Villu võitlused/8
8
Kõigest orduriigi kehast käis sel ajal otsekui hommikune viluvärin läbi. Rõhutud rahvaste — eestlaste, lätlaste, semgallide ja preislaste seas ei olnud endise vabaduse mälestus veel täiesti kustunud. Nad said aru, et endid mõnesajast mehest, kelles ammugi enam vanade ristisõitjate kangelasvaim ei elanud, jalge alla tallata lasksid.
Nad hakkasid igast küljest päid tõstma ja salamahti mässu valmistama. Küll oli rüütlitel palju rikkust, sõjaväge ja kõiki sõja-abinõusid, aga ka palju vaenlasi. Pihkva ja Novgorodi venelased, niisama ka hansalinnade kaupmehed vihkasid neid kui kaubateede takistajaid ja ahneid sahkerdajaid; Leedu noored vürstid, tark Olgerd ja vahva Keistut, olid nendega alalises sõjas; paavstidki, kes sel ajal Avignon'i linnas Prantsusmaal elasid, ähvardasid ordut kirikumaade riisumise, piiskoppide vangistamise ja nende käskjalgade tapmise eest hoopis hävitada ja lasksid end ainult raskete rahaohvritega lepitada. Niisugusel asjaseisul võisid rõhutud rahvad küll mässust head õnne loota.
Aga ordurüütlitel olid teravad silmad ja kõrvad. Niipea kui nad nägid, et talupoegade seas mõnes kohas liikumine tekkimas oli, tegid nad oma kindlad linnad ja lossid veel kindlamaks, suurendasid sõjaväge ja hirmutasid talupoegi sõjariistade kõlina ning raskete nuhtlustega. Nõnda lämmatati lätlaste, semgallide ja preislaste püüdmised juba sündides ja Liivimaa eestlastega ei olnud lugu palju teisem.
Nädal enne jüripäeva tuli Eestimaalt saadik sepp Villu juurde ja kuulutas, et mäss jüripäeva ööl teatud viisil pidi algama. Sepp raputas pead, sest ta tundis Viljandi talurahva mõtteid, aga ta kutsus siiski mehed vana kantsi varemetesse kokku ja pani neile saadiku nõudmised ette. Mõned, iseäranis nooremad, olid küll kohe nõus, aga suurem hulk lõi kartma, teades, et Viljandi loss sõjameestest kubises ja tugevad väesalgad üle maakonna laiali olid laotatud. Küll kõneles ja manitses sepp, et nad parajat aega mööda ei laseks minna, kus kõik maarahvas esimest korda ühes nõus oli ja ettevõtmisele vähegi kordaminekut võidi loota. Aga talupoegade julgus oli kadunud; nad jäid leigeks ja võtsid viimaks nõuks, et sõjaks küll ikka pidid valmis olema, aga enne ära ootama, kuidas Eestimaa ja Saaremaa vendade käsi saab käima.
Nõnda lõppes see koosolek; võib olla, et tema otsusel meie maa ajaloo kohta suur tähendus on olnud.
Sepp oleks hea meelega üksipäini Tasuja juurde tõtanud ning tema käsu all taanlasi ja saksu uhtuma hakanud. Aga tal oli enne üks kodune asi õiendada, ja õigele eesti mehele on tema kodused asjad igal ajal tähtsamad olnud kui üldised.
Sepa kodune asi oli Maie päästmine.
Mai oli ikka veel kadunud, aga sepp teadis nüüd juba selgesti, et tema tuike noore ja nägusa kulli küüsis vaevles. Villu oli nimelt üht Puidu mõisa sulast nii kaua oma kallima viinaga jootnud, kuni sulane peremehe saladuse välja lobises. Muidu ei arvanud mõisnikud ega ordurüütlid talutüdruku röövimist nii suureks asjaks, et selle salajahoidmisest palju oleksid hoolinud. Noor Herike aga oli — sulase jutu järgi — ilusat Maie nii kangesti armastama hakanud, et ta teda ennast kui oma silmamuna ja tema röövimist kui mõnda surmanuhtluse väärilist kuritegu kõikide eest varjul hoidis. Sepp Villu oli mitu korda katsunud mõisa sisse tungida, aga näis, nagu oleks just teda kõige visamalt eemal hoida püütud. Teda ei lastud mingil põhjusel sisse. Ta oli öö ajal üle müüri katsunud ronida, aga vahid olid ta iga kord tagasi peletanud. Salavalu näris Villu südant; ta jäi päev-päevalt nukramaks ja luusis, vahel üksi, vahel Priidu seltsis, mõisa ümber, asjata lootes, et kogemata kaugeltki Maie kallist nägu näha saab.
Jüripäev läks mööda ja tema kannul tulid Eestimaalt koledad sõnumid. Talupojad olid ühe ööga peaaegu terve sakste ja taanlaste soo lagedal maal ära hävitanud, mõisad maha põletanud ja endid suureks sõjaväeks ühendanud, kes Tallinna alla tõttas. Selle sõnumi peale tegid siin ja seal ka Liivimaa eestlased üksikuid mässukatseid, millest aga ordurüütlid kergesti jagu said ja talupoegi nõnda ära hirmutada mõistsid, et need vaevalt veel hingata ja salamahti õnnelikumate kaasvendade poolt abi loota julgesid.
Sepp Villu mõtles ööd ja päevad Maie päästmisele; mõtles nii kangesti, et peaaegu lolliks läks, aga ei saanud siiski õigele otsale. Töö jättis ta täiesti sellide hooleks; naljasõna ei kuuldud enam ta suust; toit ei tahtnud talle maitsta ja viina jõi ta ainult siis, kui kuri mõte teda vaevas, et Mai teda enam ei armasta.
Ühel päeval läks sepp Priidu seltsis Viljandisse ja tahtis pika tõrkumise järel esimest korda jälle komtuuri jutule saada; aga komtuuril oli praegusel murelikul ajal nii palju tegemist, et ta seppa enese ette ei lasknud. Õhtul istusid sepp ja Priidu ühes kõrtsis, kui õuest vankrimürinat kuuldi ja üks Puidu mõisa sulane, keda Villu tundis, sisse astus.
„Kas sina sõitsid ette?“ küsis sepp.
„Sõitsin küll,“ vastas sulane uhkelt, „kahe hobusega sõidan.“
„Miks na toredasti?“
„Puusärki vean linnast koju.“
„Kelle puusärki?“
„Vanahärra oma.“
„Kas vanamees juba valmis?“
„Eile õhtul suri. Ole mees ja lase anda.“
„Säh, joo. Kas puusärki võib näha?“
„Mine, vahi, kui tahad. Ilus asi, esimese linnameistri tehtud.“
Sepp ja Priidu läksid õue. Laia kerega vanker, puusärk peal, seisis kõrtsi ees uluall. Puusärk oli tõesti tore värk, tugevast tammepuust väga kunstlikult tehtud, hõbejalgadega ja ka muidu hõbedaga rohkesti ehitud. Kaas oli naeltega kinni löödud, aga sepp tõstis selle ühe raksuga üles.
„Miv va veev?“ kogeles Priidu ehmatades.
Sepp ei andnud vastust, vaid mõõtis silmadega puusärgi pikkust, noogutas pead ja hakkas hoolega ringi luurama.
Oli juba kaunis pime ja tee inimestest tühi.
„Nüüd on nõu leitud,“ ütles Villu tasakesi. „Säh, võta raha, maksa kõrtsmikule ära, katsu sulast joomisega veel pisut kõrtsis kinni hoida ja meelita teda, et ta sind vankri otsal kuni Puidu mõisa ligidale kaasa võtaks. Seal peida ennast metsaserval ära ja oota, kuni sa kolm korda varese kraaksumist kuuled. Sina vasta niisama, küll me siis teineteist jälle leiame. Kui ma puusärki olen pugenud, siis pane kaas kõvasti kinni.“
Priidu andis oma kentsakal keelel sõbrale märku, et ta teda nõdrameelseks peab. Sepp oli Priidu kõneviisiga nii ära harjunud, et ta igast sõnast aru sai; temaga ei häbenenud Priidu rääkida, kuna ta muude inimeste seltsis tumm oli. Seekord aga ei näinud sepp sõnagi mõistvat, ei sellest, et Priidu tema mõistust segaseks pidas, ega sellest, et Priidu ise puusärki pugeda soovis. Sepp vahtis veel kord ettevaatlikult ringi, kas kusagil hullu tembu nägijaid ei ole, ja ronis puusärgi sisse; tema õnneks oli surnud mõisnik üks kehakamatest vestfaali hiiglastest olnud.
„Kas pead nüüd hästi meeles, mis ma ütlesin?“ küsis sepp kaane alt.
Priidu noogutas nukralt pead.
„Siis vajuta kaas kinni.“
Priidu lõikas oma kõige haledama näo, surus veel kord sõbra kätt ja — täitis käsku. Kõrtsituppa astudes värises ta kui haavaleht, aga me võime julgesti ütelda, et see võrukael sugugi ei oleks värisenud, kui teda ennast elusalt puusärki oleks pandud. Üürikese aja pärast kuulis sepp Priidut ja pooljoobnud sulast kõrtsitoast välja tulevat. Sulane vandus tükk aega hobuseid ilma mingisuguse põhjuseta, naeris suure häälega selle üle, et Priidu otsekui tumm märkide läbi rääkis, hakkas seppa põhjama, kes varga moodi ära kadunud, ja lubas viimaks toreda lahkusega Priidut vankri äärele istuda. Vanker hakkas mürisedes mööda auklikku teed edasi kõikuma.
Tund aega kestis vankri põrin ja kõikumine. Sagedasti mõtles sepp kange tõuke ajal, et nüüd vanker vist kraavi, puusärk lahti ja terve ettevõte luhta läheb. Oli tee pehme, liivane ja liikus vanker tasakesi, siis oli sepal tundmus, nagu oleks ta surnud ja maha maetud; ta hing jäi rindu kinni ja veri soontes hakkas tarretama. Siis lõi sepp kätega vastu puusärgi seinu, hõõrus rinda, tõmbas sügavalt hinge ja märkas, et veri ikka veel soojalt ja kiirelt soontes voolas, et ta elus inimene oli; südamesse asus jälle tugevuse tundmus ja julgus, mida isegi surm ei suuda kohutada.
Kord jäi vanker seisma ja Villu kuulis tumedat praginat, nagu oleks mõnda rasket asja ahelatega üles tõmmatud. Vanker hakkas uuesti liikuma ja jäi varsti jälle seisma. Sepa vahva süda hakkas kangesti tuksuma. Ta sai aru, et vanker Puidu mõisa õue oli jõudnud. Võitluse, võib-olla ka surma tund oli käes!
Villu kuulis sammude kõminat ja inimeste hääli, millede hulgas üks käsku andis, et puusärk saali pidi kantama. Puusärk hakkas kerkima, vajus aga kohe jälle raksatades tagasi.
„Tohoo, pime, kui raske!“ imestas keegi. „Ega ta ometi tinast ole?“
„Selge tammepuu,“ seletas teine hääl, „aga nad on talle hullupööra hõbedat peale ladunud, see'p ta nii raskeks teeb.“
„Vaata, kuhu nad kallist hõbedat loobivad!“ urises kolmas.
„Võtame kaane ära, siis on kergem kanda,“ andis neljas hääl nõu.
Mitmed käed hakkasid puusärgi kaane kallal krabistama. Sepa süda tuksus kuuldavalt. Juba andsid naelad järele. Sepp nägi prao vahelt tulelontide läiget. Ta südame tuksumine jäi korraga seisma...
„Mis te seal na kaua mängite?“ käratses eemalt vali hääl.
„Kohe võtke puusärk õlgadele ja kandke sisse!“
„Ta on kole raske; tahtsime kaane maha võtta,“ anti vankri ümbert vastuseks.
„Oh teie, laisad varesed!“ kärkis esimene hääl. „Kus kaigas on? Küll ma teie keresid kergitan! Nemad, lurjused, kipuvad härrade asju kangutama! Tohoo, pöörased!“
Veel selle kõne kestmise ajal vajutati puusärgi kaas ühe raksuga jälle kinni, puusärk kerkis uuesti, oleks jälle peaaegu vääratanud, liikus siis ähkivate meeste õlgadel pikkamisi edasi, vist mõnest trepist üles, sest et sepa jalad tükk aega taeva poole näitasid, ja pandi siis ühes kohas maha, kus kandjate sammud tumedalt kõmisesid. Sepp kuulis veel kandjate vandumist nähtud vaeva üle ja nende sammude kaugele kaduvat kaja. Siis valitses puusärgi ümber vaikus.
Sepp surus käepäkad puusärgi kaane vastu, kuulatas veel kord teravalt ja tõstis siis kaane pealmise otsa korraga üles; ta nägi ennast suures, võlvitud saalis, kõrge aluse peal; üksainuke lamp, mis ühes nurgas laest alla rippus, andis tumedat valgust; inimesi ei olnud kusagil näha, aga ühes kohas oli seina tagant häälte kõminat ja sammude kahinat kuulda. Mõtte kiirusega tõstis Villu puusärgi kaane täiesti üles, ronis maha, surus kaane jälle kinni ja jooksis kikivarbail ühe ukse poole, mille taga vaikus valitses. Juba oli ta käe lingi külge pannud, kui ta pilk teisele seinale langes, kus kõiksugu sõjariistad rippusid. Need meelitasid endist sõjameest niisuguse väega eneste poole, et sepp hädaohust hoolimata sinna jooksis ja raske rüütlimõõga seinalt võttis. Kahe, kolme hiiglasammuga kargas ta jälle tagasi ja oli juba ukse vahel, kui saali teises otsas uks kriiksus ja vali hääl hüüdis:
„Kes seal on?“
Villu ei võtnud vaevaks vastata ega pööranud peadki, vaid lükkas ukse enese taga kinni ja libises kuulmatul sammul edasi. Käsikaudu kobas ta õnne peale edasi. Pea komistas ta ühe asja üle ja leidis katsumise varal, et see kivist trepi hakatus oli. Ta lippas trepist üles ja sattus ümmargusse ruumi, kus kõrge ja kitsas aken niipalju valgusekuma andis, et ta kahte ust võis näha, milledest üks palkonile, teine jumal teab kuhu viis. Viimase ukse ette jäi sepp seisma ja piilus lukuaugust sisse. Ukse taga mustas pilkane pimedus, aga sepp arvas sealtpoolt kaugete häälte kõminat kuulvat. Natuke aega oli ta kahevahel, kas õnne peale uks lahti teha ja, olgu kuhu tahes, sisse astuda, või ennast palkonile peita ja oodata. Ta oli kuulnud, et Puidu mõisas naisterahvaste elutoad teisel korral olevat, ja arvas, et vist ka Maie sealsamas varjul hoitakse. Kalli neiu läheduse aimamine tegi sepa ihalduse teda näha nii tungivaks, et ta sugugi enam kannatada ei tihanud.
Uks läks kriiksudes lahti ja sepp astus kitsasse ruumi, kus muidu täiesti pime oli, aga eespool nõrk, peenike valgusejuga paistis, mis lukuaugust näis tulevat. Sepp tõttas sinna, piilus august sisse, ei võinud küll midagi näha, sest et võti ees oli, kuulis aga nüüd selgesti naisterahva rääkimist, kuigi ikka veel kaugelt; sepa hing jäi kinni, sest ta arvas Maie häält ära tundvat.
Ettevaatlikult katsus ta ukse linki tõsta, aga ta südame ärevus oli nii kange ja põnevus nii suur, et ta oma liikmeid ei suutnud valitseda. Uks läks pisikese kriuksuga lahti ja sepp vahtis ilukambrisse, mille seinad puunikerdustega ehitud olid. Maalitud laes rippus klaasist lamp, mis vähe valgust andis. Tagaseinas oli lahtine uks ja selle taga jälle valgustatud kamber. Seal olid kaks nägematut naisterahvast, kelledest üks hääle järgi Mai pidi olema, teineteisega elavalt kõnelemas. Ühe silmapilguga oli Villu ukse enese taga kinni tõmmanud ja enese suure ahju taha peitnud, mis ukse ligidal nurgas seisis.
„Kes seal on?“ hüüdis tagumisest toast naisterahva hääl, mis sepale ka tuttav kõlas; ta mõtles järele ja sai varsti aru kätte, et see keegi muu ei olnud kui preili Adelheid Herike, Viljandi komtuuri vennatütar ning nüüdse Puidu mõisa omaniku õde.
„Kes tuli?“ kordas preili Adelheid, kui esimesele küsimusele vastust ei tulnud.
Ühe silmapilgu vältas mõlemas toas täielik vaikus.
„Ma hakkan kartma,“ ütles Adelheid aralt. „Kas sa julged järele vaadata, Maieke?“
Sepp kuulis kergete sammude kahinat.
„Siin ei ole inimese hinge ja uks on kinni,“ ütles Mai tagasi minnes.
„Aga ma kuulsin selgesti, kuidas uks lahti läks ja jälle kinni pandi,“ hüüdis Adelheid imestades.
„Ka minule paistis nõnda, aga vist on mõni muu kõmin meid eksitanud,“ kostis Mai.
„Arvad sa?“
„Mis siis muud, preili Adelheid?“
„Aga mina arvan, et uks siiski lahti tehti, ja et see keegi muu ei olnud kui uksehoidja tütar, kes igal pool luuramas ja kuulamas käib, kus midagi räägitakse. Homme lasen temale nahatäie vitsu anda.“
„Pai preili, ma ei saa teist aru.“
„Kuidas nii?“
„Teie olete muidu nii hea ja lahke kui ingel; kuidas võib teie süda siis lubada, et teist inimest pekstakse?“
„Jampsid sa, Maieke? Kas ori ilma vitsata võib elada? See on ju neile niisama tarvilik kui igapäevane leib.“
„Kes teile seda on ütelnud?“
„Kõik inimesed.“
„Pai preili, teie olete minust targem ja teil võib õigus olla; siiski palun ma südamest, et te uksehoidja tütre nuhtlemata jätaksite.“
„Oh sina, tuikese hing!“ naeris Adelheid rõõmsalt. „Kes sinu palvetele vastu võib seista? Jäägu ta siis seekord veel karistamata, aga tuleval korral saab ta kahe võrra.“
Adelheidi kõneviis oli nii südamlik ja ilmsüütu, ta hääl nii mahe ja magus, et keegi tema südame headuse pärast kahevahel ei võinud olla.
„Meie jutt jäi pooleli,“ ütles Adelheid. „Minu vend loodab kindlasti, et sa teda ikka armastama hakkad.“
„Ei hakka,“ vastas Mai tasaselt.
„Sa tead, Maieke, et mina sellega nõus ei ole, et vend Goswin sind vägisi siin kinni peab, aga mis võin mina tema vastu parata? Tema ütleb, et ta ilma sinuta elada ei või, ja tahab sind hiljem, kui ta Saksamaale läheb, oma prouaks võtta. Siin ei ole see võimalik, sest meie maa seadused ei luba, et rüütlisoost mees alamast soost naise võtaks. Aga ma ei usugi, et sina tõesti talutüdruk oled. Sul on nii peened jooned ja nii õrn keha, et vähe sinusarnaseid lossipreilisid on. Talutüdruk ei ole sa ihu ega hinge poolest. Sul on niisama aus meel ja uhke vaim kui minulgi. Goswin ei või sulle mitte täiesti vastumeelt olla, aga sa ei taha seda veel tunnistada. Ka mina võiksin, kui mind kogemata peaks röövitama, oma röövijat küll armastama hakata, aga ilmaski ei saaks ta armast sõna minu suust kuulda... Aga sa ei lähe sugugi punaseks. On see võimalik, et sa Goswini peale sugugi ei mõtle? Ometi on maailmas nii ilusaid, tugevaid ja viisakaid mehi väga vähe. Mina olen tervel eluajal ühtainust meest näinud, kes meheliku ilu poolest mu venna kõrvale võiks astuda või koguni tema peale varju heita.“
„Vist mõni võõramaa rüütel?“ küsis Mai.
„Ei ole. Ta elab meie maakonnas.“
„Ma ei usu, et meie rüütlite ja mõisnikkude hulgast keegi teie vennast üle võiks käia,“ ütles Mai julgelt.
Kuulaja Villu süda hakkas korraga valutama.
„See mees, kelle peale mina mõtlen, ei ole rüütel ega mõisnik,“ seletas Adelheid pisut nukralt.
„Mis ta siis muidu võib olla?“
„Ma ei tohi sulle enam ütelda, kui et ta kõige kenam ja kangem mees meie maal on.“
„Kõige kenam ja kangem?“ küsis Mai kahtlaselt ja veidi pilklikult.
„Kõige kenam ja kangem,“ kordas Adelheid kindla usuga. „Ma olen teda ainult mööda minnes mõnikord näinud, aga ma ei saa teda oma meelest kaotada. Ma ei tohi tema peale mõtelda ja pööran ikka silmad kõrvale, kui mööda sõites teda kogemata näen, aga ta kuju jääb ikka mu silmade ette.“
„Kas ta siis suure tee ääres elab?“ küsis Mai aralt.
„Ta ei ela meist kaugel... Aga miks su paled nii kahvatud ja silmad hirmu täis on?“
„Ma arvasin eestoas kahinat kuulvat,“ kogeles Mai.
„Kas sa nii kartlik oled? Pole seal midagi... Kuule, Maieke, selle eest, et mina sulle omad patud olen pihtinud, pead sa mulle ütlema, keda sina armastad.“
„Ei kedagi.“
„Aga miks su paled punaseks lähevad? Ära tühja salga. Kardad sa, et ma vennale räägin ja sellega sinu armsale õnnetust valmistan? Tühi kartus. Kas tahad, ma ütlen sulle tükk-tükilt, mis nägu see mees on, keda sa armastad? Kuus jalga pikk — jah? Kollased käharad juuksed, lai valge otsaesine, nägu joones ja jumekas, silmad sinised, alati elurõõmu ja kelmust täis, nina peenike, suu väike ja pehme nagu naisterahval, habe tihe ja tõmmukam kui juuksed, keha ilmatu suur ja lai, aga siiski kena kui kivist raiutud kangelase kuju, iga soon rammust paisumas, käed ja jalad häbemata suured ja tugevad... ühe sõnaga — sa armastad sepp Villut!“
Tagumisest toast oli kerget praginat kuulda, nagu oleks keegi pisukesi klaasist asju maha pillanud.
„Oh õnnetust, toos puru ja kõik helmed maas!“ kurtis Mai.
„Lase olla!“ hüüdis Adelheid. „Ära kummarda, näita mulle oma nägu!“
„Oot, oot, ma korjan helmed üles...“
Sepp kuulis tasast rabelemist ja Adelheidi naeru, aga see naer ei olnud mitte täiesti loomulik ega rõõmus. Rabelemise müdin lõppes peagi.
„Mis ma sellest salgan?“ ütles Mai uhke rahuga. „Jah, mina armastan sepp Villut, ja mitte üksi tema tugevuse pärast. Teie olete tema välispidist nägu hoolega silmitsenud ja arvate teda tundvat? Teie ei tunne teda, sest et teie tema südant ei tunne. Mina aga tean, et ta mitte üksi välispidise ilu poolest kõigist rüütlitest üle ei käi, vaid et ta kõige ausam, vahvam ja mõnusam mees maa peal on. Kes kord tema kuldse südame sisse on vaadanud, see ei või teist meest enam ilma peal armastada.“
„Aga ta ei ole veel kordagi sind päästa katsunud,“ tähendas Adelheid pilklikult.
„See näitab ainult, et ta minu peidupaika veel ei tea. Jumal andku, et ta seda iialgi teada ei saaks!“
„Kuidas nii?“
„Ta ei jääks enne rahule, kui mind päästaks või ise hukka läheks.“
„Minule on julged mehed meele pärast. Ma tahaksin hea meelega näha, kas sinu sepal nii palju julgust on, et ta siia sisse tungiks ja sinu otsekui lõukoera suust välja kisuks.“
„Mina ei soovi seda mitte, sest ma armastan teda enam kui... teie!“
„Tasa, tasa, jumala pärast!“ sosistas Adelheid kohkunult.
„Ma kuulen kedagi tulevat.“
Tõesti astus üks inimene eestoas uksest sisse. Sepp surus ennast sügavamalt ahju taha. Tulija oli orjatüdruk ja kuulutas, et vanahärra puusärki-panemine kohe pidi algama; noorhärra laskvat sellepärast ka preilit alla paluda. Paar minutit ei olnud muud kuulda kui kergete sammude ja naisterahva riiete kahinat. Vist kohendas preili Adelheid oma ülikonda ja pani ehteid juurde.
Varsti tuli veel keegi raskemate sammudega uksest sisse ja läks tagumisse kambrisse. Sepp kuulis noort mõisahärrat ütlevat:
„Kas veel ei ole valmis, õeke? Pole suuremat ehtimist vaja, sest võõraid on vähe ja noori pole sugugi.“
Seepeale oli preili Adelheid kohe valmis ja läks tüdrukuga ühes välja. Goswin ja Mai jäid üksi. Sepp pigistas hambad kokku.
„Vaata, Mai, mis sa minuga oled teinud,“ ütles Goswin etteheitvalt. „Ma ei ole kuri inimene ega külma südamega, aga praegu pannakse mu isa puusärki ja mina ei ole veel ühtegi pisarat silma saanud ega oma õnnetuse peale mõtelnud. Sa oled mu ära nõidunud, nii et ma uneski muud ei näe kui sind. Miks sa vaevad mind nii armutult?“
Mai ei kostnud midagi.
„Ole mu vastu vähegi lahke ja sõbralik, siis tahan ma su kõige alam sulane olla,“ rääkis Goswin edasi. „Käsi, mis tahad, ja kõik täidetakse kiiresti. Sa pead alati siidis ja sametis käima, kõige paremad hobused peavad su õrna keha kandma ja kõige uhkemad rüütlid su ees kummardama ... Kallis Maieke, üheainsa musu eest...“
„Jätke mind rahule!“ karjatas Mai.
„Ma ei või sind rahule jätta!“ hüüdis Goswin tuhinal. „Sa ei pääse iialgi minu käest, niisama vähe kui mina sinu paelust pääsen. Ütle, kas tahad mu naine olla? Kas tahad? Ütle midagi, olgu see, mis on!“
„Laske mind koju minna!“
„Ma ei või, Maieke, ei või, ei või. Vaata peeglis enese nägu ja ütle siis ise, kas keegi mees niisugust varandust oma tahtmisega käest ära võib anda? Kui sina mind ei taha, siis ei pea sa ka kellegi teise mehe omaks saama. Oh. Maieke, küll oled sa ütlemata ilus! Ma võiksin sind igavesti musutada ja kaisutada...“
Kuulmise järgi näis, nagu tahaks ettevõtlik noormees tähendatud igavikuga hakatust teha, aga Mai tõukas teda kõigest jõust tagasi ja enne kui armukange rüütel uuesti tormi sai joosta, langes raudhaamri-raskune rusikas ta pealaele ja sirutas ta uimaselt põrandale.
„Kas tahad kaasa tulla?“ küsis sepp Villu.
„Tahan,“ kostis Mai.
„Kas siin kusagil salaust ei ole, mille läbi võiks põgeneda?“
„Ei ole.“
„Siis lähme, kuidas juhtub!“
Sepp tõstis Maie kui väeti lapse pahema käega üles, võttis mõõga paremasse pihku ja tõttas välja palkoni peale. Mõni jalg madalamal hallendas õuemüür. Allahüppamine oli kardetav. Kui hüppaja müüri harjal jalgu ei murdnud, siis võis ta kukkumise korral müüri taga seda kergemini kaela murda.
„Kas julged eluga mängida?“ sosistas sepp allapoole näidates.
„Ilma sinuta ei taha ma elada,“ vastas Mai tasakesi.
Sepp surus neiu kõvasti enese külge, ronis palkoni äärele, seadis enese istukile ja hüppas alla. Ta jalad põrusid hirmsasti, aga ta jäi õnnelikult müüri peale seisma.
„Hohoo, kes seal on?“ hüüdis kellegi hääl pimedusest ja müüri harjal tuli rutuliste sammude kõmin ligemale. See oli vist müüril valvaja öövaht. Õues hakkasid koerad haukuma. Sepp hüppas müürilt maha ja seisis nüüd sügava kraavi ees, mille põhjas vesi tumedasti läikis. Sealt pidi läbi mindama. Villu jooksis kraavi kallast mööda alla ja astus julgesti vette; põhi oli pehme ja läks järsku sügavamaks. Vesi ulatas Villule juba kaenla alla ja ta valmistas ennast ujumisele, kui põhi jälle tõusma hakkas. Sõtkumine sügavas põhjamudas võttis palju aega. Mõisa õues oli juba kära tõusnud, kui põgenejad teisele kaldale jõudsid. Sepp jooksis üle lageda välja otse metsa poole. Esimeste puude vahel jäi ta silmapilguks seisatama ja kraaksus kolm korda kui vares. Samasugune hääl vastas üsna ligidalt. Varsti rägisesid kuivad oksad kellegi jalgade all ja Priidu kuju ilmus kui tont põõsaste tagant.
„Pane mind nüüd maha!“ sosistas Mai.
„Ei, nüüd on rutt taga,“ vastas sepp ja pistis hiiglasammudega pimeda metsa sisse jooksma.
Vaene Priidu! Niisugust jooksu ei olnud ta veel eluajal katsunud. Tal ei olnud peale vembla midagi kanda, aga ta jõudis suure vaevaga sepale järele, kelle sammusid kallis koorem ei raskendanud, vaid tiivustas!