadedailt, Alkibiadese süüks arwati. Aga Alkibiades kartis rahwast ja põgenes Italia maale; Alkibiades Spartas.säält läks ta Spartasse, kus ta kuningalle hääd nõuu andis ning nii palju, kui iial suutis, oma isamaale kahju tegi. Tema nõuu järele ehitasiwad Spartlased hulga laewu ja saatsiwad suure wäe Syrakusä linnale appi, tema toimetamise teel sobis Sparta Persialastega sõbrust, et nende abiga Athenast taga kergemalt wõimust saada; ka oli ta osaw ühenduse liikmeid Athenast lahutamas. Kuid pea hakkasiwad kadedad silmad tema elu järele waritsema: Alkibiades jättis Sparta maha ning läks Persia pääliku juure, kus ta sõbruse kaupa tühjaks püüdis teha. Athenlased Sikelias.Senni aga oli Athenlaste käsi wäga halwaste käinud. Just kui Nikias Syrakusä linna oli kätte saamas, tuliwad Spartlased; tema mees ei taganenud õigel ajal, waenlased piirasiwad ta ümber ja ta sattus kõige wäega wangi. Nikia †.Nikias ja mõni teine päälik mõisteti surma, soldatid wisati kiwimurdu, kus nälg ja janu neid suuremal osal tappis, ehk müüdi pärisorjaks. Laewad, mehed, sõjariistad, kõik oli kadunud.
Athenas.3. Hirm ja leinamine täitis terwe linna, kui õnnetuse sõnum Athenasse jõudis. Igas majas kurtis surmalaul. Waenlased aga rõõmustasiwad ja ühenduse liikmed taganesiwad Athenlastelt ja hakkasiwad Sparta tahtmist täitma. Spartlased aga sõdisiwad uue jõuuga ja „Persia nõuuga“; jah, Athenaski oliwad neil abilised, aristokratlased, kes neile käsi lahkeks wastawõtmiseks pakkusiwad. Siiski pani weel Athen 8 aastat wasta ja wõitis weel kaks kuulsat lahingit. Aga ükski asi ei suutnud endist auu ja wõimust tagasi anda ega linna langemise eest kaitsta. Alkibiades Athenas.Küll kutsuti Alkibiades tagasi ja anti merewägi tema käsu alla, wisati, kui ta wõitjana Athenasse jõudis, tema „häbisammas“ kõigega, mis ta pääle oli kirjutatud, merde, aga ka tema ei suutnud hukatust hääks käända. Ehk ta oleks weel midagi teinud, aga teda aeti jälle minema, sest et üks osa tema wäest ära oli wõidetud, kuna teda ennast sääl ep olnud. Siis anti ülem walitsus mere pääl 10 päälikut.10 mehe kätte ühe korraga: need wõitsiwad küll Spartlased merelahingis ära, aga et nad maru pärast mitte ep olnud surnukehasid merest wälja püüdnud ning maha matnud, kutsuti nad kohtu ette ja mõisteti surma. Põgenemine ja äraolek päästis 4 neist, kuna teised kuus surma saadeti. Kaks aastat pärast seda leidis ka Alkibiadese †.Alkibiades Wäikses-Asias otsa. Spartlaste nõudmise pääle laskis Persia maawalitseja ta koda ümber piirata, et teda elawalt kinni püüda; püüdjad aga süütasiwad maja põlema ja lasksiwad tule eest põgeneja eemalt nooltega maha.
Lysander.4. Selsamal ajal oli Sparta merewägi kawala ja agara Lysandri käe all, kes Persia kullaga oma laewade hulka ja meeste arwu kaswatas ja alati õiget aega wõitlemiseks tähele pani. Ägospotamuse lahing: 405.Ägospotamuse[1] ehk „Kitsejõe“ kaldal wõitis ta Athenlaste merewäe nii ära, et päälik Konon üksi 9 laewaga põgenema pääsis. Nüüd oli Athena wõim otsas. Needgi saared ja linnad, mis weel tema poole hoidsiwad, sattusiwad Lysandri kätte, kes wiimaks ise Athena alla tuli ja teda mere poolt ümber piiras. Sedasama tegi kuningas Agis maa poolt. Athena langemine: 404.Kuud 4 pani weel linn wasta: nälg sundis teda siis ennast Spartlaste kätte andma aastal 404.
Rahu tingimised.5. Rängad tingimised suruti allaheitjalle kaela: Athena ja Piräuse müürid kisti maha, laewad wõeti ära, muud kui 12 jäeti järele, rahwa walitsus ja wolidus lõpetati ära. 30 tyrannust.Kolmkümmend meest, keda Athenlased „30 tyrannuseks“ kutsusiwad, pandi riigi ülemaks. Kritias oli nende päämees. Seaduste parandamise asemel, miks neid nimelt waliti, riisusiwad ja tapsiwad nad, kust iial kukrulle kasu lootsiwad, wastaliste seas. Ostetud ära-andjad oliwad igal pool walmis, õigeid hukka mõistmas ja hõelaid lahti lunastamas. Rahwameelelisi taheti sootumaks ära kautada. Õnneks ei kestnud wereimejate woli mitte kaua. Üks rahwameeleline, nimega Thrasybulus.Thrasybulus, oli Thebä linna põgenenud, sääl mitme teise õiglase mehega kokku saanud, kelle abiga ta eneselle nii palju osalisi korjas, et ta ju aasta pärast 30 tyrannust wõis ära ajada. Siis püüdis ta kohust ja korda igapidi jälle jalale seada, wihamehi lepitada ja waenuwermeid unustada. Aga wõeriti aru oli see, et ta Soloni seadust jälle tahtis elule äratada: ajad oliwad muutnud, inimesed teised, nõuded ning tarwitused hoopis teised. Üleüldse oli endine wagadus ja woorus kadunud, kergemeel ja ellitus aset leidnud.
§ 36. Sokrates.
Sisemine kahju.1. Ärarääkimata suur oli kahju, mis Peloponnesuse sõda teinud: wäline wõimus ja nõukas ning jõukas aeg oli otsas, sisemine elu hoopis ära rikutud; usk oli kadunud, kombed korratumad, ahnus ja armutus käsi käes käimas; õigus ja häädus halwaks peetud, terawad sõnad ja naljakad okkalised kõned ja kawalus suure auu sees. Säherdust wiletsust kaswatasiwad, iseäranis Athenas, Sophistid.sophistid ehk õpetatud mehed, kes kalli raha eest waletarkust õpetasiwad: nad wõisiwad iga asja üle kaksipidi rääkida, tõt kergeste waleks ajada, aga ka walet tõeks käända; waidlemine ja kawal kõne oli nende wõti, miska südamete uksi tarwitust mööda lahti wõtsiwad. Usk oli halpus nende meelest ja lootus tühi: kawalus, osawad kõnekäänud, peenike pettus, see oli nende usk ja nende jumal. Ja niisuguseid õpetusi ostsiwad kalli hinna eest need, kes pärast rahwa juhatajaiks tahtsiwad saada!
Sokrates.2. Ometi oli üks mees Athenas, kes petiste wasta üles tõusis ja sõnaga ning teuga häädust ja õigust, usku ja kombeid õpetas, jah, ainu Jumala tundmisest mitte kaugele ei jäänud. See mees oli Sokrates. Tema oli ühe kujuraiuja poeg ning oli ise seda ammetit 30. eluaastani pidanud. Siis aga jättis ta pöitle ja wasara maha ning hakkas mõttetarkust järele uurima: pääseaduseks tegi ta iseeneselle selle sõna, mis Delphi templi ukse pääle oli kirjutatud: „Tunne iseennast!“ Sokratese õpetus.Tema õpetas, et ‚ilma Jumalata midagi ei wõi sündida, mis hää oleks, ega olla, mis kõlbaks: et häädus ja wagadus üksi sääl aset peab, kus wiisakas elukombe ja jumalakartus elul on; et jumalakartus ja korrapäraline elu kõige tarkuse hallikas ja kurjale südamelle kõik teadus asjata on; et iga mehe kohus on paha peletada ning kurja kahandada, aga hääd edendada ning kaunist kaswatada‘.
Sokratese õpetuse wiis.3. Aga seda õpetust ei kuulutanud Sokrates mitte kalli raha eest koolis ega kunstlikus kõnes kõnetoolilt, waid ta õpetas hinnata igal pool, kuhu ta läks: turul ja teel, uulitsal ja hoone all, laua ääres ja sõjaleeris, kus aga kuuljaid oli. Ja ta ei õpetanud mitte kohe katekismuse kombel, waid juhatas õpetatawa osawate küsimuste waral sinna, kus ta ise oma rumalusest ehk wõeriti mõttest aru sai. Sokrates ja Alkibiades.Nõnda märkas ta kord, et noor Alkibiades liig arg oli, kõnet rahwa ees pidada. Kohe küsis ta: „Kas sa tõeste kardad kingsepa ees kõnelda?“ „Ei sugugi!“ „Aga katelsepp ajaks su aralt minema?“ „Ei poolegi!“ „Kuid kaupmehe ees läheks su süda sedamaid hirmu täis?“ „Mitte maiku!“ „Noh — ütles nüüd Sokrates — niisugused mehed on Athena rahwakogul: kui sa üksiku ees hirmu ei tunne, miks sa siis kogu kardad?“ Sokrates ja Xenophon.Teine kord juhtus ta noorele Xenophonile kitsas uulitsas wasta. Noormees oli ta meele pärast ja ta hoidis oma kepi põigiti teel ette: „Ütle mulle, kust jahu ostetakse?“ „Turult.“ „Aga õli?“ „Säältsamast.“ „Aga kuhu minnakse targaks ja wagaks ning wooraks saama?“ Noormees lõi silmad maha, aga Sokrates ütles: „Tule minuga: mina tahan seda sulle ütelda!“ Ja see sündis. Aga kõik tema õppijad armastasiwad teda, nii et nad teda iial maha ei jätnud. Eukleides.Eukleideski tuli iga päew Megara linnast Athenasse, et tema õpetust kuulda, ja kui surmanuhtluse ähwardusel sõda Megarlasi eemal hoidis, tuli tema ometi naesterahwa riietes wärawast sisse oma õpetajat kuulma.
Sokratese kodune elu.4. Sokrates ise oli loomu poolest äkiline, aga ta oli nii iseenese üle wõimust saanud, et teda mingi asi wihale ei äritanud. Nõnda naeratas ta kord, kui üks mees wihal talle kõrwalopsu andis, ‚et halb asi olla, kui inimene mitte ette ei teada, millal kiiwrit tarwis oleks pähä panna‘. Ja teine kord kostis ta, kui talle kaebati, et temast keegi paha kõnelenud: „Eks ta peksku mind pääle, kui aga mind ennast mitte juures ep ole.“ Kõige enam oli tal aga oma riiaka naese Xanthippe.Xanthippe läbi kannatada. Ühe korra käratses Xanthippe hulk aega, ilma et Sokrates talle sõna oleks wastanud, kui ta aga wiimaks wälja astus, kallas naene talle potitäie wet aknast kaela. Sokrates naeratas: „Eks Kõue kannul käi ikka külm wihm!“ Iial ep olnud ta pahane ega tusane. Tõsine oli ta meel, aga nalja ei pelganud ta mitte, waid tarwitas teda kõne karastuseks sagedaste. Liht oli ta elukord, aga korra pärast pidi kõik olema ega sallinud ta koguni kohendamata ja katkist kuube. Sokrates riigi wasta.Oma isamaa hääd ja kasu nõudis ta alati taga. Ülemaid kui ka seadust käskis ta auustada ja nende sõna kuulda, sest et Jumal kõik olla seadnud, kartmata kuulutas ta igaühe wasta, mis ta mõtles ja hirmuta wõttis ta mõega kätte ning wõitles mitmes lahingis wahwaste isamaa eest. Korra päästis ta Alkibiadesegi surmast, mis see talle teises lahingis jälle kätte tasus.
Wastalised.5. Oma õpetuse ja südi kõne läbi, kui ka okkaliste küsimuste ja kostuste läbi, äritas ta mõned mehed, iseäranis sophistid, wihale, kes temalt oma kukrulle kahju kartsiwad. Ja pärast sõja lõpetust pidasiwad mõned demokratlased teda riigi waenlaseks, sest et mõned tema jüngrid terawaste demokratia wasta rääkisiwad. Kaebus.Nemad kaebasiwad tema pääle, „et ta walejumalaid õpetada, noore soo ära rikkuda, maale ja linnale suurt kahju teha.“ Sokrates kutsuti kohtu ette: ta tunnistas omas wastutamise kõnes, ‚et ta 30 aastat tööd teinud, mitte salajas, waid ilmsi, üksi oma riigi osalistele hääks ja kasuks; et ta seega jumalikku tahtmist täitnud ja mitte walejumalaid kuulutanud; et ta mitte noort sugu ei rikkunud, waid teda õpetanud hääle tööle ja kaunile tegudelle; et ta seega mitte nuhtlust, waid auupalka ära teeninud.‘ Sokratese surm: 399.See kõne wihastas kohtunikka nii, et nad tema, ehk küll paljalt kolm häält rohkem oli, surma mõistsiwad. Küll püüdsiwad sõbrad teda põgenemise läbi päästa, aga Sokrates ei wõtnud seda mitte kuulda, waid tahtis ka siin ülemate ja walitsejate käsku täita. Igawesest elust oma jüngritega kõneledes jõi ta seatud päewal kihwtikarika tühjaks ja suri mehisel meelel. Tema ise ep ole oma õpetust mitte üles kirjutanud, aga tema õppijad, iseäranis Platon ja Xenophon, on seda hoolega teinud.
- ↑ Ägospotamus woolab Hellespontusse Thrakia maalt.