Villu võitlused/1
I
Mitusada aastat on sellest nüüd mööda läinud ja mõistlik lugeja usub vist ilma meie tunnistuseta, et selle jutu kangelast enam elus ei ole. Aga kui ta tänapäeval veel elaks, armastaksime me teda vist niisama, nagu terve Sakalamaa omal ajal teda armastas. Vaenlasi ei võinud temal õiguse pärast ollagi; ja kui neid siiski juhtus olema, siis võisid need ainult inimesed olla, kes tema sõpruse väärilised ei olnud.
Kõik vanad sõnumid on sepp Villu kiitust täis; kõik tunnistavad järeletegemisväärse ühtlusega, et sepp Villu kõige priskem, jumekam, tugevam, ausam ja rõõmsam mees kogu Viljandimaal olnud. Üksainuke ajalookirjutaja — vist veetõbine — teab veel juurde lisada, et Villu olevat oma alalist rõõmsat tuju kangete jookidega alal hoidnud. Meie arvame seda tühjaks laimujutuks. Et Villu, kui tal janu oli, kolme mehe eest jõi, see on sula tõsi; et aga Villu siis ka kolme mehe jõuga, kui tahtis, kuue mehe töö ära tegi, see on veel vähem vale. Temal ei olnud mingisugust põhjust oma head tuju kangete jookidega alal hoida. Säärane mees nagu meie Villu ei võigi muud kui heas tujus olla. Mõtelge ise: mees sündimisest saadik terve kui kala vees, peale kuue jala pikk, keha nagu tamme tüvi, käsivarred päris karu käpad, reied kui sambad, juuksed — küpse rukki väli, nägu rõõsk ja hästi joones, silmad lahked ja sügavad kui suvine taevas. Kas säherdune mees võib nukra loomuga olla? Tohoo, siis peaks ju vast selgest taevast vihma sadama!
Villu oli segamata verega maamees ja maarahva põli oli neil päevil vilets, nii vilets, et seda meie õnnelikus olevikus enam uneski ei mõisteta näha. Ka Viljandi talurahva rõõmuallikad olid nii ära kuivanud, et mehed ilma Villuta kergesti naermise ja naljaheitmise ära oleksid võinud unustada. Nende igapäevane elu oli läbistikku raske orjus vitsavuhina ja piitsahoopide saatel. Puhkamise ja meelelahutamise ajad olid need, mil talupojad oma karedate isandate või riisuvate naaberrahvaste eest laantesse ja rabadesse pakku jooksid, kus nälg, katk ja kiskjad elajad neile paremat põlve pakkusid. Kas see ime on, et niisugusel ajal inimeste naljasooned kuivasid ja naeruriistad, harjutamata jäädes, nõnda ära roostetasid, et peaaegu enam liikudagi ei tahtnud? Meeleheide kattis nagu tihe ämblikuvõrk eestlaste elu. Seda lõbusam oli muidugi ämblikkude põli.
Sepp Villu ei olnud aga ei saksa ega taani soost mõisnik, ei ordurüütel ega preester, ei munk ega ristisõitja — ühe sõnaga, Villu ei olnud ämblikkude killast, aga siiski oli tema elu pealtnäha lõbus ja õnnelik. Vaatame, kuidas see võis sündida.
Terve eestlaste maa seisis sel ajal paljude valitsejate all. Harju- ja Virumaa kuulasid Taani kuningate sõna, või õigemini öelda ei kuulanud kellegi sõna, sest sealsed mõisnikud tegid, mis ise tahtsid; Läänemaal valitses Lihula piiskop, Tartumaal Tartu piiskop; Saaremaa oli Saksa ordu ja sealse piiskopi vahel ära jaotatud; kõik muud endiste vabade eestlaste maajaod olid Saksa rüütliordu omad. Nimetatud isandad lasksid oma maid osalt ise harida, osalt andsid nad maa ja selle peal elavad talupojad oma vasallide või alamate kätte, kes enamasti rüütli-, harva saksa kodanikuseisusest olid. Nendest ordu ja piiskoppide vasallidest on pärastine Eesti-, Liivi- ja Kuramaa rüütliseisus välja kasvanud.
Eestlased ei olnud XIV aastasaja hakatusel Saksa ordu ja piiskoppide maadel nime poolest veel kõik täied pärisorjad. Pärisorjadeks pidi üksi neid tehtama, kes pärast ristimist veel ristiusust taganesid. Nüüd olid aga peaaegu kõik eestlased enam kui ühe korra paganausku tagasi langenud, sest et ristiusku keegi neile arusaadavaks ega armsaks ei teinud. Nõnda olid siis vist juba kõik eestlased, kui mõned tosinad maha arvame, tõe ja nime poolest oma usuõpetajate pärisorjadeks saanud. Kes kogemata veel nime poolest vaba oli, sellel polnud suurt põhjust oma vabaduse pärast rõõmustada. Võõraste isandate silmas oli ta ikka põlatud talupoeg ja oma rahva meelest pealegi isamaa äraandja.
Sepp Villu esivanemad olid ikka esimeste seas olnud, kes ennast ristimisveest puhtaks pesid, niipea kui ristijad selja pöörasid. Sellepärast oli Villu pärisorjade võsu ja ise Viljandi lossi pärisori. Siiski oli ta orjust ainult lapsepõlves tunda saanud. Kehajõu ja näidatud osavuse pärast oli teda hädaajal sõjameheks võetud ja ordurüütlite seltsis oli ta poolakate, leedulaste ja piiskoppide vastu sõdinud. Ta oli tark ja vapper sõjamees, kellest karutükke räägiti. Oma peremehe, Viljandi komtuuri[1] Goswin Herike, oli ta korra leedulaste keskelt välja raiunud, aga seejuures ise vangi sattunud. Vangist pääses ta imelikul viisil lahti ja põgenes Saksamaale. Siin õppis ta peenema sepakunsti selgeks ja käis keiser Ludwigi väega Itaalias, kus paptistid ta valusaid põhjalase hoope kaua mäletasid. Rändamishimu kihutas teda maast maasse; kui tugev sõjamees ja osav sõjariistade sepp oleks ta päriselt võõrale maale võinud jääda ja toredasti elada. Aga igatsus isamaa järele ärkas ja läks aegamööda nii tungivaks, et sepp Viljandisse tagasi tuli ja ise ennast jälle orjusesse pakkus. Komtuur Herike oli aus mees ja mõistis tänulik olla. Ta ehitas oma elupäästjale linna sisse sepapaja ja andis selle täiesti Villu hooleks; orjapäevi ei nõudnud temalt keegi. Aga Villu ei võinud kõrgete kivimüüride vahel elada; ta hakkas kõdunema ja läks laisaks. Siis laskis komtuur talle ligi kaks penikoormat Viljandist eemale, põlise laane keskele, vanale Pärnu maanteele uue sepapaja ehitada.
Siin tegi Villu nüüd juba viiendat aastat tööd; ta nimi oli kaugele üle Sakalamaa piiride kuulsaks saanud. Liivi landmeister[2] Eberhard von Monheim ise oli tema töökoda vaatamas käinud ja tema juures enesele mõõga teha lasknud, millega, nagu mitmed tahtsid näinud olla, rauda laastudeks võidi raiuda. Sepp tegi kõige peenemaid töid ja võttis nende eest rikaste käest ka head hinda. Tingimine ja nurisemine ei aidanud põrmugi — oli sepp kord hinna nimetanud, siis oli ta vähema pakkumise vastu kurdim kui surnu pealuu. Vägivald, mis sel ajal meie maal kõiki asju õiendas, ei olnud siin ka mitte kohane, sest sepp ja tema kolm selli olid kõvad mehemürakad ja mõistsid ainult seda nalja, mida nalja pärast tehti; pealegi seisis sepp vägeva komtuuri ja landmeistri enese kaitse all. Viljandi lossi jaoks tegi ta maksuta tööd, ja kui mõnel talutaadil kabjarauda või tosin latinaelu vaja oli, siis sai ta neid sepa käest sagedasti jumalamuidu ja paraja lonksu õlut pealekauba.
Kibedal sõjaajal läks ka sepp oma komtuuriga sõtta ja tegi siis vaenlaste pealaed oma alasiks; aga sestsaadik, kui ta oma käsivarre jõudu võõral maal raudriietega ehitud sõjameeste kallal oli proovinud, ei teinud võitlemine poolmetsaliste leedulastega talle enam suurt nalja.
„Tappa mõistab iga lurjus,“ ütles sepp selle asja kohta. „Kui kangem nõrgema kallale läheb ja ta maha notib, siis ei ole see kellegi sõdimine, ja mina seda ei salli.“
Nõnda oli sepp, ehk küll nime poolest pärisori ja pealegi valjude isandate pärisori, siiski nii vaba mees kui ei keegi muu Liivimaal. Ta ei tundnud vägivalla-kartust ega raskeid elumuresid. Suguvendade vilets põli ei teinud temale suuremat südamevalu. Ta kergitas nende häda, kus võis, elas aga ise isandatega heas sõpruses. Tema sõna maksis talupoegade ees palju, aga ta ei olnud oma mõju iialgi kurjasti pruukinud, ei ninameheks püüdnud saada ega suuri asju juhtima hakata. Isamaa kõrgemad saatused jättis ta jumala ja valitsejate hooleks.
Hea õnn ja usin töö olid Villu jõukaks meheks teinud. Välispidist uhkust ei armastanud ta teha, vaid kandis talupoja riiet, nagu seadus seda allaheidetud rahvastelt nõudis. Aga tal oli oma väike maja sepapaja juures ja maja sees oli tal palju ilusaid ja haruldasi asju, nende hulgas ka üks õppinud kokk ja majapidaja, kelle ta ise kaugelt maalt kaasa oli võtnud. Peaaegu igal aastal käis sepp korra võõral maal, osalt ordu, osalt omaenese tarviduste pärast. Sealt tõi ta siis muu kraami seas ikka ka mõne vaaditäie head marjaviina kaasa. Saksa keel oli tal selge kui vesi ja nii võis ta oma majas ka kõrgeid külalisi vastu võtta ja tehtud töö peale ise liiku anda. Rändamislust ei vähenenud temas, ehk küll reisimine sel ajal hea tüki raskem ning hädaohtlikum kui praegu ja sepal sagedasti suurt- ja väikestsugu röövlitega tegemist oli. Oli reisihimu täidetud, siis tõttas sepp palava igatsusega jälle koju ja kiitis paganate ja kristlaste jumalaid, kes talle nii armsa ning ilusa maa olid kinkinud.
Siis põrus jälle maapind ta vägevate hoopide all, lõõtsad mühisesid, taotav raud purskas tuld ja ümberkaudne mets kajas südamlikust naerust, mida sepp oma naljakate reisilugudega kuulajatelt välja meelitas. Kes siis Villule pilgu heitis, see ei läinud temast sõna lausumata mööda; kes Villuga kord lõbusa sõna oli vahetanud, selle meel läks rõõmsaks, ja kes Villuga kord rõõmus oli olnud, see jäi tema sõbraks igavesti. Talupojad kogunesid trobikondade kaupa sepapaja ümber, oma suguvenna õnnelikku põlve imetlema ja tema imelikke sõnumeid võõrastest maadest ning rahvastest kuulama. Aga ka suured saksad jäid mööda sõites seisatama ja mõnigi peene pihaga rüütlipreili unustas tema pärast hädaohu, mis kallitele kuubedele lendavate sädemete poolt ähvardas. Ühe sõnumi järgi olevat koguni komtuuri vennatütar, kui ta seppa esimest korda silmitsenud, järgmisel ööl niisugust unenägu näinud, et kui ta seda oma pihiisale üles tunnistanud, see auline isand väga tõsiselt pead olevat raputanud.
Kui lõpuks veel nimetame, et sepp Villu poissmees või koguni vanapoiss oli — kui kolmekümnekahe-aastast meest nõnda võib nimetada —, siis on lugejal tema täielik pilt käes.
- ↑ Komtuurid olid suuremate ordulosside pealikud ja ümberkaudsete maakondade valitsejad; Goswin Herike (vanem) — pärastine Liivi landmeister.
- ↑ Landmeister — maavalitseja. Neid oli Saksa orduriigis kõigest kaks: üks Preisimaa, teine Liivi- ja Kuramaa jaoks. Nad olid orduriigi ülema valitseja hochmeistri järel kõige kõrgemad riigiametnikud.