Würst Gabriel ehk Pirita kloostri wiimsed päewad/12
12.
Mönnikhusen wiis tütri, keda ta tõeste haigeks pidas — sest muud seletust ei leidnud ta tema sõgeda kangekaelsusele — kinnises tõllas koju ja jättis ta sääl arsti, pruuttüdrukute ja tädide hooleks; ise tõttas ta gildemajasse oma wõõraste eest hoolt kandma. Naesterahwad pistsiwad Agnese pool wägise woodisse, ehk ta neile küll naeratades seletas, et ta enam haige ei ollagi, waid ainult wäsinud ja uimane. Arst pakkus talle tungiwalt seda ja teist rohtu sisse, aga Agnes lükkas tema abi pool paludes, pool pilgates tagasi, nii et see auuwääriline isand wiimaks muud teha ei wõinud, kui pahaselt käega lüüa ja oma teed minna. Naesterahwastest oli raskem lahti saada. Küll maalis Agnes neile elawate wärwidega pidurõõmu gildesaalis ette, mida tema kerge haigus koguni ei tohtida rikkuda, küll seletas ta neile, et tal muud waja ep olla, kui rahu ja üksiolemist, kuid see ei aidanud midagi; kõik tahtsiwad temale seltsiks olla, tema juures walwata. Agnes pani wiimaks tõeste wäsinult silmad kinni ja näis rahuliste uinuwat. Naesterahwad jäiwad weel tüki aega sosistama, hakkasiwad siis haigutama ja küsiwalt teine teise otsa wahtima. Aegamööda lahkusiwad esmalt nooremad, siis wanemad kambrist ja — ei tulnud enam tagasi; kõik oliwad teed Toompää mäest alla leidnud. Üks ainuke wana tädi, kes Mönnikhuseni juures armuleiba sõi, jäi weel walwama. Agnes lõi silmad lahti ja hakkas tädi Jumala keeli paluma, et ta teda üksi jätaks, sest ta ei wõida uinuda, kui tuba tühi ei ole; ümmardaja abist olla temale tarwilisel korral küll. Tädi lahkus tasakeste torisedes.
Mõni minut hiljemalt kõlistas Agnes lauakella. Kui ümmardaja, noor punapõseline Eesti tüdruk, sisse astus, kargas Agnes ühe krapsuga woodist wälja ja hüüdis lustilikult: „Ruttu, aita mind riidesse panna ja tee mind hästi ilusaks, kas kuuled?“
Tüdruk ajas imestuse pärast suu ja silmad pärani lahti ja kogeles: „Kas pulmariided?“
„Ei!“ ütles Agnes järsku. „Anna mu sinine pühapäewane kleit siia; ehteid ei ole waja.“
Agnese juuksid peegli ees üles tehes, küsis tüdruk kartlikult: „Kas preili siis enam haige ei olegi?“
„Olen ma nii haiget nägu?“
„Oh ei, preili on wärske ja ilus kui tõusew päike.“
„Sa oskad üsna ilusaste meelitada.“
„Aga kust see tuli, et preili täna kirikus ära minestas?“
„Jah, seda ma ei wõi sulle ütelda.“
„Külap wist ikka palawuse ja paksu õhu pärast; kirik oli ju inimesi murdu täis.“
„Olid sina ka sääl?“
„Eks ma olnud ka taga nurgas.“
„Kas sa kõik kuulsid?“
„Ega ma kõiki küll kuulnud ega näinud, aga seda kuulsin küll, et preili suure häälega „ei“ ütles.“
„Panid sa seda wäga imeks?“
„Mis minul tühjal imeks panna, aga inimesed paniwad küll imeks, miks preili junker Risbiteri ei taha.“
„Kas sina teda tahaksid?“
„Mina?“
„Jah, sina.“
„Sa Jumal ja Issake!“
„Noh, wasta!“
„Kuda tohiksin mina niisuguse asja pääle mõtelda?“
„Miks ei tohi? Mõtle, nagu seisaks minu käes woli, teid kahekesi paari panna. Kas wõtaksid siis junkri wastu?“
„Noh, ega ta nüüd just wäga ilus meesterahwas ei ole,“ ütles tüdruk wenitades.
„Kes meesterahwa juures selle pääle waatab?“ noomis Agnes auuliselt. „Aga eks ta muidu ole sinu meelest tubli mees, auus, helde, julge ja põhjatu rikas?“
„Heldene ajuke!“ hüüdis tüdruk kitsikuses, „ega mina junkri herrad küll ei tunne, aga tema enese inimesed räägiwad, et —“
„Mis nad räägiwad?“
„Et junkri herra ei pea mitte hää inimene olema.“
„Ühe sõnaga, sa ei tahaks teda omaks meheks wõtta?“
Tüdruk raputas punastades pääd.
„Noh, waata!“ ütles Agnes naeratades. „Kui sinagi teda ei taha, kuda peaksin siis mina teda tahtma? Soo, nüüd mine too mulle juukste tarbeks aeast kõige ilusam roosi õis, aga ära kellegile ütle, et ma woodist tõusnud olen. Ma tahan üksi olla.“
Kui roos toodud ja pähe pistetud oli, saatis Agnes tüdruku minema, keeras ukse lukku, tõukas akna lahti ja piilus eesriide wahelt wälja. Kamber oli teise korra pääl ja aknast ulatas pilk üle õue ja ainsa kitsa uulitsa, mis õue pääle wiis. Uulits ja õue oliwad inimestest tühjad.
Mikspärast igatses Agnes nii wäga üksi olla? Oli tal midagi wõõra silma eest warjata? Jah, tal oli tõeste midagi warjata — see oli ärarääkimata rõõm, mis ta südant paisutas, uueste ärganud elujõud, kadunud ja jälle leitud õnne joowastaw tundmus. Gabriel elab, Gabriel siin! — see oli rõõmulaulu põhjushääl, mis Agnese südames heljus. Ta ei pööranud silma uulitsast ära. Ta teadis: Gabriel pidi siit läbi tulema! Agnese lootus sai kahel korral petetud — käskjalgade läbi, keda rüütel Mönnikhusen gildemajast üles saatnud tütre terwise järele kuulama. Neile öeldi: „preili uinub rahuga,“ nad tõttasiwad minema ja uulits jäi jälle tühjaks.
Widewik oli juba kätte jõudnud, kui weel üks meesterahwa kuju mööda uulitsat ülespoole tuli. Oli see jälle pettus? Agnes ei näinud selgeste, aga ta tundis ju Gabrieli tema hiiglakujust, astumisest, igast liikumisest. See oli Gabriel! Ta astus õue pääle ja waatas uurides maja aknate poole üles. Agnes märkas nüüd alles, et Gabriel kerjaja kuube kandis; tal oli kepp käes ja kott kaelas.
„Kas niisugusele kerjajale ka keegi armu peaks andma?“ mõtles Agnes kaheldes.
Ta lükkas eesriide kõrwale ja kummardas pisut aknast wälja. Nende pilgud juhtusiwad kokku. Nad nikutasiwad teine teisele pääd. Rohkem ei olnud esiotsa kummagile waja, selle ühe pilgu ja päänikutusega oliwad nad üks teisele kõik selgeks teinud, pika jutu ära westnud.
Gabriel kargas kärmemalt ja kergemalt, kui õige kerjaja kohus, trepi astmetest üles ja koputas kõrgeste wõlwitud majaukse pihta. Natukese aja pärast hüüdis ümmardaja hääl ukse tagant: „Kes sääl on?“
„Waene sant, palun Jumala pärast tükikese leiba!“ oli wastus.
Agnes kuulis, kuda uks lahti keerati.
„Oh sina laiskworst!“ hurjutas tüdruk. „Suur, terwe, tugew mees — kas sul häbi ei ole kerjata?“
„Ära kurjusta, kena neiu,“ meelitas Gabriel, „kurjus ei sünni inglitele. Ialgi ärgu kräsutagu paha mõte seda lumiwalget, siledat otsaesist, tumestagu südame külmus sooja helduse läiget neis tuisilmades! Ma usun kindlaste, sa oled niisama hää, kui sa ilus oled.“
„Wõrukael!“ mõtles Agnes naeratades. „Tahab ta mind armukadedaks teha?“
„Seda sa lobised kõik silmakirjaks,“ ütles tüdruk mõnitades, aga juba palju pehmemalt. „Noh, oota siin, ma toon sulle midagi.“
„Ära weel lahku, hää laps,“ palus Gabriel. „Mul on weel üks hoopis iseäralik palwe. Waata, nii terweks ja tugewaks, kui sa mind mu wälimise näo järele arwad, nii wäeti ja puruhaige olen ma tõe poolest. Mul on raske südame haigus ja see’p see sunnibgi mind kerjama. Tark wanaeit kuulutas mulle, et ainult siis terweks wõin saada, kui üks puhas neitsi, kellel nii palju julgust on, et ta meelewastasele peigmehele weel altari ees ei ütleb, minule oma õrna kätt suuteleda annab. Ma olen sarnast neitsit kaua otsinud, aga tänini oli mu waew asjata; kõik ütlewad altari ees hää meelega jah. Täna kuulsin kogemata, et siin majas see ingel elab, kes mind terweks wõib teha. Wahest oled sina ise, kena laps, minu ärapäästja?“
„Ei ole,“ kostis tüdruk naerdes.
„Kahju! Aga kes see siis on?“
„Ära looda, et siin päästmist leiad. See ingel, kellest sina räägid, on meie kõrgeste sündinud preili ise.“
„On tema nii tige wõi uhke?“
„Sina ise oled tige ja uhke,“ pahandas ümmardaja. „Meie armuline preili on päris taewa ingel.“
„Noh, miks ta siis waest inimest ei peaks aitama?“
„Kes julgeb sinu tühja pärast preilid tüütama minna?“
„Lase ma lähen ise tema palwele.“
„Ma ei tohi kedagi wõõrast inimest sisse lasta.“
„Siis kutsu preili wälja!“
„Taga parem! Wõta oma tükk leiba ja mine rahuga!“
„Kuule mind, kena laps!“ ütles Gabriel tungiwalt. „Ma ei ole praegu muud kui wilets kerjaja, aga ma olen enne paremaid päiwi näinud.“
„Seda on su näost näha,“ tõendas tüdruk.
„Mul on endisest ajast weel üks kallis asi järele jäänud. Kas näed seda sõrmust?“
„Uih, mis ilus!“ hüüdis tüdruk imestades.
„See on puhas kuld ja kallis kiwi on tal sees. Sõrmus on mulle kalliks mälestuseks, aga terwis on minu meelest weel kallim. Ma kingin sulle sõrmukse, kui sa preili siia kutsud, nii et keegi teine ei kuule.“
Agnes ootas põnewusega. Oleks tüdruk weel kauemine tõrkunud, siis oleks armuline preili wist ilma kutsumata alla jooksnud — kerjajat südame haigusest päästma. Aga ei, tüdruk ei suutnud kiusatuse wastu panna. Lühikese mõtlemise järele, mille ajal ta wististe sõrmust silmitses, ütles ta moka otsast: „On see siis tõeste kullast?“
„Puhtast kullast, ja kallil kiwil on weel see iseäralik omadus, et kui kaua üksisilmi tema pääle waatad, siis näed oma tulewase peiu nägu.“
Tüdruk naeris. „Noh, olgu pääle, ma wõtan sõrmukse wastu. Oota siin, ma katsun õnne, ehk saan preilid alla meelitada.“
Tüdruk pani ettewaatlikult koja ukse kinni, lükkas riiwi ette, et kerjaja ilma lubata sisse ei pääseks, ja tõttas siis preili juurde: „Õues on kerjaja ja palub armu.“
„Mis minul sellega asja?“ kostis preili külmalt. „On ta halastuse wääriline, siis anna talle süüa ja lase ta rahuga minna.“
„Jah, seda ma tahtsingi teha,“ kogeles tüdruk, „aga see on hoopis isemoodi kerjaja. Ta — ta ei taha kellegi käest armuandi wastu wõtta, kui ainult armulise preili enese käest.“
„Soo? On ta nii häbemata, siis kihuta ta minema!“
„Pai preili!“ palus tüdruk kahwatades, „halastage selle waese inimese pääle! Ta on raskeste haige ja ütleb, et muidu terweks ei saa, kui mitte pruut „ei“ ei ütle — oh ma toru, mis ma räägin! — kui mitte armuline preili temale oma kõrgeste sündinud kätt musutada ei anna.“
„Mis rumalat juttu sa räägid?“ taples Agnes kurjaste ja rõõmustas salamahti, et äge puna, mis tal häkiste palge tõusis, räägitud kurjuse läbi küllalt seletatud oli. Jäta mind rahule ja tee oma kerjajaga, mis tahad!“
„Pai preili!“
„Mine, mine!“
Tüdruk läks nuuksudes uksest wälja. Ühe silmapilguga oli Agnes tema kannul.
„Miks sa nutad?“
„Oh kulla preili, mul on nii hale meel selle waese inimese pärast.“
„Nutad sa siis üsna puhta haleduse pärast?“ kahtles preili.
„Jah, ja temal on enesel niisugused suured, sügawad, süsimustad silmad, et — et —“
„Ohoo!“ naeris Agnes, „on tal nii ilusad silmad, siis lähme waatama!“
Agnes wõttis laua päält paberi lehe, mässis kuldraha selle sisse ja läks ümmardaja seltsis alla. Kerjaja kummardas preili ees maani ja hakkas liigutatud häälega oma palwet ette kandma.
„Ma tean kõik,“ ütles Agnes wahele ja pistis paberi sisse mässitud kullatüki kerjaja pihku. Ilma pikema palweta sasis kerjaja lahkest käest kinni ja surus huuled ta siidipehme naha pääle. See oli pikk, kuum, ahne suuandmine ja — uhke preili laskis seda ümmardaja suureks imestuseks ilma tõrkumata sündida. Ta pidi wiimaks käe wägise tagasi tõmbama, sest kerjaja näis lahtilaskmise unustanud olewat.
„Oled sa nüüd terwe?“ küsis Agnes kentsakalt kõikuwa häälega.
Kerjaja ajas oma wägewa keha sirgeks; tema ära lõppenud näo pääl õitses nüüd tõeste terwise karw.
„Mul on tundmus, kui oleksin ma otse terwise hallikast joonud,“ ütles ta waimustusega. „Tark wanaeit rääkis tõtt: imelik wägi elab armulise preili käe sees.“
„Mul on suur kahtlus selle imewäe kohta,“ ütles Agnes naeratades. „Ma arwan, et selle paberi sees palju mõjuwam imewägi elab.“
„Ma ei leia sõna, armulist preilid küllalt tänada. Jumal õnnistagu teda ja saatku talle warsi niisuguse peiu, kellele ta altari ees hää meelega „jah“ ütleb!“
„Ära nii palju täna ja õnnista,“ ütles preili kõrgi tõsidusega. „Oma tänu wõid sa kõige paremalt sel wiisil näidata, et sa edespidi enam ei laiskle ega kerja, waid auusa tööga oma pääd toidad. Mine rahuga.“
Kerjaja kummardas weel korra sügawaste ja läks siis oma teed. Uulitsa nurga taga tegi ta paberi lahti ja luges: „Aea uks, wastu uulitsat, õue wärawast pahemat kätt, seisab südaöö ajal lahti. Ööwaht saab pulmaõlut.“
Kerjaja andis paberile ja kullatükile suud ja tõttas siis tiiwustatud sammul Toompää mäest alla.
Agnes ei tõstnud terwel õhtul jalga toast wälja. Kell üheksa ajal tuli Mönnikhusen ise tütart waatama ja leidis teda rahuliselt woodist magamast. Küünla walgusel ärkas Agnes unest, lõi silmad lahti ja küsis: „Oled sina siin, isa?“
„Mina ise,“ kostis Mönnikhusen. „Noh, mis terwis teeb?“
„Terwisel ’pole wiga, aga ma olen ikka weel wäsinud ja uimane.“
„Kas tõused homme jalale?“
„Ma loodan seda.“
„Ja siis teeme pulmad?“
Agnes raputas nukralt pääd: „Anna mulle andeks, armas isa! Ma tean, et raskeste sinu wastu eksin. Jumal näeb, et mul junker Risbiteri wastu midagi wiha ei ole, aga tema abikaasaks ei wõi ma mitte saada.“
„Mõtle, ma olen oma sõna andnud’“
„Ma mõtlen selle pääle ja kibe walu närib mu südant, et sina minu pärast oma sõna pead murdma, aga — ma ei wõi teisiti.“
Kuna Agnes neid sõnu ütles, paistis tõsine hingewalu ta näost, kuid kahtlane on, kas enam selle pärast, et ta isa sõnamurdmisele sundis, wõi selle pärast, et tema ise, kes tänini walet ja walskust südame põhjast oli wihanud, nüüd ometigi sunnitud oli armsa isa ees kometit mängima.
„Sa oled haigem, kui ise arwad,“ pomises Mönnikhusen pool pahaselt, pool kaastundlikult. „Terwe pääga räägiksid sa targemat juttu. Ma ei tohi sind ööseks üksi jätta, waid saadan naesterahwad sinu juurde walwama.“
„Ära saada kedagi!“ palus Agnes kohkudes. Mul on ümmardajatest küll. Mul ei ole muud waja, kui täielist rahu ja puhkamist. Kui mind rahuga puhata lastakse, siis tõusen hommikul terwelt üles.“
Mönnikhusen kehitas õlasid.
„Noh, olgu siis, kuda ise arwad. Hääd ööd!“
„Hääd ööd, isa!“
Mönnikhusen läks ja wõttis küünla kaasa. Agnes aga tõusis woodis põlwili, pani käed risti ja palus kuumade sõnadega praegu tehtud pattu andeks…
Kottpime sügisene öö oli käes. Taewas oli pilwes, kange tuul raputas aeapuude latwu ja puistas säält närtsinud lehti maha. Wagasem lugu oli puude all, kus paksud põõsad ja kõrge müür, mis wäikest aeda sisse piiras, tuule wõimu murdsiwad. Toompää tornikell hakkas parajaste kaksteistkümmend lööma, kui Agnes aea ukse lahti keeras ja kõrge, must kuju lahtisest uksest sisse wilksas. Järgmisel silmapilgul rippus Agnes Gabrieli kaelas.
Siis läksiwad nad käsi käes tikerperi ja sõstra põõsaste wahelt läbi aea tagumisesse otsa, kus paksu pärna all kiwist pink seisis. Ilma tõrkumata laskis Agnes ennast Gabrielist sülle wõtta. Ta tundis: siin oli tema õige paik, õige kirik, õige laulamise altar; siin ei ütelnud ta „ei“, siin ei olnud ta külm ega tuim, waid täis tuksuwat elu; siin leidis ta oma südameliku naeru ja oma pisarad jälle ja tarwitas mõlemaid rohkel mõõdul. Kui esimesed tungiwad küsimised kostetud, esimene tundmuste torm waikinud oli, hakkas Gabriel oma imelikku surmast pääsemise lugu jutustama. Ta rääkis tasa, sosinal, aga — nad oliwad ju nii teine teise ligidal!
Gabriel jutustas:
„Nagu sa tead, wiidi mind kinni seotud kätega Ivo juurest tema wenna Christophi telki ja pandi sääl käed ja jalad ahelasse. Ma olin sulle tõotanud, et wastu ei taha hakata, ja pidasin sõna. Ma olin wagasem kui tall, keda tapmisele wiiakse. Wastu lootust leidsin ma, et Christoph Schenkenberg, keda ma wennaga ühetaoliseks arwasin, tema kõrwal õige inimesesõber oli. Ta pakkus mulle rohkeste toitu ja jooki, mis mulle aga paraku alles siis õiete maitsma hakkas, kui kuulsin, et sinu haaw kiireste paranemas olla. Joobnud pääga kahetses Christoph sagedaste minu wiletsat käsikäiku ja wandus Ivod, kes oma waljuse ja toorusega ka oma lihase wenna elu kibedaks tegi. Ivo ise ei näidanud mulle mitmel päewal nägugi. Ühel õhtul tuli ta üksipäine minu juurde ja hakkas mind kibedaste pilkama. Minu tuju oli pika wangipõlwe läbi muidugi rikutud ja Ivo pilkamine ei parandanud seda kunagi. Ma andsin walusaste wastust, üks sõna tuli teisest ja asi lõppes sellega, et Ivo mulle noa rindu pistis.“
„Minule ütles ta, sina olewat auusas kahewõitluses tema käe läbi langenud,“ heitis Agnes wahele.
„Ma ei kahtle sugugi, et Ivo seda ütles; ta unustas ainult juurde lisada, et mina ses kahewõitluses kätt ega jalga liigutada ei saanud. Õnneks oli telgis pime, nii et noa tera mind mitte otse südamesse ei trehwanud, nagu see kahtlemata Ivo waga soow oli; siisgi oli hoop nii raske, et mul hing rindu kinni jäi ja ma mälestuse kaotasin. Kui kaua mu minestus kestis, ei tea ma mitte ütelda, aga ärgates leidsin ennast külma wee seest ja märkasin, et mu liikmed wabad oliwad. Ivo oli wist mind surnuks arwates jõkke wisata lasknud. Ma heitsin wee sees seljali ja lasksin ennast laenetest allapoole kanda. Kui laagrist, mille kohal taewas tulede kumast punetas, tüki maad eemal olin ja juba suure joa mürin mu kõrwu hakkas kostma, ujusin ma kaldale ja jäin siia wõimetult lamama. Kange werejooks oli mu jõuu ära kurnanud. Ma ei suutnud kätt ega jalga liigutada ja tundsin mälestust teist korda kaduwat. Mis minuga siis weel sündis, selle üle ei wõi ma ise mingisugust otsust anda. Nagu pärast kuulsin, olen ma mitu päewa uimane olnud ja jampsinud.“
„Waene Gabriel!“ õhkas Agnes tema palet silitades. „Oh oleksin mina siis sinu juures wõinud olla!“
„Jah, sest oli küll wäga kahju, aga ma olin siisgi hää hoole all. Kuule edasi. Uimastusest ärgates panin ma imestusega tähele, et waeses urtsikus ja wiletsas sängis olin. Sängi kõrwal istus wana mees halwas riides ja parandas wõrkusid. Kui mina häält tegin, pööras wana mees ennast täie näoga minu poole ja naeratas sõbralikult. Ma tundsin ta kohe ära: see oli minu isa.“
„Sinu isa!“ hüüdis Agnes rõõmsa ehmatusega.
„Tasa, tasa, Agnes!“ maanitses Gabriel pöidlaga elumaja poole tähendades. „Sa awaldad ju oma imestust peaaegu niisama waljuste, kui mina ise sel korral. Minu rõõmutuhina järeldus oli see, et mul weri suust ja ninast wälja purtsas ja ma peaaegu jälle meele ja mõistuse oleksin kaodanud. Kui see hädaoht õnnega möödas ja mina jälle pisut toibunud olin, jutustas isa, kuda ta mind oli leidnud. Tema oli kaua aega suures wiletsuses Rootsi maal elanud. Mõne aja eest oliwad Rootslased temalt nõudma hakanud, et ta neile sõjas oma isamaa wastu abiks oleks; isa ei tahtnud ja pidi selle pärast põgenema. Pika eksimise järele oli ta minewal kewadel sinna paika tulnud, kuhu kallimad mälestused teda tõmbasiwad. Oru talu oli ammugi maatasa tehtud, äi ja naene surnud, poeg sootumaks kadunud, maakoht kõrbeks muudetud. Isa oli elust tüdinud; ta wõttis nõuuks, siin surma oodata. Ta ehitas enesele jõe äärde urtsiku ja elas kalapüügist. Ivo Schenkenbergi salga eest põgenes ta metsa. Sel ööl, kui mind jõkke wisati, oli ta kaugelt waatama läinud, kas laager ikka wana koha pääl seisab. Jõe kallast mööda luusides oli ta ühe inimese leidnud, kes hingetult oma were sees lamas. Tähele pannes, et keha weel soe, oli ta haawatud inimese halastuse pärast oma selga ladunud ja urtsikusse kandnud. Ta ei teadnud weel, keda ta surmast oli päästnud, aga kui ta urtsikus mind elusse äratada püüdes mu riided lahti wõttis, puutusiwad talle põueoda ja sõrmus kätte. Ta hakkas minu nägu ligemalt uurima ja märkas, et kogemata oma poja elupäästjaks oli saanud. Tema õrna hoole all sain ma mitmenädalise põdemise järele ägedast haigusest wõitu. Sa wõid arwata, kui palju meil selle ajaga teine teisele jutustada oli! Kuuldes, et tsaar Iwan temale armu anda lubanud, hakkas isa liigutuse pärast suure häälega nutma. Ta oli juba wiimse lootuse kaodanud, et isamaad ja Moskwa linna ialgi näha saab; nüüd ähwardas rõõm wana bojari pääst nõdraks teha.“
„Ja nüüd — nüüd lähete mõlemad Wene maale?“ küsis Agnes wähe kuuldawalt.
„Nüüd läheme otsekohe Wene maale. Ma ei taha puhata, enne kui minu isa endise täie auu sisse on tõstetud. Mul on kindel lootus, et tsaar sõna peab.“
„Kahju!“ õhkas Agnes.
„Kuda nii, kahju?“ imestas Gabriel.
„Moskwas on palju nägusaid würstitütrid…“
„Seda parem,“ naeris Gabriel tasakeste, aga südamest, „seda kergemalt saab mul raske aeg mööda minema, mil sinust kaugel pean olema.“
„Gabriel!“
Agnese silmad läikisiwad pimeduses, aga Gabriel ei saanud õieti aru, kas haawatud uhkusest wõi tulewaist pisaratest.
„Noh, noh, ’pole wiga!“ waigistas ta, neiu wärisewat keha enese külge surudes. „Mõtle, et ma, kui waewalt jälle jalal jäksasin seista, wõlla kartusest hoolimata kohe Tallinna tõttasin kadunud reisiseltsilist taga otsima. Kas see midagi ei tähenda? Enne kui keegi würstitütar minu meelest sinule kardetawaks saab, oled sina mind wististe juba sada korda unustanud.“
„Ära räägi nõnda, see teeb mulle walu,“ ütles Agnes.
„Aga kui ma nüüd mitu kuud, wõib olla terwe aasta sinust kaugel pean olema, kas sa siis mulle weel truuwiks jääd?“ päris Gabriel murelikult.
„Wõid sa selle kohta kahewahel olla?“
„Ometigi oleksid sa alles üürikese aja eest peaaegu teisele mehele läinud.“
„Jumala pärast!“
„Ütle mulle, Agnes, oli sul juba altari ette astudes nõuu „ei“ ütelda?“
„Ei olnud,“ kostis Agnes tasakeste.
„Noh, waata! Haha!“
„Ära naera, Gabriel,“ ütles Agnes sügawa häälega. „Ma arwasin sind surnuks ja tahtsin — selle teoga esiteks oma waese isa elu pikendada ja oma enese kurwi päiwi lühendada. Ma igatsesin warsi sinu järele tulla. Ilma sinuta ei maksa elu minu meelest midagi.“
„Wahest ei maksa aga elu ilma isata ja isamaata su meelest ka midagi?“ ütles Gabriel tehtud karedusega.
„Mis see tähendab?“
„Oled sa walmis, kui waja ja kui aeg käes on, ka Wene maale minu kaasa tulema? Mõtle, mina ise olen poolelt Wenelane!“
Agnes ei wiibinud silmapilkugi wastusega.
„Sinuga lähen ma igalepoole, olgu maailma otsani. Ja et sa ise pool Wenelane oled, siis ei wõi nad nii kurjad olla, kui neist räägitakse. Ma tahan katsuda tubliks würstiprouaks saada.“
„Selleks pead sa saama. Tsaar peab sõna. Seniks — kannatust ja waikust!“
„Ma kannatan ja waikin. Aga nüüd pean ma tuppa minema, sest ma olen haige, puruhaige.“
„Sina — haige?“
„Ma pean haige olema, muidu wiiakse mind sedamaid Risbiteriga teist korda laulatusele.“
„Noh, siis ole nii haige, kui jõud kannab, aga hoia ennast suremast!“
„Ei, nüüd on mul jälle himu elada.“
Hääled suriwad pikas suuandmises. Siis tegi Agnes ennast wapraste Gabrieli käte wahelt lahti ja kõndis kindlal sammul aea ukse poole. Ta ei tahtnud lahkumist asjata raskeks teha.
Kuid teisel hommikul ei tõusnud Agnes woodist. Ta oli tõeste haigeks jäänud.