Waba Maa/1933/10/28/Piibli tõlge uuesti rewideerimisele
| ||||||
Teoksil olev piibli tõlge on meie rahva hinge äraandmine.
Kas piibel tõukab uuele maailmasõjale?
Neljap. [26. oktoobri 1933] õhtul esines Tartus protestantlikus ühingus ettekandega piibli kriitika üle tuntud prof. Ed. Tennmann. Referent nõudis otsekoheselt praegu teoksil oleva piibli tõlke, mis teatavasti tehakse praost H. Põllu poolt, põhjalikku revideerimist. Kui senine piiblitõlge on olnud võrdlemisi õnnetu, siis praost Põllu tõlge kujuneks referendi arvates otsekohe meie rahva äraandmiseks nii kultuurilt kui hingelt. On põhjalik eksitus Põllu poolt piibli tõlkimine võimalikult sõna-sõnalt. On ometi teada, et piibli praegu olemasolevad sõnad ei ole mitte päris Jumala sõnad, vaid nad on ajajooksul mitmet-setmet kanti muudetud ja juba vanast algkeelsest heebreapiiblist ei leiagi me enma puhast piiblivaimu, nagu seda otsib puhas ristiusk.
Vana testamendi verine jehoova.
Tõlkimisele tuleks piibel eesjoones kriitiliselt. Edasi tuleks anda võimaliku täiusega puhas ristiusu vaim sõnade asemel. Vanast testamendist tuleks kapitaalne osa põhjalikule revideerimisele. Vana testament ei tohi jääda edaspidigi ainult kitsarinnaliseks juudi rahvuse ülistamisraamatuks, nagu ta seda on praegu.
Lugegem vana testamenti heebrea keeles! Siis leiate, et ainuüksi juudi rahvas on ainus eriliselt äravalitud Jumala rahvas. Sõna “äravalitud” esineb palju kordi. Ainult juudi rahvas on püha, pärisjumala, jumalast parandatud ja kõrgeim rahvas. Ainult neid kaitseb vana testamendi jumal. Teiste rahvaste vastu võitleb jumal juutidega ühes meeles armuheitmatult ja veriselt, kasutades väga mitmesuguseid vahendeid. Eriti verine on 5. Moosese raamatu 7. ptk. Armuline ei ole jumal peale juutide teiste inimeste vastu üldse mitte.
Ainult juut võib olla ligimene.
Üllatav on, et isegi sõna ligimene ei käi vanas testamendis üldse peale juutide ei kellegi teiste rahvuste liikmete kohta. Alles Samaaria mehe lugu tahab siin vana mõistet muuta. Ja kui nüüd meie sellesama ligimese mõiste tahame tõlkida sõna-sõnalt omale ümber ja sedasama teevad ristiusu teised rahvad ja seda selles sõnasõnalises vaimus oma noorsoole edasi anname, siis ei ole midagi imestada, kui piibel lõppeks saab uue Euroopa või isegi maailmasõja algatajaks.
Tõsi on küll, et prohvetite raamatuis on juba hoopis enam inimlikkust, eriti Jesaia juures.
Aga ka prohvetid oskavad olla vaid kitsas-rahvuslikud.
Sama Jesaia laseb juute trööstida, et võõrad peavad seisma ja teie karja hoidma ja teie viinamägesid harima ja teid peab hüütama Jehoova preestreiks, teie peate paganate varandust sööma (saksakeelse tõlke järele koguni õgima!) jne.
Suurepärane lootus võõrast rahvusest orjade omamise peale ning igatsus valitseda teiste üle isandaina!
Kuidas mahuks seesugune õpetus meie koolesse!
Ei ole veel see veaks, kui me vanast testamendist loeme, kuidas Mooses oskas oma rahvasse sisendada suurt iseenese tunnet, rahvusteadvust, aga halb on juba see, et see iseteadvuse loomine ei teki ega piirdu mitte vaid Moosesega, ta läbib kogu vana testamendi ja ta on kurjalooumline, ta on sallimatu ja vihane kõigi teiste vastu ja sallimatu ning sama vihane on ka see juutide jumal.
Referent toonitab lõppeks, et ta ei taha mitte üle parda heita kogu vana testamenti, ta usub, et sealt on võimalik leida ka pärle, aga uue tõlke peasihiks just peaks olema nende ülesotsimine ja edasiandmine ja kõik nii alg- kui ka hilisemad sihilised kõrvalmõjutused tulevad kindlasti rookida välja.