Valge ahv/Michael kõnnib ja räägib
| Valge ahv John Galsworthy, tõlkinud A. H. Tammsaare |
Kolmas peatükk.
Nägu, mida Michael joonistas, oli alguses Victorine ja muutus lõpuks Fleuri omaks. Kehaliselt seisis Fleur sirgelt, aga kas oli ta kõlbliselt sedasama? See oli mõte, mille pärast Michael end aina lurjuseks nimetas. Fleuri eluviisides ei märganud ta mingit muutust ja ta hoidus ustavalt selle kohta teateid nõutamast, mida ta oma silmaga ei näinud. Kuid kasvav tähelepanu tõi ikka enam ja enam ilmsiks mingisuguse künismi, mis näitas, nagu pesitseks Fleuris alaline arvamine, et kõik väärtused on ühesugused ja ükski neist pole palju väärt.
Kuigi Wilfrid oli alles Londonis, ometi polnud teda näha ega polnud temast ka juttu „Mis silmast ja kõrvast, see südamest,“ näis olevat motoks. Michaeli kohta ei käinud see – Wilfrid oli vahetpidamata tal meeles. Kui Wilfrid Fleuri ei kohanud, kuis võis ta siis välja kannatada, temale nii piinavas läheduses elada? Kui Fleur ei tahtnud, et Wilfrid jääks, miks ei saatnud ta teda siis minema? Ka leidis Michael raskena teistele varjata, et tema ja Desert polnud enam sõbrad. Sagedasti tõusis tung sinna minna ja asjale lõpp teha, aga ikka surus ta selle tagasi. Seal kas polnud üldse midagi, mida tema poleks teadnud, või kuigi seal oli, siis oleks Wilfrid talle vastanud, et pole midagi. Michael leidis selle loomulikuna: mees ei hakka ometi naist ära andma. Kuid sõjakaaslaselt ei tahtnud ta ometi valet kuulda. Tema enda ja Fleuri vahel polnud sõnagi lausutud, sest et sõnad, tundus talle, ei lisaks teadmisi, vaid ähvardaksid ainult nendevahelist sidet, mis muidugi juba küllalt nõrk. Jõulud Montide perekonna mõisas möödusid faasanijahil. Teisel päeval, viimasel klaperjahil, oli Fleur kaasas olnud, talutades Ting-a-lingi nööri otsas. Hiina koer sattus haruldasse ärevusse, karates igakord õhku, kui mõni lind langes, aga püsside paugutamine jättis tema sootu külmaks. Michael, oodates oma möödalaskmist – ta oli vilets tabaja – vaatles Fleuri kiivast nägu, mis hallide nahkade keskelt välja paistis, ja tema pingul kuju Ting-a-lingi paela hoides. Laskmine oli Fleurile uudiseks ja selle tõttu püsis ta kõige paremas meeleolus. Michaelile meeldis isegi tema „Oo, Michael!“ kui ta ei tabanud. Fleuril oli seltskonnas suur edu, mis tähendas, et Michael temast peaaegu muud näha ei saanud kui aga uinuv pea padjal; aga maal polnud ta vähemalt selle hiiliva rahutuse käes kannatanud.
Tõmmanud viimsed jooned pöetud juustesse kustutuspaberil, Michael tõusis üles. St. Pauli juures, ütles see naine. Ta võiks sealt korraks mööda kõndida ja pilgu Bicketile heita. Ehk tuleb tal midagi pähe. Ta pingutas oma sinise mantli vööd ja hakkas minema – kõhn ja sirge, südames vaikne valu.
Sel selgel, kenal päeval idasse minnes ei rabanud teda miski niivõrt kui tõsiasi, et tema on elus, terve ja töös. Nii paljud olid surnud, haiged või tööta. Ta astus Covent Gardenisse. Üllatav paik! Inimloomus, mis oli suutnud ühe aastakümne teise järele Covent Gardeniga hakkama saada, ei hõljunud hädaohus, et võiks hävida oma paljudest kannatusist. Lohutav paik – polnud vaja enam midagi nii väga tõsiselt võtta, kui olid siit turult läbi läinud. Sellele neljanurgelisele saarele olid kuhjatud kogu maakera juurviljad ja kogu maailma puuviljad; teda piiras läänest kirjastuste linnajagu, idast ooperimaja, põhjast ja lõunast inimvool. Michael kõndis tühjendatavate vankrite, paberi- ja õlehunnikute ning inimeste keskel ja nuusutas. Covent Gardenil oli oma eriline maalõhn, kuid mitte kopitanud! Michael polnud kunagi – isegi sõjas mitte – ühtegi paika näinud, millel puuduks nii põhjalikult igasugune vorm. Haruldaselt inglispärane! Ühelgi polnud nägu, nagu oleks tal midagi tegemist maaga – kutsarid, tööotsijad, pakkijad ja müüjad turukodades paistsid kõik seda laadi, nagu poleks nad kunagi sõbrutsenud päikese, tuule, vee, maa ja õhuga – kõik linnatüübid! Ja – Issand Jumal! – kuidas olid küll nende näod nurgelised, viltu, auklikud ja pondunud – igasugune näojoonte lahkkõla! Missugune oli see inglise tüüp selles lõpmata mitmekesisuse ja ebaproportsionaalsuse segus? Siin polnud ju ühtegi selletaolist. Ta jõudis puuvilja juurde – valuvad virnad, vaiksed ja säravad – võõralt päikesepaisteliselt maalt – ühte värvi ja samas suuruses kerad. Michaeli suu hakkas vett jooksma. „Päike on ikka midagi,“ mõtles ta, „tõepoolest.“ Kui ainult pilk heita Itaaliale, Araabiale, Austraaliale – austraallased on Inglismaalt pärit, aga vaata neid nüüd! Siiski – kui heasüdamlik oli niisugune londonlane! Mida korralikum on isiku kuju ja näojooned, seda enesearmastavam on ta ise! Viinamarjad paistsid kartulitega võrreldes hirmus rahuldunuina!
Turult lahkudes mõtles ta ikka veel inglaste üle järele. Nojah! Nemad on praegu inetumaid ja rikutumaid tõuge maailmas. Ja ometi, kas võis ükski inimtõug nendega võistelda heasüdamluses ja visaduses? Seda vajasid nad oma suitsustes linnades ja oma ilmastikus – tähelepanuvääriline kohanemine ümbrusele, see moodis inglise iseloom! „Ükskõik kus tunnen ma inglase teiste seast,“ mõtles ta, „ja ometi pole praegu kehaliselt üldist tüüpi olemaski!“ Imetlusväärne rahvas! Massiliselt nii inetu, kuid ometi annab ta niisugused iluõilmed ja niisugused imelised võsud, nagu on seda väike mrs. Bicket; nii kujutlusaher hulgaliselt ja niisugune õitsev trobikond luuletajaid! Kuidas meeldiks see vanale Danbyle, kui Wilfrid oma järgmise raamatuga mõne teise kirjastuse juurde läheks või mis veel õigem: mis ütleks tema ise – Wilfridi eriline sõber – sel korral vanale Danbyle? Ahaa! Ta teadis juba, mis ta ütleks:
„Jah, sir, aga te oleksite pidanud selle viletsaga, kes näppas „Vaskraha“, teisiti talitama. Desert pole nähtavasti teie eitavat vastust unustanud.“ Mõks vanale Danbyle ja tema igavesele õigusesaamisele! „Vaskraha“ oli haruldaselt hästi läinud. Temale järgnev raamat oleks vististi veel haruldasemalt läinud. See raamat oli kinnituseks Michaeli sõnadele, et „seljas-ninaliste tuuletallajate ajajärk“ on möödumas. Inimesed nõuavad jällegi elu. Sibleylt, Walter Nazingilt, Lindalt – kõigilt neilt, kel pole muud öelda, kui et nad seisavad oma eelkäijaist kõrgemal – võeti juba puusärgi mõõtu. Mitte et nemad ise taipaksid, kuigi nad juba lamaksid kirstus – mitte vähematki aimu! Nemad käivad endiselt ninad seljas ja vahivad kõrgilt teiste peale alla!
„Minule on sellest juba kõrini,“ mõtles Michael. „Ainult kui Fleur ometi kord taipaks, et teiste peale alla vahtimine on kindel allolemise tunnus!“ Ja äkki näis talle, et Fleur seda vististi taipab. Wilfrid oli kogu trobikonnas ainuke, kellega ta lähemalt sõbrutses, teised olid ainult selle tõttu seal, nojah, selle tõttu, et tema oli Fleur ja tahtis aina viimase moe kaasa teha. Varsti, kui nad pole enam uusim mood, jätab ta nad sinna paika. Kuid Wilfridi ta ei jäta. Ei, Michael tundis kindlasti, et Fleur pole teda veel jätnud ega jäta ka tulevikus.
Ta tõstis silmad. Ludgate Hill! „St. Pauli läheduses – müüb palle?“ Nojah, ja seal see vaeneke oligi!
Bicket laskis parajasti palle tühjaks, et oma paigalt lahkuda ja minna kakaod jooma. Kuna Michaelil meelde tuli, et ta mõtles teda juhuslikult kohata, siis valmistus ta üllatavaks tooniks ette. Kahju, et see vaene mees iseend ei võinud värvilise pallina täis puhuda ja üle Püha Pauluse Peetri juurde lennata. Kui nukra jõmpsikana paistis ta palle õhust tühjaks pigistades! Midagi torkas Michaelile teravalt meelde. Pall – platsil – esimesel novembril – rõõmus öö! Haruldane! Fleur! Võib olla toovad nad õnne. Ta astus edasi ja ütles imestanud häälel: „Teie, Bicket? On see nüüd teie amet?“
Bicketi suured silmad vahtisid talle üle pruunikaspunase kuuepennilise palli vastu.
„Mr. Mont! Olen sagedasti mõelnud, et heameelega kohtaksin teid jälle, sir!“
„Samuti mina, Bicket. Kui te praegu midagi ei tee, siis tulge ühes einele!“
Bicket lõpetas pallide tühjakspigistamise ja kui oli sulgenud kastikaane, ütles: „Kas tõesti, sir?“
„Muidugi! Tahtsin just kuhugi kalarestorani minna.“
Bicket võttis kasti kaelast.
„Annan selle tänavapühkija juurde hoiule.“ Ta tegi seda ja kõndis nüüd Michaeli kõrval.
„Toob see midagi sisse, Bicket?“
„Vaevalt, et hingitseda, sir.“
„Kuis oleks, kui astuksime siia sisse? Sööma austreid.“
Bicketi suunurka korjunud vee koristas kahvatu keel.
Michael istus vahariidega kaetud väikese laua äärde, kus seisis õli- ja äädikaklaaside jalg.
„Kaks tosinat austreid ja kõik muu; siis kaks merekeelt ja pudel Chablis'd. Ruttu, palun?“
Kui valge põllega mees oli läinud tellitut tooma, ütles Bicket lihtsalt:
„Mu jumal küll!“
„Jah, naljakas maailm, Bicket.“
„Seda ta on, tõepoolest. See lõunaoode maksab teil oma nael, arvan ma. Kui aga mina nädalas kakskümmend viis šillingit saan, siis on see hästi teenitud.“
„Puudutate hella kohta, Bicket. Söön oma südametunnistust igapäev.“
Bicket raputas pead.
„Ei, sir, kui raha on, siis andke ta välja! Mina teeksin seda. Olge õnnelik, kui see võimalik – pole neid palju, kes seda võivad.“
Valge põllega mees hakkas neid austritega õnnestama. Ta tõi nad just praegu avatuna, ikka kolm tükki korraga. Michael puhastas omi, Bicket neelas neid niisama. Kui juba tosin tühja koort laual, ütles ta:
„Siin ongi punkt, kus sotsialistid eksivad, sir. Miski ei hoia mind nõnda ülal, kui see, et näen, kuis teised inimesed raha pillavad. Ja igaüks meist võib sinnamaale saada, kui tal pisutki õnne. Pane kogu ilm naelaga päevas läbi saama – ja isegi selleks ei jätkuks, kinnitatakse! See pole kuigi hea, sir. Mina võtaksin ennem vähem, kuid lootes rohkemat. Võta elult õnnemäng ja läinud on elu isegi. Teie terviseks!“
„Ka teie kiusate mind kapitalistiks hakkamisega, Bicket.“
Roheka Chablis klaasi juures ilmus kõhna ja suuresilmalisse näkku helendus.
„Issand Jumal, kuis ma küll tahaksin, et ka mu naine siin oleks, sir. Ma rääkisin teile temast ja ta kopsupõletikust. Ta on nüüd jälle ilusasti jalul, ainult kõhn. Tema on minu suur loos. Mina ei taha ilma, kus poleks loose. Kui ilmas oleks kõik korralik ja igaüks saaks oma teenete kohaselt, siis poleks mina kunagi oma naist saanud. Mõistate?“
„Mina ka mitte,“ mõtles Michael ja joonistas mõttes jällegi seda nägu.
„Meil kõigil on oma unistused; minu oma on sinised liblikad – Kesk-Austraalia. Sotsialistid ei aitaks mind sinna saada. Nende taevaservad ei ulatu Euroopast kaugemale.“
„Tore!“ ütles Michael. „Pruuni võid, Bicket?“
„Tänan, sir!“
Vaikides sõid nad mõni aeg oma merekeelt
„Mis viis teid pallide juurde, Bicket?“
„Neid pole vaja reklaamida, nemad teevad seda ise.“
„Nägite meil liiga palju reklaami, mis?“
„Jah, sir, ma lugesin raamatu ümbrikke. Mis mind imestama pani, – see oli – kui palju suuri raamatuid.“
Michael laskis sõrmed läbi juuste käia.
„Ümbrikud! Ikka sama noor naine ja teda suudlev noormees sama ilmeka lõuaga. Aga mis parata, Bicket? Seda tahetakse! Täna hommikul proovisin midagi muud, eks näe, mis sellest tuleb.“ Loodetavasti ei näe teie seda mitte, mõtles ta. Mis oleks, kui näeksin Fleuri kusagil romaani kaanel!
„Just enne teilt lahkumist,“ rääkis Bicket, „märkasin, et on läinud moodi kaljud ja maastikud ning kahte moodi nukud, kes istuvad liival või rohul nägudega, nagu ei teaks nad, mis teineteisega peale hakata.“
„Jah,“ lausus Michael, „me katsusime seda. Püüdsime mitte labased olla. Kuid publikumil oli sellest varsti villand. Mida soovite nüüd – juustu?“
„Tänan, sir, niikuinii on juba liig, kuid ega ma ,ei‘ ütle.“
„Kaks Stiltoni,“ ütles Michael.
„Kuis käib mr. Deserti käsi, sir?“
Michael punastas.
„Oo! väga hästi.“
Ka Bicket punastas.
„Ma tahaksin – tahaksin, et talle ütleksite – minu raamatute näppamine oli paljas juhus. Olen seda juba ammugi kahetsenud.“
„See on harilikult ikka juhus, arvan ma,“ ütles Michael pikkamisi, „kui me teiste varandust näppame. Kunagi ei taha me otseteed seda.“
Bicket tõstis silmad.
„Ei, sir, ma pole teiega nõus. Pooled inimesed on röövlid, ainult mina ei kuulu nende sekka, mina mitte.“
Michaelis katsus seltsimehelikkus kogelda: „Ka Wilfrid pole röövel.“ Ta ulatas Bicketile oma sigaretikarbi.
„Tänan teid, sir.“
Tema silmad virvendasid ja Michael mõtles: „Pagan võtku! Sentimentaalsus! Suudlus jumalagajätuks ning aitab!“ Ta kutsus valge põllega mehe.
„Andke mulle oma aadress, Bicket. Kui ehk vajate mingit kehakatet, siis võiksin teile midagi leida.“
Bicket kirjutas aadressi arve teisele küljele ja ütles kõhklevalt: „Mrs. Montil ehk leiduks midagi, mis tal liigne. Minu naine on sama pikk kui ma isegi.“
„Küllap ehk leidub tal. Me saadame teile.“ Ta nägi, kuis „väikese viletsa“ huuled värisesid ja võttis oma mantli. „Kui mul ehk midagi pihku puutub, siis teatan teile. „Elage hästi, Bicket, ja head õnne!“
Minnes idasse, sest Bicket läks läände, kordas Michael endamisi põhimõtet: „Kaastundmus on lollus – kaastundmus on lollus!“ Siis istus ta autobusse ja sõitis tagasi St. Pauli poole. Ettevaatlikult pilku heites nägi ta Bicketit oma palle täis puhuvat; vähe oli tema näost ja kujust näha selle roosa keha varjul. Lähenedes Blake Streetile tundis ta äkki võitmatut tülgastust töö vastu ja sõitis edasi Trafalgar Squarele. Bicket oli ta tasakaalust välja löönud. Maailm oli mõnikord väljakannatamata naljakas: Bicket, Wilfrid ja Ruhr! „Tundmus on ogarus! Kaastundmus – lollus!“ Ta astus busest maha ja läks lõvidest mööda Pall Malli poole. Peab ta „Snooksi“ sisse astuma ja Barti küsima! Pole mõtet – Fleuri poleks ju ikkagi seal. Teda aga vajas ta tõelikult – teda tahtis ta päeval näha. Aga kus? Teda võis igal pool leida ja see tähendas – ei kusagil.
Fleur oli rahutu. Oli see tema, Michaeli süü? Kui tema oleks Wilfridiks, kas oleks Fleur siis vähem rahutu? „Jah,“ mõtles ta kangekaelselt. „Ka Wilfrid on ju rahutu.“ Nemad on kõik rahutud – kõik, keda tema tundis. Vähemalt kõik noored – elus ja loomingus. Vaata nende romaane! Vaevalt ühel kahekümne seas oli mingisugune puhkepunkt, midagi selletaolist, mis ajab sind mõne raamatu juurde nagu peljupaika tagasi. Nad purskasid ja vulisesid, vurasid ja tormasid mööda nagu mootorrattad – ägedalt oo! ja vaimukalt. Kuis oli ta vaimukusest väsinud! Mõnikord võttis ta mõne käsikirja koju Fleurile näidata, et tema arvamist kuulda. Nagu Michael mäletas, oli Fleur kord öelnud: „See on just nagu elu, Michael, see tormab – ta ei peatu kusagil küllalt selleks, et midagi võiks tähendada. Muidugi ei mõtle autor seda pilkeks, aga kui te ta kirjastate, siis soovitan ümbrikule märkuse panna: „moodsa elu hirmus pilge.“ Ja nad tegidki seda. Vähemalt panid nad sõnad: „See on moodsa elu imeline pilge.“ Fleur ise oli sama moodi! Tema nägi teiste tõttamist, aga nagu selle imelise pilke autorgi ei pannud ta tähele, et ka tema ise keerles ja tõttas. Või ehk teadis ta seda? Märkas ta, et ta elu nilpas nagu leek õhku.“
Ta oli jõudnud Piccadillyle ja äkki tuli tal meelde, et tema pole aastate kaupa Fleuri tädi vaatamas käinud. Ehk oli Fleur seal. Ta juhtis oma sammud Green Streetile.
„Mrs. Dartie kodus?“
„Jah, sir.“
Michael liigutas ninasõõrmeid. Fleur tarvitas lõhnaõli, kuid Michaeli haistmed ei tabanud muud kui aga viirukisuitsu. Winifred põletas ikka lõhnaküünlaid, kui tal meelde tuli, kuivõrt peene ilmastiku need lõid.
„Mis nimi?“
„Mr. Mont. On ehk minu abikaasa siin?“
„Ei, sir. Ainult mrs. Val Dartie.“
Mrs. Val Dartie! Jah, tal tuli meelde, kena naine – kuid mitte Fleuri asemik! Kuna ta kord siin oli, siis läks ta teenijale järele.
Saalis leidis Michael kolm inimest, üks neist tema äiapapa, kel oli hall ja mõtlik näoilme ja kes ampiirtoolil istudes vahtis austraalia siniste liblikate tiibu helepunasel ümmarikul laual klaasi all. Winifred oli oma esialgse ampiirmööbli seganud uuega, mis tänapäevale enam kohane. Ta tervitas Michaeli moodsa südamlikkusega. Olevat nii rõõmustav, et ta tulnud, liiatigi kus ta nii väga tegevuses nende noorte luuletajatega. „Vaskraha“, ütles ta, „kui ilus nimi! Nii huvitav väike raamat! Mr. Desert on väga vaimukas! Mis ta praegu teeb?“
Michael ütles: „Ma ei tea,“ ja laskus sohvale mrs. Vali kõrvale. Kuna ta Forsyte'ide vaenu ei tunnud, oli tal võimatu mõista seda kergendust, mis ta endaga kaasa tõi. Soames lausus midagi prantslastest, tõusis üles ja läks akna alla; Winifred ühines temaga – nende hääled kõlasid usaldavalt.
„Kuis on Fleur?“ küsis Michaelilt tema naabrinna.
„Tänan, hirmus hästi.“
„Meeldib teile te maja?“
„Oo, koledasti. Kas ei tahaks te meid külastada, et näha?“
„Ma ei tea, kas Fleur tahaks…“
„Miks mitte?“
„Oo! Nojah!“
„Tema on hirmus lahke.“
Naine näis Michaeli suurema huviga vaatlevat, kui see seda oli ära teeninud; nagu tahaks ta tema näost midagi välja lugeda, ja Michael lisas:
„Te olete ju sugulased – vere poolest ja ka abiellumise tõttu, eks?“
„Jah.“
„Milles siis see konks?“
„Oo! Ei midagi! Ma tulen tingimata. Ainult – Fleuril on ju nii palju sõpru.“
Michael mõtles: „See naine meeldib mulle!“ „Tõepoolest tulin täna selleks siia,“ ütles ta, „et Fleuri kohata. Tahaksin, et te temaga tutvuneksite. Kogu meid ümbritsevas keerus oskaks ta mõnda rahulikumat inimest hinnata.“
„Tänan teid.“
„Te pole kunagi Londonis elanud?“
„Kuuendast eluaastast saadik mitte.“
„Sooviksin, et Fleur võiks enda kord välja puhata, kahju, et pole olemas mingit kõrbe. Just praegu rääkisin kellegi agullasega, kelle hingeõnnistus on Kesk-Austraalia. Kuid mis te arvate, on meil üldse hinge, mida vaja õndsaks teha?“
„Varemalt arvasin küll seda, aga praegu pole ma enam kindel – hiljuti torkas mulle midagi silma.“
„Mis nimelt?“
„Olen tähele pannud, et need, kel ebakorralik välimus – nina viltu, silmad pungis või pilk eriliselt särav, – usuvad alati hinge; korraliku välimusega inimesed, kel pole mingisuguseid eriti silmatorkavaid jooni, ei tunne nähtavasti hinge vastu vähematki huvi.“
Michaeli kõrvad tõusid kikki.
„Jumala eest!“ ütles ta. „See on vast mõte! Fleuril on korralik välimus – temale ei näi hing mingit muret tegevat. Minul pole seda ja mina muretsen. Covent Gardeni inimestel peab väga palju hinge olema. Teie arvate, et hing on organismi logisemise tulemuseks – omasugune teadvus, et me pole ühest tükist tehtud.“
„Just midagi selletaolist, mida nimetatakse psüühiliseks jõuks.“
„Aga kuulge, olete siis oma elus nii kindel? Teie teooria järele peaksime olema praegu vägevas hinge-ajajärgus. Pean oma perekonna üle järele mõtlema. Kuis on teie omaga?“
„Forsyte'id? Oo, nemad on kõik üsna korraliku välimusega.“
„Olen nõus, neil pole erilisi vigu, niipalju kui mina olen näinud. Ka prantslastel puuduvad teraved servad ja nurgad. See on tõepoolest kena mõte; aga muidugi arvavad inimesed enamasti otse selle vastu. Nemad ütleksid, et hing ongi see, kes loob ebakorraliku – paneb silmad särama, lükkab ninad viltu ja kõik muu. Kus hing on väike, seal ei püüa ta kehast välja pääseda, sellest siis see nukutaolus. Ma mõtlen selle üle järele. Tänan näpunäite eest. Aga tulge meid vaatama! Elage hästi! Parem, kui ma neid seal akna all ei tülita. Ehk olete nii lahke ja ütlete, et mul oli kiire?“ Ta surus peent kinnastatud kätt, vahetas naeratuse ja hiilis välja, mõeldes: „Pagan võtku seda hinge, aga kus on tema keha?“