Valge ahv/Nuuskur
Üheksas peatükk.
Hotch-potchi klubi ulatas tagasi kaheksateistkümnendasse sajandisse. Olles asutatud salkkonna noorte moealpide poolt mõnusaks ühiskondlikuks ja politiliseks tormamispaigaks selle ajani, mil kohanetakse Snooksi, Remove, Wayfarersi, Burtoni, Ostrich Featheri ja teiste alalisemate kohtade koldele, omandas klubi oma varasemail päevil teatud püsivuse ja auväärsuse kuulsuse, võlgnedes selle eest tänu peaasjalikult oma tähelepanuväärsele kokale. Aga tänapäevani sarnanes ta teatud määral oma nimele ja see oligi, mis Michaeli ligi tõmbas – siia kuuluv kirju hulk. Alates Walter Nazingiga ja noorte poolkirjanikkude ning näitekunsti toetajatega, kes käisid Veneetsias ja lobisesid oma armumisest gondlitesse või sellest, kuidas lüüa ühe või teise naise ümber tiivaripsu; alates harjasjuukseliste poolkindralitega, kes olid sõjakohtus inimesi heast-paremast mahalaskmisele läkitanud inimloomuse silmapilklikkude nõrkuste pärast; alates Wilfrid Desertiga (keda siin enam kunagi ei näinud) ja lõpetades Maurice Eldersoniga mängutoas, võis siin kõigi nendega kokku puutuda ja modernsuse palavikukraadi mõõta. Seda ta tegigi parajasti ühel õhtupoolikul Hotch-potchi suitsetamistoas, kaks ööd peale seda, kui Fleur oli tema voodi tulnud, kui talle teatati:
„Keegi mr. Forsyte, sir, trepikojas, küsib teid. Mitte see, kes palju aastaid meil liikmeks oli, enne kui ta suri; tema onupoeg, ma arvan.“
Teades, et tema praegused kaaslased võiksid vaevalt tema äiapapa „unistus“ olla, nagu ka see ise polnud nende oma, läks Michael välja ja leidis Soamesi kaalult.
„Minu kaal ei muutu,“ ütles ta silmi tõstes. „Kuis on Fleur?“
„Hästi, sir, tänan.“
„Mina asun Green Streetil. Jäin kellegi noormehe pärast linna. On teil ehk mõni vaba koht ametnikule, kes arvutamises vilunud. Ma vajan talle kohta.“
„Astuge siia sisse, sir,“ ütles Michael ja läks kuhugi väikesse tuppa.
Soames järgnes temale ja vaatas enda ümber.
„Kuidas nimetate seda tuba?“ küsis ta.
„Meie nimetame teda ‚hauaks‘; ta on mõnus ja rahulik. Soovite ehk šerrit?“
„Šerrit!“ kordas Soames. „Teie noored arvate, et teie olete šerri üles leidnud; kui mina alles väike poiss olin, ei tulnud kellelgi uneski mõttesse lõunal suppi süüa ilma klaasi kõva šerrita ja magusat toitu ilma vana hea šerrita. Šerri!“
„Seda usun ma hea meelega, sir. Tõepoolest pole midagi päris uut. Eks olnud näiteks kord moes Veneetsia, kudumine või kroonitud pead? Kõik kordub. Pandi teie noormehele sulg sappa?“
Soames vahtis päranisilmil. „Sule sappa panekust ei tea ma midagi. Tema nimi on Butterfield; tema vajab kohta.“
„See on praegu igapäevane asi; pakkumisi saame alatasa. Ma ei taha naljatada, kuid meie äri nõuab erikogemusi. Tegemist on ju raamatutega.“
„Mulle tundub, et ta on andekas, korralik ja viisakas; ma ei mõista, mida võiksite ametnikult veel nõuda. Tal on ilus käekiri, ja räägib tõtt, niipalju kui mina teda mõistan.“
„Muidugi, see on tähtis,“ ütles Michael, „aga oskab ta ka hästi valetada? See tähendab, arvan, et võiksin teda ehk kaubareisijana tarvitada, kes müütaks iluväljaandeid ja muud selletaolist. Ehk võiksite mulle temast midagi lähemat pajatada? Iga inimlik nõrkus oleks ehk soovitav. Mitte just et Danby seda heaks kiidaks, aga tema ei tarvitse seda ju teada.“
„Hm! Noh, tema täitis oma kohust ja töötas seega iseenda kasude vastu – hävitas oma seisukorra. Kuuldavasti on tal naine ja kaks last.“
„Hohoo! Tore! Kui ma talle koha muretsen, täidab ta siis jällegi nõnda oma kohust, mis te arvate?“
„Mina ei naljata,“ ütles Soames, „noormees on mul südame peal.“
„Jah,“ ütles Michael mõtlikult, „esimene asi niisugusel korral on muidugi, et teda kellegi teise südamele veeretada. Võiksin ma teda näha?“
„Ütlesin talle, et astun teie juurde sisse täna õhtul pärast lõunat. Mina arvasin, et ehk oleks parem enne eraviisil talle pilku heita, kui kaalute võimalust teda ettevõttes tarvitada.“
„Väga ettevaatlik teist, sir! Veel midagi! Kas ei võiks ma saladuses seda kohust teada saada, mida tema täitis iseoma kasude vastu? Muidu oleks mul väga raske hoiduda täbarasse seisukorda sattumast, eks ole nõnda?“
Soames vahtis oma väimehe suuresuulisse näkku; juba lugemata kordi oli ta tema vastu tunnud sümpaatiat ja usaldust; tal oli nii aus nägu.
„Noh,“ ütles ta ja astus ukse juurde, et vaadata, kas see häälekindel, „see on midagi niisugust, mis võib kaela tuua süüdistuse laimus, ja sellepärast peate seda hoidma täiesti omale niihästi iseenda kui minu pärast.“ Ja vaiksel häälel jutustas ta kogu loo.
„Nagu ma olin ette arvanud,“ lõpetas Soames, „tuli noormees täna hommikul jälle minu juurde. Loomulikult on ta ärevuses. Mina tahtsin teda silmas pidada. Ilma et rohkem teaksin, ei või ma ometi midagi rohkem ette võtta. Pealegi –“ Soames viivitas, sest ta ei tahtnud mingit ideaalset ajet oma kasuks tarvitada – „on see temale raske hoop. Tema sai seal kolmsada viiskümmend naela.“
„Pagana raske!“ ütles Michael. „Teate, Elderson on siin liikmeks.“
Uuendatud kartusega vaatas Soames ukse poole, kuna see aga ikkagi häälekindlana näis, ütles ta: „Pagan võtku teda! Tunnete teda?“
„Olen temaga kaardilauas istunud,“ ütles Michael. „Olen tublid summad talle kaotanud – häbemata hea mängija.“
„A!“ tegi Soames, kes polnud kunagi kaarti mänginud. „Arusaadavail põhjusil ei või mina ise noormeest kuidagi oma kontori ametisse võtta, aga teid ma usaldan.“
Michael tõstis auandvalt käe.
„Hirmus kõditav, sir. Vaeste eest hoolitsemine – pealegi veel tubli nuuskur. Täna õhtul kohtan teda ja teatan siis teile, mis vembu ma viskan.“
Soames nokutas pead. „Püha jumal!“ mõtles ta, „missugune kõneviis!…“
See kõnelus oli Michaelil abiks mõtteid iseendast peletada. Sisemiselt hoidus ta juba noormees Butterfieldi poole ja sigaretti süüdates läks ta mängutuppa. Ta istus kõrgele koldevõrele ja neljanurgeline ruum ühes kolme neljakandilise, nurgeti seina äärde paigutatud laua ja kolme kolmnurgana istuvate kaardimängijatega avaldas temasse teatud mõju.
„Ainult kui neljas mängija istuks laua all,“ mõtles Michael, „oleks pilt täielik. Liigne mängija rikub kuubid.“ Ja teatud ärevusega märkas ta, et Elderson oli see neljas mängija! Tähelepanelikult ja ükskõikselt lõikas ta noaga sigari otsa. Issand! Missugused pitseeritud raamatud olid inimeste näod! Igaühes lehekülg lehekülje kõrval oma erimõtted, erihuvid, erikavatsused, kujutelmad, kired, lootused ja kartused. Ja siis tuli äkki surm – krapsti! – ja olevus kadus nagu kärbes müürilt ning keegi ei võinud enam seda väikest varjatud mehhanismi näha, mis töötas oma otstarbel, oma isiklikul eesmärgil; ka ei võinud keegi enam selle üle otsustada, oli nii äkki lõpetatud tegevus olnud puhas või räpane. Raske öelda! Neid oli igasuguseid! Näiteks Elderson – oli ta mõni vastik kelm või vaga jumala tall, kes võis seda läbi näha? „Millegi pärast tundub mulle,“ mõtles Michael, „et ta jookseb naistele järele. Kuid miks?“ Ta pani käed selja taha vastu tuld ja hõõrus neid seal, nagu teeb seda kärbes jalgega, kui ta siirupil kõndinud. Kui sa ei võinud teada, mis sündis sinu oma naise peas sinu omas majas, kuis võisid sa siis midagi öelda võõrast näost, eriti kui see oli üks salajamaid masinavärke ilmas – äriajav inglise džentlmen! Kui ometi elus samuti sünniks, nagu Dostojevski „Idioodis“ või „Vennad Karamasovites“, kus igaüks püüab oma sisemust paljastada valjemal häälel! Kui ometi klubi mängutubade kompositsioonis valitseks midagi langetõvelist! Aga – ei! Mitte midagi! Kogu ilm kubises imelisist saladusist, mida igaüks hoidis iseendale, ilma et oleks neid seletanud või avaldanud.
Teener astus sisse, vaatas tuld, seisatas silmapilguks ilmetult nagu kurg, oodates häältesuminast läbilõikavat käsku, pöördus siis ümber ja läks.
Mehhaniseerumine! Igalpool mehhaniseerumine! Püüe elust eemalduda nii täielikult, et näib, nagu polekski enam elu, millest eemalduda.
„Kõik on hirmsasti seda laadi,“ mõtles ta, „nagu saadaks keegi iseendale tähitatud kirja. Ja võimalik, et see just nõnda olema peabki. On „elu“ midagi head – mis? Tahan ma jällegi teda üsna võltsimatult näha?“
Elderson istus nüüd ja Michaelil oli hea tema kukalt vaadelda. See ei avaldanud talle midagi.
„Mina pole mingi nuuskur,“ mõtles ta, „midagi on ehk selles viisis, kuidas ta oma juukseid kukla tagant lauguta jätab.“ Ja ta lahkus kolde eest ning läks koju.
Lõunalaual tabas ta enda Fleuri vaatlemiselt ja see ei meeldinud talle. Nuuskur! Ja ometi – miks ei peaks katsuma teada saada selle tõelikke mõtteid ja tundmusi, kes võib su südant nagu lõõtsapilli piiksutada ja karjutada oma tahtmise järele.
„Ma nägin seda mudelit, kelle sa eile Aubreyle saatsid,“ ütles Fleur. „Ta ei lausunud saadetud riietest midagi, aga ta vaatas mulle eriliselt otsa! Missugune nägu, Michael! Kus sa teda kohtasid?“
Michaelil välgatas mõte: „Võiksin ma ta armukadedaks teha?“ Aga see mõte ajas tal endal hirmu peale. Halb mõte – väiklane ja alatu! „Ta lendas ise sisse,“ ütles Michael. „Väikese pakkija naine, mees oli meil ametis, tabati raamatute näppamiselt. Nüüd müüb ta palle; vajavad hädasti raha.“
„Mõistan. Teadsid sa, et Aubrey tahab teda alasti maalida?“
„Tohoh! Ei! Mina arvasin, et ta kõlbaks hästi raamatu ümbrikule. Või nii? Peaksin ma seda takistama?“
Fleur naeratas. „See tähendab ju rohkem raha ja tema enda asi. Mis puutub see sinusse?“
Jällegi endine mõte ja temast tagasipõrkamine!
„Mitte rohkem,“ vastas Michael, „kui et tema abikaasa on viisakas jõmpsikas pikanäpumeheks ja ma ei taha, et mul peaks veel rohkem temast kahju olema.“
„Ega naine seda temale ütle, muidugi mitte.“
Fleur lausus seda nii loomulikult ja lihtsalt, et need sõnad paljastasid kogu ta mõtlemisviisi. Mis su kaaslast võiks piinata, seda lihtsalt ei öeldud sellele viletsakesele! Michael mõistis Fleuri valgete silmalaugude ärevast liikumisest, et ka see ise seda endapaljastust taipas. Pidi Michael seda jätkama ja temale seda ütlema, mis oli rääkinud June Forsyte – kõik välja puistama – kõik välja? Kuid milleks – mis otstarbel? Muudaks see asja, paneks see Fleuri teda armastama? See ainult piinaks teda pisut rohkem ja tekitaks temas tundmuse, et Michael võib kõik kaotada, kui ta tema saladustesse katsub tungida. Ei! Parem kinni pidada saladuse põhimõttest, mille Fleur ebateadlikult omaks võtnud, hambad kokku suruda ja irvitada. Ta lausus:
„Kardan, ta on Aubreyle liiga kõhn.“
Fleuri silmad olid rahulikud ja säravad; ja jällegi piinas Michaeli see madal mõte: „Võiksin ma tema armuka…“
„Mina kohtasin teda ainult kord,“ lisas Michael. „Ja siis oli ta rõivais.“
„Ma pole armukade, Michael.“
„Ei,“ mõtles mees, „aga seda tahaksin, jumala eest.“
Sõnad: „Keegi noormees nimega Butterfill palub teiega kokku saada, sir,“ olid nagu keerataks võtit kusagil vangikongi lukuaugus.
Trepikojas oli noormees „nimega Butterfill“ Ting-a-lingi vahtimisega ametis.
„Tema silmade järele otsustades,” mõtles Michael, „ta on ennem koerataoline kui see väike kurivaim.”
„Tulge minu töötuppa,” ütles Michael, „siin all on külm. Minu äiapapa ütles mulle, te vajate kohta.”
„Jah, sir,” ütles noormees temale trepil järgnedes.
„Istuge,“ ütles Michael; „ja võtke sigarett. Nii siis! Tean kogu kupatise. Vurrude järele otsustades olite sõjas nagu minagi, arvan ma? Kaaskannatajate vahel öeldud: on teie lugu kahtlemata kindel?“
„Jumal tunnistajaks, sir; tahaksin ainult ühte – et see mitte nõnda ei oleks. Mul polnud ju midagi võita, kõik aga kaotada. Parem oleks muidugi olnud oma suu pidada. On siin ju sõna sõna vastu ja nõnda olen ma tänaval. See oli pärast sõda minu esimene koht, nii et soovituse peale võin nüüd vilistada.“
„Naine ja kaks last, nagu ma kuulsin?“
„Jah, ja ka nemad läksid minu südametunnistuse pärast ratta alla! Kunagi elus ei tee ma enam midagi selletaolist, seda tean. Mis puutub see minusse, et ettevõtet petetakse? Minu naisel on üsna õigus: olin loll, sir.“
„Võimalik,“ ütles Michael. „Taipate te midagi raamatuist?“
„Jah, sir, mina olen hea raamatupidaja.“
„Mooses ja prohvetid! Meil on ülesandeks neist lahti saada, mitte neid pidada. Meil on kirjastusäri. Meie mõtlesime erilise kaubareisija ametisse panna. Oskate teie sõnadega inimesi võita?“
Noormees naeratas nõrgalt.
„Ma ei tea, sir.“
„Kuulge,“ ütles Michael, keda noormehe silmad kaasa kiskusid, „kogu küsimus on ainult teatud lobisemises. Aga muidugi, ka seda peab õppima. Arvan, te pole suur lugeja?“
„Just nii, sir, mitte suur lugeja.“
„See on ehk õnneks. Teil oleks ülesandeks neile viletsaile, kes raamatuid müüvad, selgeks teha, et raamatud, mis teie nimekirjas – ütleme kolmkümmend viis – on tingimata tarvilikud nende ärile, pealegi veel võimalikult suurel arvul. Õnneks olete oma südametunnistuse üle parda heitnud, sest tõepoolest pole suurem hulk soovitatud raamatuist mitte tarvilikud. Kahjuks pole kedagi, kes võiks teid selles õpetada, aga küllap suudate isegi asjast aimu saada; kui tahaksite sel nädalal tunniks või kaheks minu poole sisse astuda, tutvustaksin teid eneste autoritega ja valmistaksin teid ka ette, et võiksite Peetrust näha.“
„Peetrust, sir?“
„Võtmehoidjat Peetrust; õnneks on see mr. Winter, mitte mr. Danby; mina arvan, et võime teid kuuks ajaks proovile võtta.“
„Sir, ma teen kõik, mis suudan. Minu naine tunneb raamatuid, tema võib ehk mul abiks olla. Ma ei tea, mis teile teie lahkuse eest öelda. Asi on selles, et kohakaotus röövis minult julguse sootuks. Kahe lapsega oli võimatu midagi tagavaraks jätta; tundub, nagu oleks ilmaots käes.“
„Hea küll siis! Tulge homme õhtul kell üheksa siia, ma hakkan teile tarkust sisse toppima. Minu arvates on teil selle ameti kohane nägu, ainult kui nõutavad sõnakõlksud omandate. Üks raamat kahekümne hulgas on tõelikult tarvilik, kõik muu on toredus. Teie ülesandeks on inimesi uskuma panna, et üheksateist on tingimata tarvilikud, ainult üks toredusasi, mida nad paratamata vajavad. See on täpselt sama, nagu toidu, riiete või ükskõik millega tsiviliseeritud maailmas.“
„Jah, sir, mõistan väga hästi.“
„Väga hea siis. Head ööd ja head õnne!“
Michael tõusis püsti, sirutas oma käe. Noormees võttis selle imelikult aupakkuva väikese kummardusega. Minut hiljem oli ta juba tänaval, kuna Michael trepikojas mõtles: „Kaastundmus on lollus! Unustasin sootuks, et olen nuuskur.“