Wanapagana jutud/Kudas wanapagan silmast ilma jäi
26.
Kudas wanapagan silmast ilma jäi.
M. J. Eisen Wigalast.
Rehepapp Hans oli läinud metsast hagu tooma. Hans paneb terwe hao huniku wankri peale ja tahab korraga ära wiia. Aga tee wilets, hobune ei jõua. Hansu meel paha: ei tahaks hea meelega koormat lõhkuma hakata. Seal tuleb wäike hall mehike Hansu juurde ja küsib: „Mis sa maksad mulle, kui sull koorma aitan koju wiia?“
Hans naerab niisuguse küsimese peale: „Oled hea mees, aitad ilma hinnata; oled paha mees, pole mull su abi tarwis!“
Wäike mees hakab sõna lausumata aisa külge kinni ja nüüd weereb wanger nagu mängu kann edasi. Alles kodu wärawas laseb wõeras aisa küllest lahti. „Näed nüüd, et ma hea mees olen!“ ütleb wõeras.
„Seda ma arwan ka!“ kostab Hans. „Et sa tööd teinud, siis piad ka palka saama. Tule, söö minuga seltsis kõht täis, siis wõid minna. Mull on täna just käkki; ega seda iga päew saa!“
„Wõi käkki!“ hõiskab hall mehike. „See just mu maiuse roog ongi!“
Ja nüüd asub hall mehike käki kallale ja sööb nii suure isuga, et Hansul üsna wesi ahju tuleb. Kui wõera isu wiimaks täis saab, küsib ta: „Ütle mulle, kulla sõber, mill teil jälle käkki on?“
„Wõi ep meil nii sagedasti seda on: ainult iga laupäew!“
„No siis olen ma tulewa laupäew aegsasti platsis!“ kostab wõeras ja läheb oma teed.
Hans sai wäga hästi aru, et wõeras keegi muu ei olnud kui wanapagan ise. Ta tahtis wanale poisile tubli pussi mängida. Rehes oli palju rotta; neid püüdis ta hulga kinni, tappis ära ja tegi siis roti werest käkki. Rotid ise praadis ta aga ahjus ära. Kui nüüd wanapagan laupäewa õhtu Hansu juurde wõeraks tuli, pani Hans talle roti käkid ja roti liha ette. „Waata, olen hea sõbra jaoks tosina põrsaid ära tapnud!“ ütles Hans. „Söö nüüd, wana wennas!“
Wanapagan sõi ja kiitis. Kui wiimne kui rott ära oli söödud, küsis wanapagan: „Kuule wennas, kas sa ei tahaks rikkaks saada?“
„Küll ikka!“ kostis Hans.
„Kui sa tahad, wõin ma sind rikkaks teha!“ ütles wanapoiss.
Hans aga wasta: „Seda ma usun küll, et sa käkki oskad süüa, aga et sa mind rikkaks wõid teha, seda ma mitte ei usu.“
„Anna mulle aga kolm tilka werd, küll siis näed!“
Hans aga wasta: „Ei ma werd enne anna kui tean, et sa midagi wõid teha.“
Wõeras wasta: „Kui ei usu, siis mine too hao kimp tuppa. Too neid hagu, mis ma sull aitasin metsast tuua.“
Hans läks, tõi wihu haawahagu. Hakab waatama, näeb: iga rao otsas kuldraha.
„Näe nüüd!“ ütles wõeras. „Kas saad nüüd aru, et ma midagi wõin teha. Anna mulle nüüd oma nimetissõrmest werd ja siis saad kohe rikkaks!“
„Ega ma kade ei ole! Piad saama, mis sa tahad. Enne tahan ma aga hao wihu wälja wiia.“
Hans wõttis wihu, wiis wälja, tappis õues kuke ära ja tegi kuke werega oma wäikse sõrme weriseks. Rehes oli ammu juba pime, nii et wanapagan sest midagi aru ei saanud, mis Hans teinud. Rehte minnes wõttis Hans sukanõela ja ütles wanapoisile: „Nüüd tarwis sulle su kolm tilka werd kätte anda!“ Selle peale tegi ta, nagu torkaks ta nõelaga sõrme. Tõe pärast wõttis ta aga sõrme pealt kolm korda kuke werd ja andis wanapaganale. See kargas rõõmu pärast ühe jala pealt teise jala peale, mässis siis weretilgad paberisse ja sedamaid uksest wälja, otse kohe koju poole.
„Lõksu läks! Lõksu läks!“ hüüdis wanapoiss juba eemalt kodusele rahwale.
Taluwägi jooksis kokku. „Kes läks lõksu? Kas kuningas?“ hüüdsiwad kõik.
„Kuningast pole kasu midagi,“ wastas wanapagan lõõtsutades. „Kuninga wõin ma iga päew enesele saada. Aga rehepapp Hans läks lõksu, see esimene nupumees! See on õnn! Selle rõõmu pärast pidagem pidu!“
Seitse päewa söödi ja joodi ühte lugu ja löödi tantsu. Ei tea, kui kaua pidu oleks kestnud, kui mitte üks piduline rehepapi werd waatama ei oleks läinud.
„Tata, kelle weri see on?“ küsis waataja.
„Noh, eks ta selle ole, kelle pärast me pidu piame!“ wastas wanapagan naeratades.
„Ei see inimese weri ole!“ hüüab teine wasta.
Nüüd jooksiwad kõik pidulised mürinal kokku waatama. Waatawad, waatawad, teewad wiimaks selle otsuse, et ei ole inimese weri. Aga wanapoiss ei taha uskuda. Laseb were tilga keele peale, maitseb, maitseb: näm, nämm, ptüh! Ei ole kellegi inimese weri! Oh seda rehepappi! On mind ometi petnud!
Ei nüüd midagi muud kui pidul ots käes. Mispärast enam pidu piad, kui pidu pidamiseks mingisugust põhjust ei ole. Kurwa meelega läks wanapoiss hulkuma.
Mõtles, mõtles: kas ei oleks kudagi ometi wõimalik rehepapi käest werd saada. Ei midagi muud, tarwis korra weel õnne katsuma minna, ehk saab ometi.
„Hans, wana wennas, sa oled mind petnud! Sa ei ole mulle sugugi oma werd annud!“ ütleb wanapagan Hansule.
„Wõi petnud! Ise oled sa mind petnud! Lubasid mind rikkaks teha, aga pole mulle midagi annud!“
Wanapagan wasta: „Aga eks sa saanud wiimase korra minu käest hulga kuldraha?“
Hans wasta: „Waata sind petist! Läksid ära, waatasin järele, polnud su kuldraha muud midagi kui haawa lehed.“
„See tuli sest, et mulle wõerast werd andsid. Anna mulle nüüd oma werd, siis on sull raha ja rikkust küllalt!“
Hans aga wasta: „Olen täna liig wäsind; tule homme õhtu minu juurde, siis teeme kaupa!“
Teise õhtu oli wanapagan aegsasti platsis. Juba ootas teda Hanski. Hans oli enesele nahksõrme teinud, oma sõrme pio pesasse pigistanud ja nahksõrme oma sõrme kohta liiminud. Nahksõrme riputas ta enne seda natuke kuke werd.
Kui wanapoiss Hansu juurde tuli, ütles Hans: „Kuule wennas, see on weel liig wähe, et sa mulle rikkust annad. Mina nõuan rohkem, kui sulle oma werd annan!“
„Mis siis?“ küsis wanapagan hirmuga.
„Anna mulle oma mõlemad silmad!“ päris Hans.
„Kulla wennas, ära nii palju nõua!“ ägas wanapoiss. „Mis ma siis ise hakan tegema, kui silmad sulle annan! Nõua muud, mis sa tahad, kõik annan ma sulle!“
Hans aga wasta: „Muud ma ei taha kui sinu silmi. Ei taha sa oma silmi anda, siis on meie kaup katki!“
Kauplesiwad, kauplesiwad. Wiimaks leppis Hans wanapagana ühe silmaga. Wanapagan mõtlema: Parem annan silma kui et rehepapi priiks jätan. Niisugust meest läheb mull tarwis. Teine silm jääb mull järele ometi!
Nii lubaski wanapagan Hansule oma silma.
Hans ei olnud laisk. Waewalt lubas wanapagan teise silma Hansule, kui Hans sõrmed wanapagana silma ajas ja wups! oligi wanapagana silm wäljas.
Wanapagan röökis walu pärast nagu siga aia wahel. Hans aga naeris wanapagana üle. Hästitas takka peale: „Waat, waat, see tuleb sest, kui maias oled ja inimese werd nõuad. Nüüd aga wõid tulla ja minu werd wõtta!“
Wanapagan oli suure waluga were hoopis ära unustanud. Hans tõi wanapaganale nõela kätte ja käskis sellega sõrme torgata. Wanapagan hoidis kahe käega silma kinni. Ei saanud pettusest kõige wähematki aru. Torkas siis pool pimedast peast Hansu pettuse sõrme ja wõttis sealt kolm tilka kuke werd. Mässis were paberisse ja läks ägades oma teed.
Hans aga naeris takka nii, et kahe käega kõhtu kinni pidas.
Wanapagan jooksis waluga koju. Kõik tulid kokku küsima: „Mis wiga? Mis wiga?“ Rääkis neile, mis sündinud. Käskis aga ometi pidu pidama hakata. Rõõm oli suur, et Hansu hing kätte saadud.
Peeti seitse nädalit ühte lugu pidu. Söödi ja joodi ja tantsiti nii mis küll saab. Wanapagan ägas ja oigas ikka weel walu käes.
Paha meelega andis ta poistele käsku Hansu järele minna ja Hansu ära tuua. Ei tall olnud tarwis seda kaks korda ütelda. Nagu tuul pani üks lippama, otsekohe rehepapi Hansu juurde.
„Tule, nüüd on su päewad luetud!“ hüüdis noor kuriwaim hirwitades Hansule.
„Kes sa oled? Mis sa tahad?“ küsis aga imestledes Hans.
„Olen wanapagana poiss. Tulin su hinge wõtma. Sa oled oma hinge wanapaganale müünud, nüüd sa meie käest enam ei pääse!“
„Ma ei tunnegi teid!“ naeris Hans wasta.
„Tule kaasa, ära waidle wasta, sinu weri on meie käes!“ ütles wanapagan.
Hans aga naeris. „Ei see ole minu weri, waid kuke weri.“ Ja wõttis kuke, wiskas selle wanapagana poisi ette ja ütles: „Waat, selle weri on, mis teie käes. Wõta oma kukk!“
Wanapagana poiss karjuma: „Näita sõrm siia! Näita sõrm siia!“
Hans pistis sõrme noorele kurjale waimule nina alla. „Siin on sõrm, waata nii palju kui tahad!“
Küll wahtis ja sihtis noor kuriwaim Hansu sõrme, aga ei nõela märki kusagil. Sülitas ja läks oma teed.
Sest ajast jättis wanapagan Hansu rahule ega tulnud enam ta hinge nõudma. Sest ajast kui Hans ta silma wälja pistis, on wanapagan pool pime.