Valge ahv/Arvud ja tõsiasjad
| Valge ahv John Galsworthy, tõlkinud A. H. Tammsaare |
Kaheteistkümnes peatükk.
Peale vana Fontenoy, kes tundus puududes sama ornamentaalsena kui kohal olleski, oli kogu juhatus koos. Kuna Soames märkas, et Eldersoni ülesastumises ilmnes midagi meeldida-püüdvat, oli ta kõige halvemaks valmis. Arvud olid neil ees: omasugune kahvatu pilt, mis näis tõendavat, et asjad on rahuldavad, kui lähema kuue kuu jooksul suuremaid kursikõikumisi enam ei juhtu. Välismaaliste ja kodumaaliste äriarvude suhe oli nagu kahe ja seitsme vahel; äri Saksamaaga, mis andis välismaaliste lepingute peahulga, oli – nagu Soames märkis – paigutatud nende maade sekka, mis ainult pooleldi pankrotis, ja tema arvud olid käsitatud nii-öelda konservatiivselt.
Valitseva vaikuse ajal, kus juhatuseliikmed arvusid seedisid, märkas Soames selgemini kui kunagi seda raskust, millesse ta sattunud. Muidugi, käesolevad arvud võisid vaevalt põhjendada läinud aasta dividendide väljamaksmisest loobumist. Aga kui oletada, et mannermaal juhtuks mõni uus suur vapustus ja et nemad oleksid suurema hulga kohustuste pärast vastutavad, siis neelaks see kõik läinud aasta tulud ja veel enamgi. Ja siis see kahtlus Eldersoni enda suhtes, mille põhjust ta isegi õieti ei teadnud, vaid mis oli intuitiivne, võib olla rumalgi.
„Noh, mr. Forsyte,“ ütles juhataja, „arvud on siin. Olete rahuldatud?“
Soames tõstis silmad; ta oli otsusele jõudnud.
„Olen nõus käesoleva aasta dividendiga tingimusel, kui loobume välismaalisest ärist ühes kõigega, millega ta ühenduses.“ Asjaajaja-direktori silmad, valjud ja selged, kohtasid tema omi ja pöördusid siis juhataja poole.
„See kõlab nagu hirm,“ ütles ta; „äri välismaadega on suurel määral tänavuste tulude põhjuseks.“
Juhataja näis tahtvat oma kaasdirektorite näoilmet enne tundma õppida, kui ta vastas:
„Välismaa seisukorras pole praegusel silmapilgul midagi, mis annaks erilist põhjust kartuseks. Olen nõus, et meie peaksime seda teravalt silmas…“
„See pole võimalik,“ pistis Soames vahele. „Sõjariistade-rahust on neli aastat möödas ja meie ei tea mannermaast põrmugi rohkem kui siis. Kui mina oleksin teadnud, mil määral meie sellesse oleme mässitud, siis poleks mina juhatusse astunud. Meie peame sellest loobuma.“
„Väga äärmine vaade. Ja vaevalt suudame seda praegusel silmapilgul otsustada.“
Nõusoleku sumin ja kergelt pilkav ilme „selle mehe“ näol süvendasid Soamesi kangekaelsust.
„Väga hea! Kui te nõus ei ole aasta-aruandes osanikkudele teatama, et mõtlete ärist välismaaga loobuda, siis loobute minust. Mina tahan vabaduse omandada isiklikult seda küsimust koosolekul üles tõsta.“ Ta pani tähele muutust ja helki asjaajaja-direktori silmis. See hoop oli õieti tabanud!
Juhataja ütles:
„Teie panete meile pistoli otsa ette.“
„Mina olen vastutav osanikkude ees,“ ütles Soames, „ja mina täidan oma kohust nende vastu.“
„Seda teeme kõik, mr. Forsyte; ja ma loodan, meie kõik täidame oma kohust.“
„Miks mitte piirduda väikeste välisriikidega, nende kurss on küllalt kindel?“
„Vana Mont“ ja tema kuldne „sõbralik vahekord“!
„Ei,“ ütles Soames, „meie peame kindlasse paika tagasi tõmbuma.“
„Suurepärane eraldumine, Forsyte?“
„See sekkalöömine kõlbas veel sõjas, kuid rahuajal – olgu politikas või äris – ei kõlba see pooleldi asjadesse segamine. Meie ei saa välismaade seisukorda kontrollida.“
Ta vaatas enda ümber ja märkas silmapilk, et tema sõnad olid tabanud naelapead. „Mina löön sellega läbi,“ mõtles ta.
„Paluksin, härra juhataja,“ ütles peadirektor, „ehk lubaksite mulle sõna. Selle äripolitika algatasin mina ja ma arvan kinnitada võivat, et tänini on see politika olnud ettevõttele oluliselt kasulik. On aga mõni juhatuseliige nii väga selle vastu, siis muidugi ei käi mina peale, et juhatus seda politikat peaks jätkama. Asjad on tõesti ebakindlad ja teatud kahjud on ikkagi võimalikud, kuigi me ei tea kui ettevaatlikud oleksime.“
„Mis siis nüüd?“ mõtles Soames. „Mis kahepaikset mängu ta nüüd mängib?“
„See on teist väga kena, Elderson; härra juhataja, meie kõik arvame vist, et see on meie peadirektori poolt väga kena.“
Vana unimüts! Kena! Vana eit!
Juhataja kaunis kare hääl murdis vaikuse.
„See on meie äripolitikas väga tähtis punkt. Sooviksin hea meelega lord Fontenoyd kohal näha.“
„Kui peab aasta-aruande täna kinnitama,“ ütles Soames lühidalt, „siis peab selle asja täna otsustama. Minu otsus on kindel. Palun, tehke teie oma.“
Viimased sõnad rääkis ta mingisuguse seltsimeheliku tundmuse ajel – oli nii vastik sunnitud olla! Silmapilgu valitses vaikus, siis paisus vaidlus juhusliku sõnamulina suuruseks, mis pidi juba tehtud otsuse ainult pehmendama. Kulus veerand tundi, enne kui juhataja ütles:
„Nõnda siis oleme nõus, mu härrad, aruandesse teadet paigutama, et mannermaa ebakindluse tõttu loobume välismaalisest riskist.“
Soames oli võitnud. Kergendatud, kuid segasel tundmusel läks ta üksi minema.
Ta oli iseloomu avaldanud; lugupidamine tema vastu oli kasvanud, seda nägi ta; mis aga puutub meeldivusse, siis oli see vähenenud, kui ta üldse kunagi oli neile meeldinud, mida ta ei teadnud. Aga miks oli Elderson ümber pöördunud? Ta tuletas meelde selle mehe terassilmis nähtud muutust ja helki, kui tema oli tahtnud tõsta küsimuse peakoosolekul.
See oligi, mis mõjus! Kuid miks? Olid ehk arvud valed? Kindlasti mitte: see oleks kontrolli suhtes väga hädaohtlik. Kui Soames üldse midagi usaldas, siis olid need asjatundlikud revideerimised. Sandis ja Jevon olid täpsed mehed. See ei võinud siis mitte olla! Ta tõstis silmad. St. Pauli katedraal paistis juba tumedana õhtutaeval – temast polnud mingit tuge leida. Ta tundis end halvasti, et polnud kellegagi rääkida, ja ta kiirustas sammu ruttavas rahvamurrus. Tema sügavale tasku pistetud käsi puutus kokku mingisuguse võõra tihke ollusega. „Armuline aeg!“ mõtles ta: „Need asjad!“ Pidi ta nad tänavarenni pillama? Kui oleks ometi kodus laps, kellele ta nad võiks viia! Ta peab saama Anette Fleuriga rääkima. Ise oma käest varemailt aegadelt teadis ta, kuhu see halb harjumus võib viia. Aga miks ei peaks ta ise Fleuriga rääkima? Ta jäi ööseks sinna. Kuid teda valdas abitu oskamatuse tundmus neis asjus. Need noored inimesed! Mida nad tõelikult mõtlesid ja tundsid? Oli ehk vanal Montil õigus? Puudus neil tõesti huvi kõige vastu peale silmapilgu ja olid nad kaotanud usu pidevusse ja progressi? Õige, Euroopa oli umbuulitsas. Kuid vaadelgem asjade seisukorda pärast Napoleoni sõdu. Oma vanaisa ta ei mäletanud, oli ju see viis aastat enne tema sündi surnud, aga ta mäletas väga hästi, kuis tädi Ann, kes sündis 1799, rääkis aina sellest „hirmsast Bonapartest – meie nimetasime teda ikka Boney'ks, mu kallis“; kuis tema isa saanud oma rahast kaheksa või kümme protsenti; ja kuis olid mõjunud tädi Juleysse ja Hesterisse „need tšartistid“, kes olid tükk aega hiljem. Aga heitkem sellest hoolimata pilk Victoria ajajärgule: kuldne aeg, asjad kogumise ja lapsed kasvatamise väärt! Miks ka nüüd mitte jälle? Tagatud riigipaberid aina tõusid hinnas Timothy surmast saadik. Isegi kui polnud enam taevast ega põrgut, siis ei võinud ometi see põhjuseks olla. Ükski tema onu ei uskunud kumbagi ja korjasid kõik varandust ja neil olid perekonnad, peale Timothy ja Swithini. Ei! See ei võinud põhjeneda taeva ja põrgu puudumises! Mis oli siis muutuse põhjuseks – kui muutus oli tõelikult olemas? Ja äkki ilmnes see Soamesile. Nad rääkisid liiga palju ja liiga ruttu! Liiga ruttu kaotasid nad huvi kõige vastu. Nad sõid elu ja heitsid tema koore kõrvale ja… ja… Ah jaa! Ta peab selle George'i pildi ostma!… On neil noortel rohkem vaimu kui tema sugupõlvel? Ja kui see oleks nõnda, siis – miks? Tuli see ehk toidust? Sellest hummer-cocktailist, mis Fleur pühapäeval temale andis? Ta oli seda maitsenud – hirmus vastik! Kuid see ei ajanud teda rääkima. Ei! See ei võinud tulla toidust. Pealegi – vaim! Kus olid nüüdsed vaimud, mis sarnanesid Victoria-aegseile – Darwinile, Huxleyle, Dickensile, Disraelile, isegi vanale Gladstone'ile? Ta mäletas kohtunikke ja advokaate, kes näisid praegustega võrreldes hiiglastena, nagu ta mäletas ka seda, et tema isa Jamesi aegsed kohtunikud ja advokaadid paistsid sellele hiiglastena nendega võrreldes, kes teotsesid Soamesi noores eas. Sellele vastavalt pidi vaim olema alalises languses. Pidi olema miski muu. Oli olemas miski, millele oli nimeks antud psühhoanalüüs, ja niipalju kui tema sellest taipas, kinnitas see, et inimeste teod ei olene sellest, mis nad söövad hommikueineks või kumma jalaga nad voodist välja astuvad, nagu arvati vanal ajal, vaid mingisugusest äkilisest vapustusest, mida nad kauges minevikus tunnud ja nüüd unustanud. Ebateadlik vaim! Ebateadlikkus ja pisikud! Puuhobused! Kuid kindel – praegusel sugupõlvel oli halb seedimine. Tema isa ja kõik tema onud hädaldasid maksaga, kuid lõpuks polnud kellelgi midagi viga – mitte mingit vajadust vitamiinide, valehammaste, erguarstimise, ajalehtede, psühhoanalüüsi, spiritismi, sünnipiiramise, osteopaatia, raadio ja muu selletaolise järele. „Masinad,“ mõtles Soames. „Poleks ime, kui asi oleks nendes!“ Kuis võidi veel midagi uskuda, kui kõik nii ruttu ringi käib? Ei saanud enam kanu lugeda – liiga ruttu sibasid nad ümber! Kuid Fleuril oli ju hea pea õlgadel! „Jah,“ mõtles ta, „ja prantsuse hambad, tema võib kõike seedida. Kaks aastat! Räägin temaga enne kui harjumus kivineb. Tema ema oli selles asjas väle!“ Ja leides enda Connoisseurs'i klubi eest ta astus sisse.
Uksehoidja tuli oma kongist. Keegi härra ootavat Soamesi.
„Mis härra?“ küsis Soames kõõrdi pilguga.
„Ma arvan, see on teie õepoeg, sir, mr. Dartie.“
„Val Dartie! Hm! Kus?“
„Väikeses toas, sir.“
Väike tuba – kogu mugavus, mille vääriliseks peeti mitte-connoisseurlased – oli koridori lõpul ja seisis väljaspool igasugust stiili, nagu tahaks klubi öelda: „Vaata, mis tähendab olla mitte mõni meist!“ Soames astus sinna sisse ja nägi Val Dartie sigaretti suitsetavat, olles sealjuures süvenenud ainukesse huviäratavasse esemesse: oma kujusse peeglis tule kohal.
Alati, kui Soames oma õepoega nägi, oli tal tundmus, nagu peaks see temale ütlema: „Onu Soames, pean teile ütlema, et olen liival.“ Jooksuhobuste kasvatamisega! Sellega võis ainult üks lõpp olla!
„Noh?“ küsis ta. „Kuidas käsi käib?“
Nägu peeglis pöördus ümber ja tema asemel nägi seal kollast pöetud kukalt.
„Oo! tänan, suurepäraselt! Teie näete hea välja, onu Soames. Tahtsin teilt küsida: pean ma need vana George Forsyte'i kronud vastu võtma? Nad on pagana halvad.“
„Kingitud hobusele suhu ei vaadata,“ ütles Soames.
„Hea küll,“ ütles Val, „aga nad on nii pagana halvad, et kui ma pärandusmaksu tasun, nad üle viin ja maha müün, siis mul pennigi üle ei jää. Ühte neist ei tohi õieti vaadatagi, muidu kukub maha. Ja kahel teisel on lõõtsad ära. Vanapoiss hoidis neid ju ainult sellepärast, et ta neist lahti ei saanud. Nad on üle viiesaja aasta vanad.“
„Arvasin, et teie armastate hobuseid,“ ütles Soames. „Kas ei saa neid karjamaale saata?“
„Õige,“ ütles Val kuivalt, „kuid ma pean ju ka elama. Oma naisele ei julgenud ma sellest rääkida, kartes temalt just sama nõu. Müüa ei julge ma neid ka mitte, sest siis ilmuvad nad mulle tingimata unes. Nad on kõlvulised ainult koorimiseks. Võin ma testamendi täitjaile teatada, et ma pole küllalt rikas päranduse vastuvõtmiseks?“
„Seda te võite,“ ütles Soames, kuna sõnad: „Kuidas on teie abikaasa?“ huulile surid. See oli tema vaenlase, noore Jolyoni tütar. See mees ise oli küll surnud, kuid asi püsis.
„Seda ma teen siis,“ ütles Val. „Kuis olid ta matused?“
„Väga lihtne asi – minul polnud nendega midagi tegemist.“ Matuste hiilgeaeg oli juba möödas. Ei lilli, hobuseid ega suletutte – korjuse auto ja paar, kolm teist oli kogu tähelepanu, mis lahkunule kingiti. Jällegi ajamärk!
„Mina olen öösi Green Streetil,“ ütles Val. „Ega teie seal ole, ega?“
„Ei,“ ütles Soames ja pani tähele kergendushelki oma õepoja näol.
„Oo! muu seas, onu Soames – soovitate ehk mul osta P. P. R. S. aktsiaid?“
„Otse selle vastu. Tahan teie emale nõu anda nad ära müüa. Öelge talle, et ma homme tema poole sisse astun.“
„Miks? Mina arvasin…“
„Ära päri minult põhjusi!“ ütles Soames lühidalt.
„Seniks siis!“ Pärast külma käepigistust vaatles ta oma õepoega, kui see välja läks.
Seniks siis! See kõnekäänd, mis sama vana kui buuri sõda, polnud tema poolt kunagi tarvitamist leidnud – see ei tähendanud ka midagi, niipalju kui tema suutis taibata. Ta astus lugemistuppa. Hulk klubiliikmeid istus või seisis siin ja Soames, kes polnud mingi klubimees, otsis üksildust kusagil akna õõnsuses. Seal istus ta, poleeris esimese sõrme küünt vastu teise selga ja mäletses elu. Lõpuks, milles oli see peapunkt? Võta või George! Temal oli kerge elu – ei teinud kunagi mingit tööd! Ja siin oli tema ise, kes oli elus palju tööd teinud. Ja varem või hiljem maetakse ka tema, samuti, võib olla, surnuautoga? Ja seal on tema väimeespoeg, noor Mont, kes alatasa jumal teab mis kokku lobiseb – ja see kõhnapalgeline poiss, kes müüs talle tol õhtupoolikul need pallid. Ja vana Fontenoy ning see kelner seal; ja need tööta töölised ning töös töölised; ja need seal parlamendis ning need seal kantslis – milleks olid nad kõik? Seal on veel Mapledurhamis vana aednik, kes veeretab rohupügajat üle muru nädal nädala järele ja kui ta seda ei teeks, missugune oleks siis muru? See oli elu – rohtu pügav aednik! Ja kui oletada teist elu – tema seda küll ei uskunud, kuid oletame siiski – siis peab see samasugune olema. Muru pügada – et muru alal hoida! Ja milleks see muru? Oma pessimismi märgates tõusis ta. Parem läheb ta Fleuri juurde tagasi – seal pidi parajasti lõunaks riietutama. Ta arvas, et lõunaks riietumises on ehk midagi, aga see oli nagu murugi – tuled uuesti pügamatuna – riietumata ja nõnda edasi. Ikka ja jälle ning veel kord uuesti, et teatud kõrgusel püsida ja see oli – ah! – ja mis oli selles teatud kõrguses?
Ta pöördus South Square'ile ja jooksis seal noormehele otsa, kelle pea oli tagurpidi pööratud, nagu vahiks ta kellelegi järele, kes temast just praegu lahkunud. Kaheldes, kas ise vabanduda või teiselt vabandust oodata, jäi Soames seisma.
Noormees ütles järsku: „Vabandust, sir,“ ja läks edasi; tumeda puhta välimusega poiss, kel näljane ilme, mis ei seisnud nähtavasti ühenduses tema kõhuga. Pomisedes: „Palun väga!“ läks ka Soames edasi ja kõlistas oma tütre maja kella. Tütar avas ise. Tal oli kübar peas ja kasukas seljas – just koju tulnud. Noormees tuli Soamesile uuesti meelde. Lahkus ehk tema Fleurist siin? Kui ilus nägu oli sellel! Ta pidi temaga tingimata rääkima. Kui tal see meestega ümberulamine kord harjumuseks sai…!
Kuid Soames lükkas oma rääkimise edasi peaaegu kuni „head ööd“ ütlemiseni – Michael oli läinud ühe tööerakonna kandidaadi politilisele miitingule, nagu poleks tal midagi targemat teha!
„Sa oled juba kaks aastat mehel olnud, mu laps, ehk hakkad sa nüüd tuleviku peale mõtlema. Laste suhtes räägitakse palju rumalust. Kogu asi on ju palju lihtsam. Loodan, et ka sina seda märkad.“
Fleur toetus seljaga vastu sohva patju ja kiigutas jalga. Tema silmad muutusid nagu rahutuks, aga näojume jäi endiseks.
„Muidugi,“ ütles ta; „ainult sellega pole ju kiiret, taat.“
„Noh, ma ei tea,“ pomises Soames. „Prantslastel ja kuninga perekonnal on terve harjumus seda asja võimalikult pea korraldada. Võib nii või teisiti libiseda, aga see hoiab kurja eest. Sina oled väga köitev, mu laps, ma ei tahaks, et sa langeksid ulamise harjumusse. Sul on igasuguseid sõpru.“
„Jah,“ ütles Fleur.
„Michaeliga on su vahekord hea, eks?“
„Oh jaa!“
„Noh, miks siis mitte? Mõtle selle peale, et sinu poeg on – kuidas seda nüüd nimetatakse?“
Nende sõnadega väljendas ta oma loomusunnilise vastikuse aunimede ja muu selletaolise tühja-tähja suhtes.
„Võib olla pole see poeg,“ ütles Fleur.
„Sinu aastais leiab sellele ju kergesti abi.“
„Oo, hulka ma ei taha, taat. Üks, võib olla kaks.“
„Noh,“ ütles Soames, „ma peaaegu tahaksin ennem tütart – midagi sinu taolist.“
Fleuri pehmenenud pilk lendas rahutuna isa näolt oma jalgele, sealt koerale ja üle kogu toa.
„Ma ei tea õieti, aga see seob nii väga – nagu kaevaksid iseendale hauda.“
„Nii hulluks ei tahaks ma seda asja pidada,“ lausus Soames manitsedes.
„Ükski mees ei teeks seda, taat.“
„Sinu ema poleks sinuta üldse elada võinud,“ ütles Soames ja kuna tal meelde tuli, kui vähe puudus, et ema poleks Fleuriga üldse maha saanud ja kuidas ta kõik lootused oleks hävitanud, kui mitte tema, Soames, poleks vastu seisnud, taandus ta tütre rahutu jala vaatlemisse.
„Nii siis,“ ütles Soames viimaks, „mina mõtlesin sellest juttu teha, sest mul on – sinu õnn südame peal.“
Fleur tõusis ja suudles tema otsaesist.
„Tean, taat,“ ütles ta: „mina olen egoistlik loomake. Mõtlen järele. Tõepoolest – ma olengi juba sellest mõelnud.“
„Nõnda on õige,“ ütles Soames. „Nõnda on õige! Sul on nutikas pea – see on mulle suureks lohutuseks. Head ööd, mu kallis!“
Ja Soames läks üles oma voodi. Kui millelgi üldse mingit mõtet oli, siis iseenda soo jätkamisel, kuigi siin see küsitav elumõte juba tõestatuna oli võetud. „Siiski,“ mõtles ta, „ehk oleksin pidanud ma temalt küsima, kas see noormees…“ Kuid parem oli noored omapead jätta. Tõsi oli, tema ei mõistnud neid. Tema pilk sattus paberikotile, kus sees need asjad, mis ta tänaval ostnud. Tema oli nad mantli taskust siia üles toonud, et neist lahti saada, aga kuidas? Panna tulle – teevad haisu. Ta seisis tualettlaua ääres ja võttis ühe pihku. Armuline jumal! Ja äkki pühkis ta palli kaela taskurätikuga puhtaks ja hakkas teda täis puhuma. Ta puhus, kuni palged väsisid, võttis siis näppudega kaelast kinni ja sidus ta puuvillaga, mida ta iga õhtu tarvitas hammaste puhastamiseks. Seal see nüüd oli! Kärsitu liigutusega lõi ta palli õhku. See lendas üles – purpuriline ja ekstravagantne – ja laskus tema voodi kohale. Hm! Ta võttis teise ja tegi sellega samuti. Purpuriline ja roheline! Pagan võtku! Kui keegi tuleks ja näeks! Ta tegi akna lahti, lõi pallid teineteise järele välja ööpimedusse ja sulges siis akna uuesti. Väljas pimedas lendavad nad nüüd ümber. Tema huuled tõmbusid närvlikule naeratusele. Inimesed näevad neid hommikul. Nojah! Aga mida muud võib niisuguste asjadega teha?