Wanapagana jutud/Wanapagana kuju
20.
Wanapagana kuju.
M. Liedenberg Wigalast.
Korra eland üks sepp. See maalind oma sepapaja ukse peale wanapagana kuju. Iga kord wäljast sisse tulles annud sepp wanapagana kujule suud ja üelnud: „Säh, seda saad sina!“
Ühel päewal teinud sepp parajasti tööd, kui üks noormees, tugew nagu karu, sepapatta tulnud. Noormees annud tööle jõudu ja küsind, kas sepa juurest tööd ei saaks. Sepp kostnud: tal olla juba poiss; teise jauks ei olla enam tööd. Noormees kaeband aga oma häda ja luband palja kõhutäie eest tööd teha.
Nooremehe pika palumise peale üelnud wiimaks sepp: „Noh olgu siis peale! On minul leiba, eks jätku siis sinu jaoks ka!“
Sepp paneb raua tulesse. Raud pea tuline. Sepp wõtab raua tulest wälja ja ütleb: „Löö pihta!“
Noormees põrutab wasaraga korra, põrutab teise, põrutab weel kolmanda korra: ju raua latt pooleks, alasi poolest saadik maa sees.
Sepp sõnuma: „Oh, oh, mis mees sina oled! Sind sünnib üle talwe pidada! Sihukest meest pole mull enne weel olnud!“
Nii teinud noormees mõnda aega sepa juures tööd. Ühel päewal tulnud üks hall mehike sepapaja ukse peale ja annud „terit.“ Noormees kohe küsima: „Mis sina, wanamees, tahad?“
Wanamees wasta: „Olen wanaks jäänud, tulin kuulama, kas sepad ei wõiks mind nooreks teha!“
Noormees kohe wasta: „Tule aga siia, küll ma su kohe ümber walan!“
Noormees laseb kohe suure tõrre tuua ja külma wett täis walada. Siis sasib wanamehe kraest kinni, wiskab ääsi ette, koorm süsi selga. Selle peale ise lõõtsa tõmmama.
Tõmmand, tõmmand, otsind kondid tulest üles, koputand alasil ja siis sulps! tõrde külma wette. Tõrres liigutanud konte teiwaga ümber, pistnud siis mõlemad käed wette ja tõmmand ilusa nooremehe weest wälja.
Weest wälja wõetud noormees pannud nagu tuul punuma ja kadund pea nende silmist metsa.
Noor sepp teinud selle peale weel mõned päewad tööd, siis aga ütelnud himu täis olewat sepa ametist.
Wana sepp palub, mis jõuab. Kahju nihukest töömeest ära minna lasta. Ei aita asi midagi, noor sepp läheb oma teed.
Üksi olles mõtleb sepp risti ja põigiti. Tarwis oleks perenaist majasse, ema wana, ei saa enam tööga hästi korda. Ei tea aga, keda wõtta. Wõtad, saad tule hargi, mis siis hakad tegema?
Wiimaks tärkab hea nõuu meelde. Kui ema nooremaks saaks tehtud, poleks teist poolt tarwiski. Sepp arwab ümbertegemise kunsti küllalt mõistwat; on ju wäga hästi näinud, kudas abimees wana mehe ümber teinud. „Pole seal kuntsi midagi, küll see töö mu käes korda läheb!“ kiitleb sepp.
Sedamaid ema juurde emale nõuu teada andma.
Ema aga nuttes wasta paluma: „Kas sa mu surma ära ei jõua oodata, et mind enne aegu ära tahad tappa?“
Sepp aga ei hooli sellest midagi. Wõtab ema, wiib sepapatta. Teeb emaga seal niisama nagu noormees wanamehega enne teinud. Liigutab konta tõrres ja pistab siis käed wette noort ema wälja wõtma. Ei leia aga muud kui ainult konta. Küll teeb weel kõik kuntsid ja koogud ära, aga ema on ja jääb surnuks.
Pea tulnud asi wälja, et sepp ema ära tapnud. Sepp kutsutud kohtusse wastust andma. Pole salanud ühtigi, rääkinud kõik tõtt mööda ülesse, kudas lugu olnud. Sellegi poolest mõistnud kohus sepa wõllasurma. Sepp rippunud juba wõllas ja hing olnud minemas. Korraga näinud endise abimehe, kes wanamehe nooreks teinud, enese poole tulewat, suur õle kubu seljas.
Noormees wõtnud sepa wõllast maha ja pannud õle kubu sepa asemele kõlkuma. Inimesed pole wahetusest midagi aru saanud.
Wõllast eemale minnes ütelnud noormees sepale: „Waata, mis hea mees ma olen! Aitan sind hädast ära, kui sull surm juba suu juures. See olgu sulle aga õpetuseks, et sa teine kord mind ega minu kuju enam ei teota. Mine nüüd ja ela ilusasti!“
Sepp tahtnud weel wastata, aga noormees kadunud nagu tina tuhka. Nooremehe jutust wõis sepp ometi aru saada, et noormees kuju sepapaja ukse peal oma kujuks pidas. Nooremehe abiga oli sepp see kord küll surmast pääsnud, aga elama ei julgend ta wana koha peale enam jääda. Sepp läinud wõerale maale, wõtnud seal naese ja elanud ilusasti edasi.