Valge ahv/Mark langeb
| Valge ahv John Galsworthy, tõlkinud A. H. Tammsaare |
Esimene peatükk.
P. P. R. S-i peakoosolekust saadik hakkas ilma seisukord ikka enam ja enam Soamesi närvidesse kinni. Oli sündinud kõik selle labasusega, nagu niisuguste koosolekute suhtes juba ammugi ollakse harjunud – juhataja veekindel mõttetu heietamine; kahe usaldatava aktsionäri „mee moka peale määrimine“; „äädika tilgutamine“ mitte nii usaldatavate aktsionäride poolt ja harilik „loba“ dividendidest. Tusaselt oli ta sinna läinud, veel tusasemalt tulnud. Kui Soames oli omale midagi pähe võtnud, siis loobus ta sellest raskemalt kui uss juustust. Kaks seitsmendikku kohustustest välismaalised ja enamasti saksa omad! Ja mark langemas! See oli sellest silmapilgust peale hakanud langema, kui tema hakkas toetama dividendide maksmist. Ja miks? Mis oli tulemas? Oma harjumuse vastu oli ta hakanud hoolega lehtede politilisi veergusid lugema. Prantslane – seda oli ta alati kahtlustanud, eriti oma teisest abielust saadik – prantslane mängib neile tingimata vingerpussi, kui ta põhjalikult ei eksi! Prantsuse lehed – pani ta tähele – ei lasknud kunagi silmapilku mööda, et inglise politikale mõksu anda; nad näisid arvavat, et inglane peab ikka nende pilli järele tantsima! Ja niihästi mark kui ka frank ning igasugune muu raha langemas. Ja kuigi Soamesis oli midagi, mis rõõmutses mõeldes, et ühe inglise paberilipaka eest võib osta terve hulga teiste maade omi, ometi oli seal ka midagi, mis ajas kogu asja tundma rumalana ja ebatõelikuna: alaliselt kasvas tundmus, et P. P. R. S. tuleval aastal dividendi ei suuda maksta. P. P. R. S. oli suur ettevõte ja dividendide mittemaksmine oleks selge tunnus halvast asjaajamisest. Kinnitusäri oli üks neid haruldasi siin jumala halli taeva all, mida võis ja pidigi juhtima ilma tõeliku riskita. Muidu poleks ta sinna juhatusse kunagi astunud. Ja korraga leida, et asja pole nõnda aetud ja nimelt tema enda poolt, see oli lihtsalt – nojah! Ta oli Winifredil soovitanud igatahes müüa, kuigi aktsiad olid juba veidi langenud. „Mina uskusin, et see on nii hea paik, Soames,“ ütles Winifred kaeblikult. „See on nii tüütu, aktsiate pealt kahju saada.“ Soames oli vastanud halastamata: „Kui sa ei müü, kaotad rohkem.“ Ja Winifred müüs. Ja kuigi Rogersid ja Nicholas'd, kes temale sinna järgnenud, ei peaks müüma, siis on see nende eneste asi! Tema laskis Winifredi neid hoiatada. Mis temasse endasse puutub, siis olid temal ainult kvalifitseeritud aktsiad ja paari dividendi väljalangemine ei tähendaks temale palju, sest direktori palk tasuks selle kuhjaga. Nõnda siis polnud asi tema isiklikkudes muredes, vaid palju enam tusas välismaa seisukorra pärast ja hoobiks tema isiklikule eksimatusele.
Jõulud olid rahulikult möödunud Mapledurhamis. Tema põlgas jõulusid ja pidas neid ainult sellepärast, et tema naine oli prantslane, kelle rahvuslikuks pühaks uus aasta. Ei võinud ometi nii kaugele minna, et seda silmas pidada ja nõnda võõrast kommet julgustada. Kuid jõulud ilma lapseta – veel praegu mäletas ta oma lapsepõlve okastamme ja snapdragonit[1], Park Lane'il – perekondlikke pidustusi, ja kui vastik oli tal saada midagi sümboolset – sõrmkübar või sõrmus – šillingi asemel. Jõuluvanaga polnud nad kunagi tegemist teinud, osalt sellepärast, et nad olid selle vanamehe juba läbi näinud, osalt, et see polnud enam sugugi moes. Emily, tema ema oli seda silmas pidanud. Jah, ja muu seas tuli tal meelde see William Gouldyng, Ingerer, kes oli need vapiameti mehed sedavõrt puntrasse ajanud, et Soames oma uurimise pidi katkestama – neid oleks see muidugi aina tööle julgustanud, kui nad oleksid võinud tema raha pillata sentimentaalseks rahulduseks, ilma et oleks saavutatud mingit tegelikku tagajärge. See piiratud „vana Mont“ kelkis oma esivanematega – seda enam põhjust esivanemaid mitte omada, et põhjus puuduks nendega kelkimiseks. Forsyte'id ja Goldingid olid vana hea inglise maatõug ja see oli, mis luges. Ja kui Fleuril ja tema lapsel, kui see kord tuleb, oli prantsuse verd – noh, sinna ei võinud ta praegu midagi parata.
Mis puutus lapselapsesse, siis ei teadnud Soames temast praegu põrmugi rohkem kui oktoobris. Fleur oli jõulusid pühitsenud ühes Montidega, kuid varsti pidi ta isa juurde tulema ja siis pidi ema temalt üht või teist küsima!
Ilm oli haruldaselt pehme; Soames oli isegi lootsikuga käinud õngitsemas. Raske mantel seljas vedas ta õngenööri, et saada mõne ahvena või viidika, tabas aga vahetevahel mõne kena särje, mida isegi teenijakond ei taha tänapäev süüa. Ainiti vahtisid tema hallid silmad üle halli vee halli taeva all ja tema vaimus mark aina langes. Järsku sündis see sel üheteistkümnendal jaanuaril, kus prantslased okupeerisid Ruhri. Hommikueinel ütles ta Annettele: „Sinu suguvennad on aru kaotanud! Vaata, mis sünnib margaga.“
„Mis on minul margaga tegemist?“ vastas Annette üle oma kohvi. „Mul on tähtis, et nad enam minu kodumaale ei tuleks. Arvan, nad saavad pisut sedasama kannatada, mis meie oleme kannatanud.“
„Teie,“ ütles Soames, „teie pole kunagi kannatanud.“
Annette pani oma käe sinna, kus Soamesile mõnikord kahtlasena tundus südame asukoht.
„Siin olen ma kannatanud,“ ütles ta.
„Ma pole midagi märganud. Su leival pole kunagi või puudunud. Mis saab nüüd sinu arvates Euroopaga lähema kolmekümne aasta jooksul. Mis sünnib briti kaubandusega?“
„Meie prantslased näeme oma ninast kaugemale,“ ütles Annette soojusega. „Meie arvame, et võidetuga peab kui niisugusega talitama, muidu maksab ta kätte. Teie inglased olete ju nii vedelad.“
„Vedelad – meie?“ küsis Soames. „Sa räägid nagu laps. Kas võib mõni vedel rahvas meie seisukohta ilmas kätte võita?“
„Seda võlgnete oma egoismile. Teie olete külmad ja enesearmastajad.“
„Külmad, vedelad ja egoistid – see ei hakka hästi kokku. Leia midagi paremat!“
„Teie vedelus on teie mõtlemises ja kõnes; teie instinkt on see, mis teile edu toob, ja teie inglise instinkt on külm ning egoistlik, Soames. Teie kõik olete läbisegi teatud segu silmakirjalikkusest, rumalusest ja egoismist.“
Soames võttis pisut marmelaadi.
„Noh,“ lausus ta, „mis on siis prantslased? – küünilised, ahned ja kättemaksjad. Ja sakslased on sentimentaalsed. Vastastikku võime kõik üksteist sõimata. Pole muud teed, kui hoidume üksteisest eemale. Ja see ongi, millega teie prantslased hakkama ei saa.“
Annette ilus kuju kangenes.
„Kui oled kellegagi seotud, nagu mina sinuga, Soames, või nagu oleme meie prantslased sakslastega, siis peab olema kas peal või all, kolmat ei ole.“
Soames peatus leiva suhupistmisel.
„Arvad sa enda siin majas peal olevat?“
„Jah, Soames.“
„Oo! Siis võid sa hommepäev Prantsusmaale tagasi minna.“
Annette silmakulmud kerkisid pilkavalt.
„Ma ootaksin veel pisut, mu sõber, sa oled alles liiga noor.“
Kuid Soames oli oma sõnu juba kahetsenud; ta ei tahtnud niisugust segadust praeguses eas ja ta ütles vaikselt:
„Kokkulepe on iga mõistliku oleluse tuum, olgu isikute või rahvaste elus. Ei või ometi iga paari aasta pärast õli tulle kallata.“
„See on nii inglaslik,“ lausus Annette. „Teised ei tea kunagi, mida mõtlevad inglased teha. Teie ootate alati ära, kuis asi loob.“
Kuigi Soames oli sisemiselt selle mõistliku iseloomustamisega nõus, ometi oleks ta seda igal harilikul silmapilgul eitanud – poleks nõus olnud nina tuule järele pööramisega, seda mitte. Aga kuna marga langemisel lõppu ei näinud, siis erutas see teda sedavõrt, et ta oma loomusest kinni pidas.
„Ja miks ei peaks ma seda tegema? Ülepeakaela sisse, ilma et mõtleks, kuis välja pääseb! Ma ei taha väidelda. Prantslased ja inglased pole isekeskis kunagi hakkama saanud ega saagi.“
Annette tõusis. „Sa räägid tõtt, mu sõber. Entente, mais pas cordiale. Mis sa täna teed?“
„Lähen linna,“ ütles Soames tusaselt. „Sinu kullakallis valitsus on oma kättemaksuga asjad umbuulitsasse ajanud.“
„Jääd sa ööseks ära?“
„Seda ei tea ma.“
„Adieu siis, jusqu'au revoir!“ Ja ta lahkus lauast.
Soames istus mõttes oma marmelaadi juures – meeles ainult langev mark – ja rõõmustas, et tal täna enam vaja polnud oma naise kena kuju näha, sest praegusel silmapilgul polnud tal prantsuse tujude tarvis vähematki kannatust. Teda valdas ärritav iha kellelegi öelda: „Ma ju ütlesin seda.“ Kuid ta pidi kannatlikult ootama, kuni ta selle kellegi leidis.
Ilus päev, üsna soe. Ta võttis oma varju, et ilma vahelduseks valmis olla, ja sõitis jaama.
Londoni sõitvas rongis räägiti Ruhrist. Kuna avalikud vaidlused temale ei sobinud, kuulas ta lehte lugedes. Üllatavalt oli üldine arvamine nagu temalgi. Et see oli halb sakslastele – väga hea; et see aga oli halb briti ärile – väga halb; et aga armastus briti äri vastu oli aktiivne, viha sakslaste vastu praegu passiivne – siis enam ülekohtune kui õige. Prantslaste kaitsja märkus, et need peavad oma seisukorda iga hinna eest kindlustama, võeti külmalt vastu. Maidenheadis tuli mees vagunisse, kelle välimusega Soamesi ettekujutus ühendas kohe teatud tülituse. Tal olid paksud hallid juuksed, punakas nägu, elavad silmad, liikuvad kulmud ja juba viie minuti jooksul küsis ta elaval häälel, kas keegi on Rahvasteliidust midagi kuulnud. Oma arvamises kinnitatud, piilus Soames ümber lehe nurga. Muidugi, sel mehel pidi mingisugune oma eriline puuhobu olema, kelle seljas ta ratsutas! Nõnda see oligi! Küsimus – ütles juurdetulnu – pole selles, kas sakslased silma, inglased tasku või prantslased südamesse saavad, vaid kas ilm leiab rahu ja lepitust. Soames langetas oma lehe. Kui – ütles see mees – nad tahavad rahu, siis peavad nad oma isiklikud kasud laskma langeda ja peavad mõtlema üldsuse huvides. Kõigi õnn on ka üksiku õnn! Soames märkas selle väite eksituse kohe. See võib ju nõnda olla, kuid mis ühele hea, see pole teisele sedasama. Ta tundis, et kui ta end ohjes ei pea, siis hakkab ta seda seletama. Mees oli temale täiesti võõras ja väitmisest ei võinud midagi tulla. Soamesi vaikimine aga üldise arvamise keskel, et Rahvasteliidul pole mingit väärtust, tekitas õnnetuseks võõras mulje, et tema sümpatiseerib liiduga; mees hakkas Soamesile pilku heitma. Uuesti lehte lugema hakata tundus liiga silmatorkavana ja tema seisukord muutus ikka kahtlasemaks, kui rong Paddigtoni jõudis. Ta ruttas autosse. Kellegi hääl tema selja taga hüüdis:
„Lootusetu hulk, sir, mis! Rõõmustan, et vähemalt teie mu vaatepunkti mõistate.“
„Just nii;“ ütles Soames. „Taksi!“
„Kui Rahvasteliit ei teotse, läheme kõik manalasse.“
Soames pööras autoukse käsirauda.
„Just nii!“ ütles ta jällegi. „Poultry!“ hüüdis ta ja astus sisse. Tema ei lasknud ennast sekka vedada. Kindlasti oli see mees otse tuletungal!
Alles autos selgus tema segaduse määr. Ta oli hüüdnud: „Poultry!“ seega aadressi, mille „Forsyte, Bustard ja Forsyte“ juba kahekümne kahe aasta eest vahetanud, kus nad kokku sulasid „Cuthcott, Holliday ja Kingsoniga“ uueks „Cuthcott, Kingson ja Forsyte“ ettevõtteks. Kui ta oli vea parandanud, istus ta mõttes ettepoole kõveras. Mark langes! Selle kohta oli ainult üks arvamine – jah, aga kui nad järgmisel korral dividendi ei maksnud, oldi siis veel prantslaste peale vihane või pöördus viha direktorite vastu? Kahtlane! Direktorid oleksid pidanud seda ette nägema! Seda võib öelda teistele direktoritele, mitte aga temale, sest siin oli talitusviisiga tegemist, millega tema kunagi polnud päri olnud. Kui ta ometi oleks võinud kogu asja kellegagi läbi arutada, kuid vana Gradmani aru ei ulataks tõesti mitte soovitud sügavuseni. Ja kui ta kontorisse jõudis, heitis ta teatud kärsitu pilgu vanahärrale, kes oli ikka veel endine, istudes oma keerdtoolil.
„Ah! Mr. Soames, lootsin, et te täna hommikul sisse astute. Keegi noormees P. P. R. S. juurest käis teid otsimas. Ei teatanud oma asja, ütles, tahab kohata teid isiklikult. Jättis oma numbri telefonile.“
„Oo!“ ütles Soames.
„Üsna noor poiss – kontorist.“
„Mis moodi ta oli?“
„Kena, korralik noormees. Minusse mõjus ta väga hästi – nimi Butterfield.“
„Kõlistage talle ja teatage, et olen siin.“ Ta läks akna alla ja vahtis vastu täiesti paljast seina.
Nagu vaiksele osanikule kohane, asus tema tuba tagapool, et olla segamata. Noor mees! See külaskäik oli pisut imelik! Ja ta ütles üle õla: „Jääge siia, Gradman, kui ta tuleb, mina ei tea temast midagi.“
Ilm muutus, inimesed surid, mark langes, aga Gradman oli siin – truuduse ja aususe kehastus, usaldusväärne ja hall – kalju meres.
Gradmani kärisev hääl, püüdes olla meeldiv, ütles:
„Need prantsuse uudised, Soames, pole armsad. Kärsitu trobikond. Mina mäletan teie isa, mr. Jamesi, kui ta tuli kontori prantsuse-preisi sõja kuulutamise järel – oma paremas eas siis, mitte üle kuuekümne, arvan ma. Mul tulevad ta sõnad meelde: „Seal ta nüüd on, ma ütlesin ju teile.“ Ja nüüd jällegi – ikka veel! Tõepoolest – koer ja kass.“
Soames, kes oli pooleldi pöördunud, hakkas uuesti tühja seina vahtima. Vaene vana Gradman oli ajast ja arust. Mis ütleks ta, kui ta kuuleks, et nemad on taganud välismaade ärisid? Ergutatud Gradmani endise aja omaduste juuresolust, jätkas Soames oma mõtiskelu nagu ootamata vabadusega. Temal endal oli ehk paarkümmend aastat elada. Mis võib ta küll selle aja jooksul veel kogeda? Kuhu jõuab vana armas Inglismaa seks ajaks? „Lehtede kiuste pole me ometi nii rumalad kui näime,“ mõtles ta. „Ainult kui hoiduksime askeldamisest-hangeldamisest ja kataksime oma kulud.“
„Mr. Butterfield, sir.“ Hm! Noormees oli väga kärmas. Kuna Gradman teda omaselt ja koduselt teretas, heitis Soames kõrvalt talle uuriva pilgu. Noormees, korralikus ülikonnas, mahakeeratud kraega, kübar peos, tegi tagasihoidliku mulje. Soames nokutas pead.
„Te tahtsite mind kohata?“
„Üksi, kui paluda tohin, sir.“
„Mr. Gradman siin on minu parem käsi.“
Gradmani põrisev hääl rääkis lahkelt: „Te võite oma asja õiendada. Miski ei lähe nende seinte vahelt välja, noormees.“
„Mina olen P. P. R. S. kontoris ametis, sir. Asi on see, et juhus tõi minu kätte teatud informatsiooni, mis ei anna mulle rahu. Kuna ma tean, et teie olete õigusteadlane, sir, pidasin ma paremaks ennem teie kui juhataja juurde minna. Oigusteadlasena võite teie mulle öelda: olen mina kui ametnik kõigepealt kohustatud ettevõttele?“
„Muidugi,“ ütles Soames.
„Minule on see asi vastik ja ma loodan, et mõistate, ma ei tule isiklikkudes huvides – ma lihtsalt tunnen, et pean.“
Soames silmitses noormeest hoolega. Kuigi selle silmad olid suured ja virvendasid, ometi tuletasid nad Soamesile meelde koera omi. „Milles on siis asi?“ küsis ta.
Noormees niisutas oma huuli.
„Saksa äride kinnitamises, sir.“
Soamesi kõrvad tõusid kikki, mis olid seda pisut juba loomulikultki.
„See on väga tõsine asi,“ jätkas noormees, „ja mina ei tea, kuidas see minu seisukorda mõjustab, kuid lugu on selles, et täna hommikul olin mina mingi erakõneluse pealtkuulajaks.“
„Oo!“ tegi Soames.
„Jah, sir. Ma mõistan väga hästi teie tooni, kuid juba esimesed sõnad otsustasid asja. Ma lihtsalt ei võinud ennast peale kuuldu teatavaks teha. Arvan, et te minuga nõus olete, sir.“
„Kes olid rääkijad?“
„Peadirektor ja keegi Smithi nimeline mees, – murde järele otsustades peaks tema nimi võõramana kõlama – tema oli meil suurema osa saksa asjade vahetalitajaks.“
„Mis nad rääkisid?“
„Noh, sir, peadirektor rääkis ja selle peale tähendas mees: „Just nii, mr. Elderson, aga ega me siis ometi jumala muidu teile selle eest komisjoniraha maksnud; läheb mark lõplikult põhja, siis peate teie selle eest muretsema, et teie ettevõte meie kahjud katab.“
Tungiv vajadus praegusel silmapilgul vilistada kadus Soamesil Gradmani näoilmet nähes. Vanamehe suu oli ammuli oma hallikas lühikesest habemest pesas. Tema silmad olid pungis ja ta venitas: „Aoo!“
„Jah,“ ütles noormees, „see oli lihtsalt rabav.“
„Kus te olite?“ küsis Soames teravalt.
„Koridoris peadirektori kontori ja istungisaali vahel. Olin just mingisuguseid pabereid korraldanud istungisaalis ja peadirektori kontori uks oli umbes toll praokil. Muidugi tunnen ma hääled väga hästi.“
„Mis peale selle?“
„Kuulsin mr. Eldersoni lausuvat: „Sst! Ärge ometi rääkige nõnda!“ ja mina lipsasin istungiruumi tagasi. Sellest oli mulle rohkem kui vaja, sir, kinnitan teile.“
Kahtlus ja oletused takistasid Soamesi mõtteaparaadi töötamist. Rääkis see noormees tõtt? Eldersoni taoline mees – risk oli hirmus suur! Ja kui see oli tõsi, missugune oli siis direktori vastutus? Kuid tõestused, tõestused! Ta vahtis päranisilmil noormehele otsa, kes oli küllalt ärritatud ja kahvatu, ometi jäid ta silmad kindlaks. Oleks teda heameelega raputanud! Ja Soames ütles teravalt:
„Pange nüüd tähele, mis te ütlete, see on väga tähtis!“
„Seda ma tean, sir. Kui oleksin oma tulu silmas pidanud, siis poleks ma kunagi siia tulnud. Mina pole ometi mõni pealekaebaja.“
Sõnad kõlasid tõena, kuid Soames ei loobunud omast.
„On teil kontoris sekeldusi olnud?“
„Ei, sir, võite järele kuulata. Isiklikult pole mul mr. Eldersoni vastu midagi ja temal ka minu vastu mitte.“
Soames mõtles äkki: „Armuline taevas! Tema veeretas ju nüüd kõik minu kaela ja pealegi veel tunnistaja juuresolekul! Ja mina ise muretsesin tunnistaja.“
„On teil põhjust arvata, et nad teie juuresolekut oleksid võinud märgata?“ küsis Soames.
„Ei usu, sir.“
Sellest uudisest mõtlemine erutas Soamesi ikka enam ja enam. Tundus, nagu oleks saatus, kelle ta osava võttega kogu eluaeg ikka tagasi tõrjunud, äkki hoobi annud tema vahvusele. Ometi polnud mingit põhjust ärevaks saada – peab asja rahulikult järele mõtlema.
„Olete teie valmis tarvilikul korral seda juhatuse ees kordama?“
Noormees surus käed kokku.
„Ennem peaksin oma suu, sir; aga kui arvate, et asjale peab käigu andma, siis pean sellega nüüd hakkama saama. Mina loodan kindlasti, et te asja sinna paika jätate; võib olla pole see tõsi, kuid miks ei öelnud mr. Elderson sellele mehele: „Te vilets valetaja!“
Just! Miks ei teinud ta seda? Soames ümises piinlikult.
„Veel midagi?“ küsis ta.
„Ei, sir.“
„Väga hea. Kellelegi teisele pole te rääkinud?“
„Ei, sir.“
„Siis ärge rääkige ka ja jätke asi minu hooleks!“
„See rõõmustab mind nii väga, sir. Head päeva!“
„Head päeva!“
Ei – väga halba päeva! Ei mingit rahuldust tema ennustavatele tundmustele Eldersoni suhtes. Ei!
„Mis arvate sellest noormehest, Gradman? Valetas ta?“
Nõnda oma suikumisest äratatuna, hõõrus Gradman oma nina, mis oli jäme ja ka hiilgav.
„Siin seisab sõna sõna vastu, mr. Soames, kui te rohkem tõestusi ei leia. Kuid ma ei suuda mõista, mis see noormees oleks võinud valega võita.“
„Mina ka mitte, aga kes võib teada. Häda on just uute tõestustega. Võin ma muidu talitada?“
„Nigerik asi,“ ütles Gradman. Ja Soames teadis, et ta pidi iseendast tuge otsima. Kui Gradman mõne asja kohta ütles, et see on nigerik, siis oli ta arvamisel, et ta ootab juhatust, ilma et julgeks oma arvamistki avaldada! Aga oli tal üldse oma arvamine? Noh, seda ei saa kunagi teada! Vanamees istuks ja nühiks oma nina, kuni viimnepäev kätte jõuab.
„Üle peakaela ei tee ma midagi,“ ütles Soames peaaegu pahaselt. „Ma ei näe, kuis see võiks lõppeda.“
Iga uus tund kinnitas seda. Lõunaootel klubis näitas telegrafeeritud kursisedel ikka veel marga langemist – kuulmata sügavusse. Kuidas võidi küll golfist rääkida, kui temal olid niisugused ärimured, seda ei mõistnud ta!
„Pean selle mehe enda jutule minema,“ ütles ta endamisi. „Olen ettevaatlik. Tema võib ehk asjasse valgust tuua.“ Ta ootas kella kolmeni ja läks siis P. P. R. S. kontori.
Sinna jõudnud, astus ta istungisaali. Juhataja kõneles seal peadirektoriga. Soames istus, et vaikselt pealt kuulata; ja kuulates vaatles ta selle mehe nägu. See ei öelnud talle midagi. Missugune lollus oli öelda, et iseloomu võib näolt lugeda! Ainult täieliku idioodi võib näost ära tunda. Siin oli aga tegemist kogenud ja kultiveeritud mehega, kes tundis igasuguseid nükkeid, olgu see ärielus või seltskonnas. Tema paljaksaetud teravate joontega nägu ei avaldanud midagi muud kui aga loomulikku haavamust selle hinges, kelle politika nii õnnetult on kokku langenud. Marga langus oli juba igasuguse dividendide maksmise võimaluse hävitanud järgmise poolaasta kohta. Kui see vilets kurss end uuesti jalule ei ajanud, siis muutus saksa kinnitusasi surnud koormaks ettevõtte õlgadel. See oli tõepoolest kuritöö, et vastutust millegagi polnud piiratud. Kuidas võis see tal ometi silmapaari vahele jääda juhatusse astudes? Kuid tema sai sellest alles hiljem teada. Ja kes võis midagi nii meeletut ette näha, nagu oli see Ruhri asi, või kes võis oletada kaasdirektorite kergemeelset usaldust selle neetud mehe vastu? Sõnad „jäme hooletus“ ilmusid „käega katsutavalt“ tema silme ees. Mis siis, kui asjale antaks käik juhatuse vastu? Jäme hooletus! Tema eas ja tema kuulsusega! Muidugi, asi oli päevselge! Vastutuse piiri unustus tõi sellele mehele tema komisjoniraha! Võib olla kümme protsenti, kogu selles ettevõttes – ta pidi tuhanded tasku pistma! Inimene peab tõepoolest olema mõnes umbtänavas, kui ta nõnda läheb riskima! Kuid märgates oma kujutelmade lendu tõusis Soames püsti ja pööras selja teiste poole. See samm tõi uue mõtte. Mängida viha ja vaadata, kas ehk see mees kuidagi enesevalitsust ei kaota! Ta pöördus uuesti nende poole ja ütles pahaselt:
„Mis te küll mõtlesite, härra peadirektor, kui te need lepingud läbi lasksite, ilma et oleksite piiranud vastutust? Teie kogemustega mees! Missugused motiivid olid teil?“
Kerge silmade pilutamine, kerge huulte pitsitus. Tema oli toonitanud sõna „motiivid“, aga see mees läks sellest mööda.
„Nii kõrgete preemiate juures, nagu meie saime, mr. Forsyte, polnud võimalik vastutust piirata. Asjade arenemine on sootuks harukordne ja ma arvan, seda tuleb võtta kui õnnetust.“
„Õnnetuseks,“ ütles Soames, „pole otstarbekohaselt korraldatud kinnitusäris õnne ega õnnetust olemaski, nagu see ehk lõpuks selgub, kui ma ei eksi. Ma poleks sugugi üllatatud, kui juhatuse vastu tõstetakse süüdistus jämedas hooletuses.“
See kivi läks juhataja kapsaaeda! – Tema kapsaaeda? Missuguseid ütlusi tänapäev tarvitatakse! Või pidi see tähendama otse vastupidist? Kes teab! Mis aga puutus Eldersoni, siis näis Soamesile, et see teatud segadust ainult mängib. Asjata katse selletaolisest mehest midagi välja saada! Oli asi õige, siis pidi see päris meeleheitlik mees olema ja sel korral oli ta ette valmistatud kõigele. Ja kuna Soamesi eest, tema ettevaatliku loomu tõttu tänapäevani oli varjatud elu meeleheitlik külg – tõsised kuristikud, võimatud seisukorrad, mis nõuavad õnnemängija kätt, – siis polnud tal kuidagi võimalik kujutleda Eldersoni hingelist seisukorda või tema teguviisi süüdlasena. Kes-teab ehk kannab see mees mürki endaga kaasas või istub revolvril nagu sünnib filmis. Kogu asi oli sõnadega väljendamiseks liiga vastik ja piinlik. Ja sõnalausumata läks ta minema, ilma et midagi muud oleks kaasa võtnud kui aga teadmise, et kogu nende vastutussumma saksa marga väärtusetuks muutumise tõttu on üle kahesaja tuhande naela. Ruttu laskis ta pilgu üle oma kaasdirektorite varanduse käia. Vanal Fontenoyl olid ikka näpud põhjas; juhataja – tume küsimus; Montil oli ainult maa, mille hind madal ja mis hüpoteekidega koormatud; vanal kenal Mothergillil polnud midagi peale tema nime ja direktori palga; Meyrickel peaks olema suur sissetulek, kuid mis kergelt tulnud, see kergelt läinud, nagu paljudelgi kuulsatel advokaatidel, kes peavad raua korraga nii mitmes tules ja hakkavad kindlasti lõpuks kohtunikuks. Kogu kupatises mitte ainustki tõesti varanduslikku inimest peale tema enda. Longus peal kõmpis ta edasi. Aktsiaseltsid! Mõttetu süsteem! Kedagi peab ju ometi usaldama ja seal ta nüüd on! See oli kole!
„Pallid, sir – ilusad värvid, viis jalga ringmõõt. Võtke üks, härra!“
„Armuline jumal!“ lausus Soames. Nagu poleks saksa äri lõhkenud seebivullist küll!
- ↑ Snapdragon – ahmiv lohe – mäng, kus põlevast piiritusest püütakse rosinaid.