Würst Gabriel ehk Pirita kloostri wiimsed päewad/8
8.
Hommikune suur sündmus maha arwata, läks see päew rändajatel ilma tähtsamate juhtumisteta mööda. Nad rändasiwad wäsimata — Agnese eilne nõrkus oli kui käega ära wõetud — edasi, kuid mitte otsekohe põhjaõhtu poole, kus Tallinn seisis, waid enam põhjapoole, ja nimelt kolme põhjuse pärast. Esimene põhjus, mida nad teine teisele teada ei andnud, oli see, et nüüd enam kummalgi suurt ruttu ei olnud Tallinna jõuda; waewaline teekond oli mõlemate meelest nii armsaks saanud, et nad teed hää meelega kolmekordseks oleksiwad pikendanud, kui nad aga sarnast pikendust kunagi arusaadawal wiisil oleksiwad wabandada mõistnud. Teiseks teadis Gabriel, et Kose Uuemõisas teine salk mõisamehi seisis ja maakohta kuni Tallinna piirini kardetawaks tegi; Gabrielil ei olnud aga nüüd kõige wähemat himu, mõisameestega teist korda kokku puutuda. Kolmandaks oli Agnese meeles korraga himu tekkinud, Gabrieli lapsepõlwist kodupaika Jägala jõe ääres näha saada; et see ka Gabrieli salasoow oli, siis heitis ta kohe nõuusse.
Kiwiloost saadik, kust nad sel päewal pärast lõunat kaugelt mööda läksiwad, oli maakoht kõigi teede ja radadega Gabrielile lapsepõlwest tuntud ja äratas tema hinges pea rõõmsaid, pea kurwi mälestusi. Üleüldse oli teekond sel päewal rändajate meelest weel lõbusam, kui eile. Küll pidiwad nad waewaga mitmest padrikust, soost ja liiwanõmmest läbi tungima, aga selle eest paistis ka päike nii armsaste, linnud laulsiwad nii rõõmsaste ja kõige päält purtsas rändajate südametes nii elaw, wärske rõõmuhallikas, et nad tee raskusi sugugi tähele ei pannud. Oli mõni padrik liig paks, mõni soo liig pehme wõi oja liig sügaw, siis laskis Agnes ennast hää meelega Gabrielist käte pääle wõtta ja maksis talle oma magusa suuga niisugust waewapalka, mida noormees kellegi kulla ega hõbeda wastu ei oleks wahetanud. Paaril korral puutusiwad neile eemalt inimesed silma, aga nad hoidsiwad nende eest hoolega kõrwale, wähem kartuse, kui kentsaka kadeduse pärast, oma noort õnne wõera silmale ilmutada. Imelik jõud oli Agnese õrnade liikmete sisse asunud. Ta ei kaebanud kordagi tüdimuse üle, ei läbenud pikemaid puhkamise aegugi pidada, ta astumine oli kerge, lennu sarnane, ta hääl wärske ja waim erk. Pakkus Gabriel talle käewart toetuseks, siis wõttis ta selle küll wastu, surus end silmapilguks seltsilise külge, pani pää otsekui wäsinult ta õlale ja lippas siis wallatult naerdes jälle tüki maad ette.
Õhtuks jõudsiwad nad selle koha ligidale, kus Soodla jõgi ennast Jägala jõega ühendab. Paksus rägastikus jäiwad nad öömajale. Gabriel ehitas okstest ja lehtedest urtsiku Agnesele pääwarjuks, walmistas talle samblast pehme aseme ja soowis talle hääd und. Ta ise heitis jälle lausa taewa all puhkama.
Agnes jäi seekord warsi uinuma, aga ta uni oli rahutu. Raske, ahastaw unenägu waewas teda. Ta nägi Gabrieli suure karuga mängiwat. Karu oli esiotsa hääs tujus, mahe ja meelitaw. Häkiste sai ta aga wihaseks, tõstis käppa, lõi mänguseltsilise maha ja siis nägi Agnes Gabrieli suure, sügawa wereloigu sees ujuwat.
„Gabriel!“ karjatas Agnes hirmsas ahastuses ja ärkas unest.
„Mis wiga?“ kostis Gabrieli rahuline hääl õuest.
Häkiline rõõmuwool tungis Agnesele pähe. Ta tõusis üles ja tõttas urtsikust wälja. Gabriel lamas pool istukile puu najal. Kahinat kuuldes ja Agnest enese ees nähes kargas ta kohe püsti ja küsis murelikult: „Mis sul on, Agnes?“
Agnes lõi käed sõnalausumata seltsilise ümber ja surus teda ägedaste enese wastu. Siis alles kogeles ta sügawas ärrituses: „Ma nägin kurja und. Ma arwasin sind surnuks.“
„Kas see sind siis nii wäga ehmatas, laps?“ ütles Gabriel hääs tujus ja silitas käega neiu juukseid.
„Gabriel!“ sosistas Agnes kõigest kehast wärisedes. „Ära sellega naljata! Hoia ennast! Mõtle, sinu elu on minu elu, sinu surm on minu surm.“
Nende sõnadega kiskus ta ennast häkiste Gabrielist lahti ja läks urtsikusse tagasi.
Käidud tee ja wiimsed rahuta ööd saiwad wiimaks ka Gabrieli raudsest kehast wõitu. Koidu ajal wajusiwad ta silmad kinni, ta jäi kui surnu magama.
Päike oli juba keskhommikusse jõudnud, Agnes ammugi üles tõusnud, aga Gabriel magas ikka weel rasket und. Agnes ei raatsinud teda äratada; ta istus wagusalt magaja pääotsi ja silmitses mõttes ta pruuniks põlenud nägu. Selle näo jooned oliwad kui tõmmukast marmorist wälja raiutud, otsaesine kõrge ja lai, kulmud uhkeste wõlwitud, nina kõrge seljaga ja otsekohene; awaldas näo ülemine pool mehist julgust ja mõistust, siis tunnistas peenike suu ja ümmargune lõug õrna meelt ja südame pehmust — loomu omaduste kokkujuhtumine, mis naesterahwastele kõige enam meeldib. Agnese rind paisus rõõmust ja uhkusest.
„Ialgi ei ole ma ilusamat meest näinud ja nüüd on see mees minu, minu!“ hõiskas hääl ta südames. „Kui ta teaks, kui kuumalt ma teda armastan! Kui ta teaks, missuguse rõõmuga ma tema pääotsis walwan ja nõnda igaweste tema üle walwata tahaksin! Ja tema wõis mõtelda, et mina teda tema seisuse pärast põlgan!… Oh tädi Barbara, ma saan sinust nüüd alles õieti aru ja usun, et sa täieste õnnelik oled, sest mis asi wõiks ilma pääl parem olla, kui igapäewane elu armsa mehe kõrwal? Oleksin mina kuninga tütar ja suure riigi pärija, ma annaksin kõik ära ja elaksin saunaurtsikus, kui tema mind sinna kutsuks… Üks ime on minuga sündinud; mu meelest on kõik ära kustutatud, mis temasse ei puudu; uinudes ja walwates seisab ta ühtepuhku mu silma ees. Mis oleks minust ilma temata saanud, kuda oleksin ma seda hirmsat õnnetust kannatanud, mis mul nüüd waewalt meeles seisab? Mu waene isa, kus sa nüüd oled?… Kui rahuliselt ta uinub! Kas ta peaks ka und nägema, mind unes nägema? Ma usun küll. Kuda wõiks see teisiti olla? Ta armastab ju mind, ta armastab mind! Kui õnnelikuks see mõte mind teeb! Mul on, nagu kuuleksin ma inglite laulu ja näeksin taewast lahti olewat… Teen ma pattu, et taewalist õnne maapäälse õnnega kokku sean? Anna andeks, armas Jumal, kui ma praegu midagi teist õnne kõrgemaks pidada ei suuda, kui seda, mis mul käes on!“
Pisarad tumestasiwad Agnese silmi. Ta langes põlwili ja kuum palwe, uskliku, õrna, õnnest ja ühtlasi õnne kadumise ahastusest wärisewa südame palwe kerkis ta huultelt sinise taewa poole…
Lõuna ajal wõtsiwad Gabriel ja Agnes Jägala jõe kõrgel kaldal lõunat ja oliwad ühtlasi nii magusaste juttu puhumas, et nad üht salka ratsamehi, kes liiwase pinna pääl ja põõsaste warjul peaaegu kuulmatalt lähenesiwad, waremalt tähele ei pannud, kui ärapeitmine juba wõimata oli. Neid oli nähtud ja ratsanikud kihutasiwad otsekohe nende poole.
„Oh Jumal, minu unenägu!“ karjatas Agnes kohkudes.
„Kui see Siimu salk peaks olema, siis peame oma elu kallilt müüa katsuma,“ ütles Gabriel üles karates. „Kus mu silmad ja kõrwad oliwad? Nüüd ei maksa enam põgeneda. Wahest jätawad nad meid narrimata. Ma ei näe Siimu nende hulgas.“
„Ära neid asjata ärrita!“ palus Agnes.
„Jumal hoidku!“ naeratas Gabriel. „Kui wastane minust kangem on, siis olen ma wagasem kui lammas. Omaltpoolt palun ma: ole kawal ja külma werega! Ma arwan, need ei ole muud kui põgenewad wõi riisuwad talupojad. Meie peame huntidega hulguma: mina olen muidugi nendesugune ja sina — kas tahad nüüd natukeseks ajaks minu wend Jüts olla?“
„Hää meelega.“
„Kena.“
Gabriel astus tulijatele paari sammu wastu. Neid oli kümme ratsameest, kõik wäga kirjus, kentsakalt kokku lapitud riides ja mitmetsugu sõjariistadega ehitud; mõnel oli üks kuni kaks prii hobust oheliku otsas.
„Tere, külamees!“ hüüdis esimene ratsanik selges Eesti keeles ja kargas kohe hobuse seljast maha, mispääle kõik teised sedasama tegiwad. „Oleme parajaks ajaks siia juhtunud: teil on laud kaetud, meil kõhud tühjad.“
„Wõtke hääks, kui aga toit maitseb,“ ütles Gabriel.
„Küll ta maitseb, anna aga siia. Kelle see kena junker on?“
„See ei ole junker, see on minu wend Jüri.“
„Kes sa siis ise oled?“
„Kalamees siit lähedalt. Aga kes teie olete?“
„Ära n’a palju päri, külamees, anna parem süüa,“ ütles ratsameeste esinik upsakalt ja kippus sedamaid toidukraami kallale, mida Agnes waheajal kimbust wälja wõtnud ja rohu pääle ladunud oli.
Meeste nälg oli suur, terwe sink ja leib oli lühikese ajaga nende lõualuude wahele kadunud. Lahkeid wastuwõtjaid ei pannud nad peaaegu tähelegi. Mõnest sõnast, mis nad isekeskis wahetasiwad, märkas Gabriel, et nad suurema salga liikmed oliwad, kes hiljuti Wiru maal riisumas käinud, ja et nende ninamehe nimi Andres oli. Üks neist näis näo wormi ja kange keelemurde pärast wõõra maa mees olewat. See piilus tüki aega kahtlaselt Agnese otsa ja tegi temaga siis Saksa keeles juttu. Aga Agnes raputas pääd ja wastas kõige laiemas maa keeles: „Ei mõista.“
Sakslane piilus ja piilus — ja korraga pahwatas ta naerdes wälja: „Sinu ei oleb poiss, sinu oleb ilus tidruk! Minu tunneb see.“
Agnes kahwatas ära ja püüdis wägise naeratada. Mehed naersiwad, hakkasiwad „Jürid“ terawamalt silmitsema ja tooreid ettepanekuid tegema, kuda õiget aru kätte saada.
„See oleb kerge aru saama,“ ütles Sakslane; ta nihkus Agnese ligemale ja sirutas katsudes käe wälja, aga enne kui ta soowitud sihile jõudis, sasis üks tugew käsi ta kraest kinni ja wirutas ta ilma suurema ägeduseta paar sammu tagasi.
„Jäta poiss rahule,“ ütles Gabriel rahuliselt. „Ma ei salli, et temasse puudutakse.“
Agnes oli üles karanud ja wärisedes Gabrieli selja taha astunud.
„Ära wihasta, Gabriel!“ palus ta sosistades.
Gabriel jäi rahuga istuma; ainus muudatus, mis tema näost näha, oli see, et ta ninasõõrmed weidi tuksusiwad.
„Sa oled wäga julge, kalamees,“ ütles Andres ilma wihata. „Kas tead ka, et meie sinuga wiis imet wõime teha?“
„Minuga tehke, mis tahate, aga jätke poiss rahule,“ kostis Gabriel.
„See ei oleb poiss!“ hüüdis Sakslane, kes ennast waheajal maast üles oli koristanud ja Agnesele uueste läheneda püüdis. Nüüd tõusis ka Gabriel püsti.
„Tagasi!“ ütles ta nii ähwardawalt, et Sakslane kohmetult sammu taganes. „Mehed, kas see on teie tänu, et teile süüa andsin, teid kui sõpra wastu wõtsin? Ma arwasin sellega oma kohut täitwat, sest ma näen, et teie Eestlased olete, nagu minagi. Oli see wahest kuri tegu, et meid selle eest nuhelda tahate?“
„Sinu külge ei ole keegi puutunud,“ ütles Andres karedalt, aga ikka weel ilma wihata. „Sina ise oled käe meie seltsilise wastu üles tõstnud.“
„Kes minu wenda puudub, see puudub minusse. Mõtle ise, kui sul noorem wend on ja keegi Saks tuleb tema kallal käperdama, kas sa seda salliksid?“
See oli osaw kõnekään. Meeste seast kuuldi häälesid, kes Gabrielile õigust andsiwad.
„Sa räägid nagu kirikherra kantslis,“ ütles Andres pehmemalt, „aga kas sa meid ei peta? Minu meelest wõiks see sääl niisama hästi poiss, kui tüdruk olla, aga Saks on kawalam; tema on kõik maailma läbi käinud ja kuuleb, kuda rohi kaswab. Kui tema ütleb: poiss on tüdruk, siis on ta tüdruk.“
„Mina annab oma pää, et poiss oleb tüdruk,“ kinnitas Sakslane elawalt.
„Olgu ta poiss wõi tüdruk, ta seisab minu kaitse all,“ ütles Gabriel kärsituks minnes, sest ta märkas, et meeste silmad kentsakalt põlema hakkasiwad,
„Ohoo, wennike, sääl on waks wahet,“ naeris Andres. „Ära tühja punni, jäta tüdruk meie kätte, siis wõid ise rahuga oma kodarad koristada.“
Gabriel korjas wiimse kannatuse kokku.
„Ärge tehke kurja, suguwennad!“ ütles ta peaaegu paluwalt. „Kas meie wõõraste poolt weel küllalt kurja ei ole näinud? Mõtelge, et kõik ühe rahwa lapsed, ühe walitsuse alamad oleme; teie ei ole ju mitte waenlaste maal, kus kõik kurjused lubatud on.“
„Sõjas on see ükspuhas, oma maa wõi wõõras maa.“
„Teil on ometigi ülemad, kes ülekohut ei salli; ma hoiatan teid, ärge kutsuge õnnetust eneste kaela!“
„Küll me oma ülemaid tunneme. Mis sääl palju loriseda? Saks, wõta poiss kinni ja waata, mis elukas ta on.“
Agnes karjatas. Sakslane oli selja tagant häkiste ta kübara pääst tõmmanud ja sõlme seotud juuksed paelast lahti kiskunud; nagu kuldne waip langesiwad pikad, siidipehmed salgud Agnese õlade pääle. Meeste suust tuli rõõmsa kohmetuse hüüd. Gabriel lõi Saksa rusika hoobiga maha, sasis Agnese käewarrest kinni ja tõmbas ta mõne sammu tagasi, meeste ringist wälja. Selgasi paksu puu wastu toetades ootasiwad nad teine teise kõrwal waenlaste pääletungimist. Gabrieli käes wälkus mõõk, Agnes hoidis püstoli walmis. Kõik oli nii kähku sündinud, et mehed korraga maast ei märganud tõusta. Andres ja mõned teised kargasiwad üles ja piirasiwad Gabrieli ja Agnese igast küljest sisse.
„Tore tüdruk!“ kuuldi nende selja tagant hüüdwat. „Ärge sellele wiga tehke, Ivo Schenkenberg maksab selle eest hääd waewapalka.“
Seda kuuldes hüüdis Gabriel järsku: „Kui Ivo Schenkenberg teie päälik on, siis wiige meid tema juurde; ma tunnen teda wäga hästi.“
„Ime küll!“ pilkas Andres. „Kes ei peaks Ivo Schenkenbergi praegusel ajal mitte tundma? Teine küsimine on, kas tema ka sind tunneb.“
„Ta on minu kasuwend!“ hüüdis Gabriel.
„Kuule külamees,“ ütles Andres naerdes, „sa oled meile küllalt ette luisanud, wannu nüüd hääga alla. Meil on kered täis, meie ei wiitsi sind tapma hakata.“
Meestel näis tõe poolest wähe himu olewat, Gabrieli kallale kippuda. Üks ainuke oli tõeste wihane. Sakslane ei suutnud kurja matsu unustada, mis ta Gabrieli käest saanud. Ta oli pool küljeli tõusnud ja sihtis nüüd püstoliga Gabrieli pääle. Agnes üksi oli seda tähele pannud. Kaks pauku raksusiwad korraga. Sakslane keerles kaks korda iseenese ümber ja jäi siis ilma liikumata kummuli lamama. Ta oli surnud. Agnese käest kukkus suitsew püstol maha. Neiu kahwatas näost ära, tuikus ja oleks maha kukkunud, poleks mitte Gabriel kohe käe ta ümber pannud.
„Agnes!“ kisendas Gabriel meeletult.
„Jumalaga, Gabriel!“ sosistas Agnes, kuna hale naeratus ta kahwatu näo üle libises. Siis kadus ta mälestus. Gabriel pani eluta keha õrnalt maha ja langes, kõiki hädaohtu unustades, tema kõrwal põlwili. Agnese pahema õla kohast sirises weri läbi riide. Saksa kuul, mis Gabrieli pidi trehwama, oli eksiteel säält sisse tunginud. Ilma wiibimata arutas Gabriel mõõga otsaga Agnese kuue ja särgi lahti, lõikas tinakuuli, mis õla kondi pääle põrgates lömaks oli läinud, haawa seest wälja ja sidus haawa särgi tükiga kinni. Kohmetult seisiwad mehed ümberringi. Nad aimasiwad rasket õnnetust, tundsiwad kentsakat kaastundmust sõjast toorestatud südametes ärkawat. Gabrieli hingewalu oli ju nii silma paistew, haawatud tütarlapse lumiwalge nägu nii ütlemata kena… Kui Sakslasest aru kätte oli saadud, et ta kahtlemata surnud oli, ei hoolinud temast enam keegi.
„Tooge mulle jõest külma wett!“ käskis Gabriel.
Mis imelik sundmus oli nende sõnade sees, et nad tõrkumata käsutäitmist leidsiwad? Kaks meest jooksiwad kohe alla jõe äärde ja tuliwad warsi, kübaratega wett kandes, tagasi. Gabriel pritsis wett Agnese näo pääle, kastis ta rinda ja käsa. Lühikese aja pärast tõusis kerge puna neiu palge, ta õhkas sügawaste ja lõi silmad lahti.
„Ta elab! Ta elab!“ hõiskas Gabriel; ta hääl lõppes täieste ära ja muutus nuuksumiseks; ta kummardas Agnese terwe käe üle ja niisutas seda oma pisaratega.
„Pagana wõrukael!“ ümises Andres pääd ära pöörates. Meeste seast kostis segane ümin.
„Gabriel!“ sosistasiwad Agnese kahwatanud huuled.
„Siin!“ wastas Gabriel!
„Hoia ennast, ta sihib püstoliga sinu pääle.“
„Küll ma talle näitan.“
„Kas sa ei ole haawatud?“
„Ei ole.“
„Jumal tänatud!“ ohkas Agnes ja häkiline rõõmuhelk läikis ta silmis. „Ma ei tea, mis mul on, mu pää on nii segane.“
„Kas sul walu on?“
„Walu? Jah, mu õla pakitab, keha on tuim. Kas ma kukkusin?“
„Jah, sa kukkusid raskeste.“
„See oli mu enese edewus. Aga mis mehed need on?“
Agnese silmist paistis häkiline ahastus.
„Ole rahul, need on hääd sõbrad.“
Gabriel ei ütelnud seda mitte uisapäisa; üks pilk meeste pääle oli talle selgust andnud, et need nüüd tõeste „hääd sõbrad“ oliwad.
Agnese silmad wajusiwad kinni, uimastus — seekord häätegew, kosutaw uimastus — tuli uueste ta pääle. Gabriel walmistas talle kimbu riidest pehme pääaluse ja laotas oma kuue ta üle. Siis pööras ta ennast meeste poole:
„Kas tahate kerge waewaga hulga raha teenida?“
„Miks meie raha ei peaks tahtma?“ kostis Andres wenitades. „Aga mis asjamees sina siis õieti oled, et meile korraga raha pakud? Esite olid kalamees, siis tuli ülikuue alt sõjamees wälja, nüüd oled rahameheks saanud.“
„Ükspuhas, kes mina olen. Ma ei palu teid enese pärast. Pääasi on, et see õnnetu laps päästetud saaks. Tema isa on päratu rikas, ta wõib teile häätegu kuhjaga ära tasuda. Kas tahate käeraha? Wõtke kõik, mis mul kaasas on.“
Gabriel pistis käe põue, wõttis kotikese wälja, puistas selle seest hulga kuldraha peo pääle ja jagas meestele, kes endid suuremat paluda ei lasknud.
„Ja nüüd wastake minu küsimiste pääle. On Ivo Schenkenberg, rahataguja poeg Tallinnast, tõeste teie päälik?“
„Muidugi on,“ kostis Andres uhkusega.
„Kus kohal ta seisab?“
„Laager on jõe ääres, umbes kaks penikoormat siit allapoole.“
Gabriel suutis waewalt oma liigutust warjata; nimetatud koht pidi ju umbes tema lapsepõlwine kodupaik olema!
„Kui palju sääl mehi on?“
„Tüki nelisada.“
„Kes need on?“
„Tohoo, kust sa õige tuled, et sa Ivo Schenkenbergi mehi weel ei tunne?“
„Meie tuleme kaugelt lõunapoolt. Ma ei ole oma kasuwenda Ivod mitmel aastal näinud ega wõinud hingest aimata, et temast sõjapäälik on saanud. Kuda see juhtus?“
„Seda teab iga laps. Tallinna on suur hulk nälginud ja pääwarjuta talupoegi kogunud. Linna saksad ei täinud neid muidu toita, andsiwad neile sõjariistad kätte, seadsiwad Ivo Schenkenbergi nende päälikuks ja saatsiwad nad Wenelaste wastu sõdima. Nüüd on Schenkenbergi salk üle ilma kuulus ja Wenelased kardawad meid enam kui põrgulisi. Wiimati käisime riisudes ja põletades poole Wiru ja Järwa maad läbi; säälsed Wene käsualused ei õnnista meie mälestust!“
„Siis sõdisite — Eestlased Eestlaste wastu?“
„Kes sõja ajal selle pääle waatab? Meie wõtsime, kust saime, ja kuhjasime teinepool raja, Jägala jõe ääres ilmatu hulga saaki kokku, nii et weoloomadest puudus kätte tuli. Päälik saatis meid eile siit ümberkaudu hobusid otsima. Meie leidsime mõned ja sõidame nendega nüüd laagrisse tagasi.“
„Hää küll, siis wõtke meid kaasa ja aidake minu haawatud seltsilist kanda.“
Andres sügas kõrwatagust, ja ütles wenitades: „See on küll kerge ütelda, aga kes wastab tapetud Saksa eest? Ivo Schenkenberg on häkilise wihaga.“
„Mina wastan kõige eest,“ kinnitas Gabriel elawalt. „Sakslane on ainult teenitud nuhtluse kätte saanud. Ivo on minu kasuwend ja tunneb ka minu seltsilist; uskuge mind, ta saab teda suure auuga wastu wõtma.“
Andres raputas küll umbusklikult pääd, aga peotäis kulda ja Gabrieli tõsine, julge olek mõjusiwad nii palju tema pääle, et ta kauemine wastu ei tõrkunud. Meeste abil walmistas Gabriel puuokstest ja lehtedest kanderaami, tõstis Agnese, kes uimastusest toibudes ja Gabrieli enese juures nähes wagusalt kõik enesega teha laskis, raami pääle ja palus mehi enesele kandmise juures kordamööda abiks; teised kargasiwad hobuste selga ja rong liikus talupoegade laagri poole.